X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Peeter Espak: viirus kui vahend moraalse ülimuslikkuse demonstreerimiseks

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Me ei näe koroonapandeemias tihti mitte soovi inimest ja ühiskonda tema hädas aidata või ka päästa. Soovi, et meie elu läheks paremaks kõikidele, vaid oma ideoloogia ja võimupositsioonide kindlustamist parasjagu konteksti sobivate retooriliste ja demoniseerivate kuvanditega, kirjutab Peeter Espak.

Viimastel aegadel on mitmete kummaliste ühiskondlike ideede taustal (usulisest vaktsineerimisvastasusest kuni üleskutseni asuda piirama mittevaktsineeritutele arstiabi andmist) lisandunud aga veel üks ühiskondlik nähe või suhtumine, mida võiks üldjoontes nimetada terminiga "vaktsineeritusüleolek" või "vaktsineeritusülbus".

Kui pandeemia algusaegadel oli täiesti loomulik, et etteaimamatus ja potentsiaalselt erakordselt traagiliseks osutuda võiva tulevase epideemia raames oli valdav osa rahvast ühtehoidev kui ka üpriski karme piiranguid toetav, siis nüüdseks, mil valdavat osa väga tumedaid keskaegset katku või rõugeid meenutavaid tulevikuperspektiive siiski enam silmapiiril pole, on muutunud ka olukord üleüldistes suhtumistes ja hoiakutes.

On vist selge, et mingit enneloodetud karjaimmuunsust ei saavutata1 ja nagu ka äsjased maailmameedia pealkirjad kujukalt näitasid, juba planeeritakse neljandaid vaktsiinidoose. Hetkel küll neile, kes tervise tõttu enim ohus.2

Asjaolu, et nakatuvad ja viirust kannavad üpriski tõhusalt edasi ka vaktsineeritud inimesed,3 on muutnud tõenäoliselt ka suure osa rangeid piiranguid ning erinevaid "koroonapasse" oma praegusel kujul (sh nakatunud vaktsineeritutele kõiki õigusi võimaldavalt) sügavalt kaheldavateks instrumentideks.

Viirus on paratamatus veel pikka aega ning selle vastu ei aita mitte mõlemapoolne ideoloogitsemine ja fanaatilis-usulistel tunnetel põhinev soov süüdlane nõia kombel ära põletada või demoniseerida, vaid eelkõige läbimõeldud tasakaalukas tegutsemine.

Loomulikult peabki valitsus otsustavalt ja üheselt mõistetavalt tegutsedes, kuid samal ajal viisakalt ja sõbralikult kehtestama eri reegleid, vajadusel piiranguid ning ka soodustama kõikide võimalike vahenditega vaktsineerimise üha efektiivsemat kättesaadavust kodanike seas üle kogu Eesti ja kõikide rahvuste seas.

Normaalset ning rahulikku ja erasektorit kaasavat tegutsemist kirjeldas kõige elegantsemalt patsiendile ehk rahvale realistlikult olukorda ja võimalusi selgitades viimati Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser4, kes kutsus eelkõige riiki üles mõistlikkusele.5

Selle kõige taustal on viimasel ajal täiesti nähtavaks kujunenud ilming, et suur osa "esimesse Eestisse" kuuluvaid ametiisikuid ja establishmendi liikmeid või enda meelest "teistest paremaid ja õigemaid" on asunud aktiivselt alavääristama, mõnitama ning ka sanktsioonidega ähvardama neid, keda nad enda meelest peavad enda "all olevateks". Rumalaks vastutustundetuks massiks, kelle peal võib enda isikliku moraalse, eetilise ja staatusliku ülimuslikkuse tundeid välja elada.

Mõni aeg tagasi tundusid ka võimalikud üleskutsed esitada pealekaebusi või salakaebusi oma kaaskodanike peale mingi reegli rikkumise eest pigem musta huumorina (viitega paarile eelnenud riigikorraldusele). Nüüd kuuleme aga ka selliseid mõttekäike juba üha enam täiesti peavoolust ja tõsiseltvõetavana esitatult.

Pauluste Saulusteks pöördumised

Täiesti hämmastav on aga tagasivaates pandeemia algusaegadesse analüüsida seda, mida arvasid siis praegused peamised rahva hurjutajad, süüdistajad ning karmide meetmete ja sundimise pooldajad ise.

Tihti näisid praegused kõige vihasemad utsitajad olevat just need jõud, kes püüdsid viirusepuhangut üldse ohutuks või vahel lausa kahtlaseks ülepaisutatud paanikahooks kuulutada.

Viirusepuhangu alguses kevadel 2020 kirjutasin samuti olukorra tõsidusest ja vajadusest kuulata arstide nõuandeid ning mitte kõikvõimalikku esoteerikat või ka piiranguid vastustavaid tollaseid jõude.6

Nüüdseks on aga neist paljudest "leebe lähenemise" pooldajatest saanud kõige karmimad sanktsioonide toetajad. Kusjuures vahel näib, et kui üritada praeguses olukorras üles kutsuda inimesi nende ülimas ranguses, karmuses ja konformismis veidi siiski ka järele mõtlema ja mitte liiale minema oma ihas kõiki trahvida, sanktsioneerida ja hukka mõista, võidakse sind ennast nende samade kunagiste sisuliselt "viiruseeitajate" poolt tembeldada ühiskonnale kahtlaseks elemendiks (või ka Kremli mõju all olevaks kahtlaseks elemendiks).

Terve avalik ruum on täis sageli suhtumisi vahetanud õilishingesid, rahva saatuse eest muretsejaid, kes ei toetu oma hinnangutes (sarnaselt hetke imeravimitesse uskujatega) mitte mingile uusimale teadusele, kinnitatud statistikale või ka ratsionaalsele igapäevaloogikale, vaid eelkõige moraalse üleoleku kollektiivsele tundele.

Tõenäoliselt leidis selline Pauluste Saulusteks pöördumise usuime aga aset mitte niivõrd jumaliku sekkumise ja äkilise valgustatuse saabumise tõttu, vaid eelkõige seeläbi, et tajuti ära alateadlik-kollektiivselt see vaatenurk, mis võiks olla hetkel võimul oleva konsensusega konformeerumise plaanis kõige kasulikum.

Enne, mitteprogressiivse valitsuse ametisoleku ajal, oli pigem "õilsa ja moraalselt ülima inimese" staatuse omandamiseks tarvilik kõikjal avalikult valitsust ükskõik millise koha pealt maha teha (sh selle valitsuse karme viirusepiiranguid).

Kui ametisse astus uus valitsus, mis lõpuks oli ikkagi sunnitud (küll läbi pika venitamise) rakendama vana valitsusega sisuliselt identseid, kuid kindlasti õigustatud piiranguid, siis muutus olukord kardinaalselt.

Liiguti ühiskondliku suhtumise paradigmas edasi mitte lähtuvalt isiklikust südametunnistusest, inimlikust headusest või ka praktilisest kasust, vaid ettekujuteldava establishmendiga konformeerumise soovist. Kõikvõimalikest piirangutest, koroonapassidest ja maskidest sai hoopiski tubli progressiivi ja õilishingse inimese parteipilet, mida varmalt kiputakse "parteisse" mittekuuluvaid inimesi maha tehes ka kõikjal lehvitama.

Parimaks näiteks sellisest hoiakute muutusest ongi ehk just kriisieelsed sõnad perearst Karmen Jollerilt, kellest on nüüdseks kujunenud kogu rahva püsiutsitaja ja justkui moraalsuse ning eetilisele käitumisele kutsumise etalon.

Oma artiklis 22. veebruaril 2020 pealkirjaga "Viirusest ohtlikum"7 kirjutas ta viitega ajakirjanduses ja avalikkuses levivale pandeemiakartusele, et "Koroonaviirus on mitu korda nakkavam, kui ma arvata oskasin – see on nakatanud ajalehed, raadio, televisiooni... ja eriti raskelt on nakatunud sotsiaalmeedia".

Jolleri jutust jääb mulje, et ta peab ajakirjanduse poolt ülesköetud võimalikku viirusepaanikat tõeliseks ohuks eestlaste vaimsele tervisele ja psüühikale. Usaldada tulevat ikka päristeadlasi ning Joller ise vaatab hämminguga pealt, kuidas: "sotsiaalmeedias vaidleb täielik võhik, vabandust – guugeldades eksperdiks saanud inimene – päristeadlasega".

Eriti saavad tavaliste ja mõistmatute inimeste kõrval hurjutada just ka ajakirjanikud. Kuigi nende töö ollagi toota uudiseid ja püüda inimeste tähelepanu, tuleks aga siiski delikaatsete teemade kajastamisel "lähtuda eelkõige eetilistest põhimõtetest: faktitäpsus, liigse emotsionaalsuse vältimine, meelevaldsetest järeldustest hoidumine. Kasutada tuleb ainult usaldusväärseid allikaid!"

Ta järeldas, et koroonaviiruse "kajastamisel on nii mõnigi ajakirjanik olnud paraku ebaprofessionaalne". Joller toobki oma jutu põhjenduseks asjaolu, et kui ühel päeval on meie ees mingi tõeline katastroof, siis peame suutma ühiskonnana edasi toimida, peaksime "olema üksteise suhtes arvestavad ja vastutustundlikud, üksteist aitama ja olema valmis ka ise hakkama saama".

Joller esitas paanikakülvajate kohta hoopiski retoorilise küsimuse "Kas me sellist eestlast tahtsimegi?" ning tõdes, et:

"keerutatakse üles paanikat olukorras, kus eksperdid seda vajalikuks ei pea. Seatakse kahtluse alla kümneid aastaid oma ala uurinud eksperdi teadmised ega peeta millekski meie oma professorite, dotsentide ja muude teadlaste esitatud fakte. Selle asemel tsiteeritakse rumalaid uudiseid ja kehva kvaliteediga teadustöid ja arvatakse end professorist targemaks."

Nüüdseks teame kõik, et Joller on oma arusaamu täielikult vahetanud ning temast on saanud taaskord teadusele tuginedes üks kõige karmimaid rahva hurjutajaid, rangete piirangute ja sanktsioonide toetajaid ning isegi mittevaktsineeritute ametist lahkumise üleskutsuja.

Eriti nähtav on sarnane paradigmamuutus poliitikute seas. Katsugem nüüd endile järgnevate ridade lugemise ajal meenutada, kes oli see poliitik, kes vahetult pärast esimeste piirangute kehtestamist märtsis aastal 2020 avaldas lehes artikli pealkirjaga "Selles kriisis tahaks ma elada".

Muuhulgas arutledes, et inimestel on ikka omadus haigustesse surra ning käesolev koroonaviirus kulgeb 90 protsendil juhtudel kergelt tootes nii ka vajalikku immuunsust ning süüdistades hoopiski tollast valitsust liiga karmides meetmetes:

"Valitsused kipuvad kriisis tegema asju ekspertide soovitatavaga võrreldes ülemäära, otse öeldes rumalusi, sealhulgas demonstratiivseid, ja kalduma meelevaldsetele piirangutele. Seda teevad nad mitte pelgalt kehva hariduse ja enesenäitamise, vaid ka valija tahtmise pärast. /-/ Riskigrupid peavad olema keskendumise koht, aga kogu rahvas ei saa olla, universaalsena on jõukohased üldised reeglid. Me ei jooksnud kinni, kui gripijuhte oli 124 000. See pole küll gripp, aga ühiskonna toimepidevuse nimel on vaja panna ka see viiruse tüvi konteksti, et neid on varem olnud, et neid tuleb veel, neisse igal aastal ka surrakse, aga elu ise on ka tähtis. Sihtimise täpsuse rõhutamiseks: surijate keskmine vanus selle nakkuse korral on olnud 81,2."8

Augustis 2021 kirjutas sama poliitik, et meil leviv skepsis valitsuse vaktsineerimispoliitika suunal olla Kremli juurtega instrument Eesti riigi ja lääne demokraatiate murendamiseks ning sellel liinil kaasamängijad olla vaenlaste kasulikud idioodid. Olla tarvilik kehtestada karmid reeglid ning liigitada kodanikkond ühe välise tunnuse alusel oma õigustelt kaheks eraldiseisvaks vastanduvaks grupiks:

"Praegu kuuleb kõva ässitamist, et reeglitele ei allutaks ning vaktsineerimisvastaste soovid oleksid vaktsineeritute omadest paremini kaitstud. Minu sõnum on olnud – ja nüüd on see ka ametlik poliitika –, et süst peab tegema vabaks ja on vaja märki, mis seda kinnitaks. Eesti oli siin aeglasem kui pidanuks, aga see on parem kui mitte midagi ja QR-kood levigu elu normaalsuse taastamise nimel. Seda vabaduse präänikut tuleks jõulisemalt kasutada ja unustada jutud diskrimineerimisest ning survestamisest. Diskrimineerida saab võrdsete seas, aga vaktsiinist keeldujad ei ole oma mõju poolest teistele nendega võrdsed. Survet on paraku tarvis."9

See poliitik, kes eelnevad vastandlikud arutelukäigud ja laused vähem kui kahe aasta sees välja käis, on Jürgen Ligi. Paljude meelest meie liberaalse maailmavaate lipulaev.

Vaenlane peaks olema eelkõige viirus ise

Me ei näe tihti mitte soovi inimest ja ühiskonda tema hädas aidata või ka päästa. Soovi, et meie elu läheks paremaks kõikidele, vaid oma ideoloogia ja võimupositsioonide kindlustamist parasjagu konteksti sobivate retooriliste ja demoniseerivate kuvanditega.

Asja tuum ei seisne sageli mitte selles, kuidas efektiivsemalt ja rohkem vaktsineerida või ka ühiskonnas mingeid piiranguid kas kehtestada või mitte kehtestada, vaid selles, kuidas parasjagu esilekerkinud oludes demonstreerida enda moraalset ja poliitilist üleolekut "teisest" ehk vaenlasest.

Sealjuures pole oluline, mida see vaenlane teeb või arvab. Ta on ükskõik millise tegutsemise puhul – olgu siis karmide meetmete toetajana või hoopiski nende vastustajana – ennast moraalselt ülimaks pidava poolt ette ära määratud olema vaenlane.

Viirus on siinjuures ainult instrumendiks võitlusel "vaenlasega". Kui poleks parasjagu viirust, toimuks samasugune üleoleku näitamine ja vaenlase kuvandi loomine mingeid muid radu pidi.

Appi võetaks näiteks vastavalt oludele põud, külmad ilmad, pagulased, kooseluseadus või ükskõik milline parasjagu sobiv füüsiline või ka abstraktne nähtus või elu tõsiasi.

Sellises mõttemaailmas seisnebki äkki ka põhituum, miks on meie vaktsineerimistempo aeglane, miks meie riiklikud kavad olukorda parandada (lisaks riigiametite suutmatusele ja juhtide ebakompetentsusele) on sageli ebaõnnestunud ning miks rahuliku, etteplaneeritud ja ka erasektorit kaasava ratsionaalse tegutsemise asemel võideldakse meil viiruse vastu pigem oma enda rahvast vaenlase kuvandi loomise kaudu, seda vaenlast demoniseerides ja kõiges süüdlaseks tuues.

Rahva ja tema heaolu ees on primaarseks saanud enda moraalselt ülimuslikuna näitamine eesmärgiga kindlustada oma poliitiline või ametkondlik positsioon ka tulevikus. Sest muidu tuleb vaenlane ja kuri nõid, kes hävitab kõik, mis meile kallis on!

Äkki on aga nii, et juba kriisi alguses loodud kujutelmpilt tollal väga üksmeelse ja mõistva rahva seas üldse mitteeksisteerinud rahvavaenlasest ning samal ajal teisalt õilishingsest ja hoolivast kõrgemalseisvast progressiivist just ongi loonud ka meil viimastel aegadel üleskerkinud vastuolud ühiskonnas.

Tõenäoliselt need vastuolud ka kaoks, kui olgu poliitiliselt või vahel ka teaduslikult poolelt lõpetataks ära üleolev hurjutamine, ideologiseeritud enda ülistamine ning süüdlase otsimine. Vaenlane ei peaks olema mitte viirusekandjast inimene (ükskõik kui kummalised ei oleks ka tema ideed), vaid ikka eelkõige viirus ise.


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: