Eesti seitsme päeva koroonaviirusesse nakatumise määr on maailma kõrgeim.¹ Kõige hullem pole seejuures see, et Eesti on ühe negatiivse nimekirja tipus, vaid see, kuidas koroonakriis tegelikult mõjutab meie elusid, sealhulgas meie ettevõtjate elusid.

Arvud arvudeks ja veendumused veendumusteks, aga nii "vaxerid" kui ka "antivaxerid" jagavad ühist eesmärki, milleks on hoida Eesti elu normaalses rütmis.

Siinse elu avatud hoidmist pärsib ainult üks ja ainuke põhjus, haiglate täituvus. Haiglaid täidavad meie 60+ vanuses elanikud, kellest ⅔ on vaktsineerimata². Nad on vaktsineerimata, sest elavad veendumusega, et vaktsineerimine on ebavajalik ja/või ohtlik. Kuigi nende veendumuste muutmine on teoreetiliselt võimalik, on see väga töömahukas ja aeglane ning aega meil ei ole.

Uus väärtuspakkumine

Selle asemel, et veenda ümber inimesi, keda faktid ei kõneta või survestada elanikke vaktsineerima, on kasulikum variant teha neile uus väärtuspakkumine. Valitsus peaks kiiremas korras hakkama tasustama kõiki 60+ vanuses inimesi vaktsineerides 300 euroga. Või paremgi veel: sada eurot iga doosi eest, mis motiveeriks ka tõhustusdoosi tegema.

300 eurot on pensionäride jaoks väga suur raha, see on 54,3 protsenti Eesti tänavusest keskmisest pensionist.³ See on raha, mis motiveerib kitsikuses pensionäri kohe homme vaktsineerima minema. See on raha, mis toob järjekorrad vaktsineerimiskeskuste uste taha. See on meede, mis toob kohese ja pikaaegse mõju.

Maksumus riigi jaoks

Vaktsineerida sel viisil 100 000 riskirühma elanikku, maksaks riigile 30 miljonit eurot. Ongi kõik. 30 miljonit eurot on ainult 4,6 protsenti Eesti tänavu märtsis vastu võetud 641 miljoni euro suurusest lisaeelarvest⁴. See raha on perspektiivi pandult tilluke, aga selle mõju on väga suur.

Võrdlusena, Eesti riik on maksnud viiruse algusest saati rohkem raha testide tegemiseks, mis hoolimata sellest et on vajalikud, ei anna meile pikaajalist kaitset nagu vaktsiin ise. Ebaintuitiivne, aga vaktsineerimine on soodsam kui testimine. Seejuures on riigi risk uues meetmes minimaalne: kui riskirühma inimesed vaktsineerima ei tule, siis pole ka väljaminekut.

Kas meelde töötaks?

Vastates küsimusele, kas selline meede ikkagi töötaks, jätame oma isiklikud arvamused ja teadmised korraks ukse taha ja paneme end korraks vaktsineerimisvastase inimese kingadesse. 

Mõelgem, mis toimub sellise inimese väärtussüsteemis, kui talle tutvustatakse uudset pakkumist: a) mulle antakse positiivne alternatiiv ja mind ei survestata; b) ma ei pea loobuma oma veendumusest, et vaktsineerimine on ebavajalik; c) ma saan kohese positiivse rahalise stiimuli; d) rahaline stiimul on minu jaoks väga suure mõjuga, see on rohkem kui pool minu kuu sissetulekust.

Riigi eesmärk ei peaks olema muuta tingimata inimeste veendumusi. Riik peaks mõjutama elanike käitumist viisil, mis teeniks kogu ühiskonda kõige paremini ja hoiaks Eesti elu avatuna. Iga natukegi mõistlik inimene haaraks sellest võimalusest ja seda tehes võidame kõik.

Nüüd on aeg tegutsemiseks. Meil on liiga palju arutamist, ümarlaudu, kaalumist. Nende tegevuste aeg on läbi, nüüd tuleb tegutseda. Praegu ei tohi enam leida minutitki arutamiseks, kuidas me oleme langenud maailma kõige kõrgema nakatumisega riigiks ja kes on selle eest vastutav. Praegu on aeg kriis lahendada. Vaja on ainult kolme asja: otsustavust-otsustavust-otsustavust.