Eesti võib nüüdseks olla küll globaalset koroonarallit kurval kombel juhtimas, ent hoolimata toimunud suurest meeleavaldusest Tallinna Vabaduse väljakul ja ühismeedias tehtud kodanikuallumatuse üleskutsetest pole me mingi eriline vaktsiinivastaste kants.

Meie geopoliitiliste pooluste - Venemaa ja Ameerika Ühendriikide – vaktsiiniskeptikute osakaal on meist hoopis kõrgem. Veendunud vaktsiinivastaseid pole meil küsitluste järgi oluliselt rohkem kui näiteks Saksamaal, ometi on täisealiste vaktsineeritute osakaal elanikkonnast Saksamaal märgatavalt kõrgem.

Eesti elanikkonna madalas vaktsineerituse määras pole seega süüdi ainult ja peamiselt veendunud vastased. Miski ei takista Eestil jõuda 70-protsendilise sihtmärgini olukorras, kus neid, kes end kindlasti või pigem ei vaktsineeriks, on kuuendiku jagu sihtrühmast. Seega, ärme üleliia peksa neid tulihingelisi vastaseid.

Teatrikriitikuna on mul neile peamiselt üks etteheide: Eestis toimunud vaktsiinivastaste aktsioonide kõige suurem patt on minu jaoks seni olnud igavus ja vähene originaalsus. Balti keti imiteerimise etendus kukkus haledalt läbi. Üks kuulus muusik sõnas midagi kohmetult öölaulupeo etteaste lõpus. Teine tuntud muusik kutsus üles protestiks ostukärusid kaubaga täitma. Veidi fantaasiavaene loomeinimese jaoks, kas pole?

Ka mu hõimlaste ja muidu toredate tuttavate seas on inimesi, kes ei lase end või oma last vaktsineerida. Mul ei ole isiklikult juhust olnud nendega põhjalikumalt sellest rääkida, sest ma ei oska vaktsiinide teemal midagi sisukat öelda. Mul pole teaduskraadi epidemioloogias ega farmakoloogitunnistust, mistõttu võiks igasugune instrueeriv mõjutamine olla kohatu. "Oma peaga mõtlemine" meditsiini valdkonnas pole mul seni väga hästi lõppenud.

Olen märganud, et kriiside ajal teatud põhimõisted või baaskokkulepped ühiskonnas unustatakse. Selle kriisi puhul näib selline üles sulanud mõiste olevat "elukutse". Tuletagem siis meelde, et elukutseks nimetame ühiskondliku kokkuleppe kohaselt "tööala, millel töötamiseks on omandatud süstemaatilised teadmised ja oskused."

See ühiskondlik kokkulepe lubab meil minna näiteks patsiendina südameoperatsioonile, ilma et enne igat operatsiooni toimuks haigla ees igaks juhuks pikett operatsiooni käigus kasutatavate ravimite või anesteetikumide tootjafirmade oletatava vandenõu vastu. Pole kuulnud, et keegi hiljaaegu oma südameoperatsiooni oleks äkitselt tõusnud meditsiinivastasest usaldamatusest tingituna ära jätnud.

Ka professionaalid teevad vigu, eriti suurtes kriisides, sest aega ja infot on vähe. Selline olukord ongi definitsiooni järgi kriis. Professionaale saab ja peab ka kriisi ajal kritiseerima, aga ekspertide kritiseerimine selleks, et ta oleks kuidagigi tõsiseltvõetav või tähenduslik, peaks adresseerima puudujääke süsteemsuses ja teadmispõhisuses.

Mul kodanikuna on ainult hea meel, et valitsuse ja neid nõustavate professionaalide tegevust aktiivselt vaidlustada üritatakse ja Eesti on selles olnud edukas. Riigi palgal olevad elukutselised vaidlustajad riigikontrolör ja õiguskantsler on toiminud selles kriisis nähtavalt.

Ka mitteformaalne väline kontroll meedia näol on olnud meeldivalt aktiivne ja argumenteeritud. Igal toimetusel paistab olevat oma paika pandud taluvuspiir valitsuse epideemia ohjamise meetmete rakendamisel. Seejuures rahvusringhääling on üllatuslikult olnud märksa libertaarsem näiteks erameedia väljaannetest. Teema rahvusringhäälingu poliitilisest sõltuvusest oma rahastajast peaks sellega olema mõneks ajaks päevakorrast maas.

Valeinfost kubisev ühismeedia on andnud võimaluse ajakirjandusele osutada taas vana head faktide esitamise teenust. Võime ses osas kergendunult hingata, ajakirjandus ei olegi lootusetult katki. Kuigi jah, üleskutsed teadmispõhisusele kõrvu selgeltnägijate ja kaardimooride arvamusavaldusi sisaldavate artiklitega panevad mõtlema, et kui siirad selliste toimetuste teadmispõhisuse üleskutsed on.

Mina ise pean end tingimatult teadmistepõhiseks tegelaseks, aga mulgi on omad veidrused. Ma nimelt kardan kummitusi ega ole seda kummitusehirmu lülitit endas üles leidnud, et see välja lülitada. See on minus kuidagi peidus, ilmselt mingites lapsepõlvekogemustes varjul, aga ma ei näe, kus. Nii et kellegi jaoks olen ma kindlasti esoteerik või lamemaalane.

Lollide seas esineb lollust mõistagi sagedamini, aga ka väga tarkade inimeste puhul esineb veidrusi, mida võib siduda näiteks ebausuga. Ilmselt on paljudes meis mingid ebausulülitid, mida me ise ei kontrolli ja mille suured kriisid meis aktiveerivad.

Just oma kummitusehirmu tõttu ei viska ma ühtegi oma vaktsiinivastast tuttavat oma päriselu-sõbralistist välja, kui ta muidugi täiesti sotsiopaadiks pole ära pööranud. Tunduks narr kunagi kahekümne aasta pärast tõdeda, et selle toreda inimesega katkestasin igasugu suhted seetõttu, et kunagi 2021. aastal polnud me samal seisukohal valitsuse epideemiapoliitika osas. Ma ei kanna selles kriisis kedagi maha ja üsna isekatel põhjustel. Mul on neid inimesi vaja. Järgmistes kriisides, kus ehk ka mul avaneb võimalus end mingil moel lolliks teha.

Küll aga tuleks meil kõigil midagi ette võtta selle 75 protsenti osas, kes paari päeva eest avaldatud küsitluse põhjal ei võta tarvitusele ettevaatusmeetmeid pärast lähikontaktseks osutumist, kuigi ka vaktsineeritud inimesed võivad tõendatult nakkust edasi anda. Nakkuse leviku praeguse taseme juures on see hirmuäratav number.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.