Eelmisel nädalal oli mul võimalus üle pika aja taas Eestis käia. See nädal sai tihedalt täis planeeritud erinevaid kohtumisi, millest koroonaolukord nii mõnegi siiski üleöö virtuaalseks tegi. 

Olenemata sellest, kas sain kokku sõprade või kolleegidega, oli üks küsimus sama: kuidas teil seal Rootsis on? 

Saanud vastuse, et kõik on tavapärane, järgnes enamasti küsimus, mida tegi Rootsi teistmoodi, et haiguse levik pidurdus ja vaktsineerimine edukalt kulges? Aga tõesti, mida tegi Rootsi teistmoodi? Mõistagi saan seda hinnata pelgalt isikliku kogemuse ja eriala piirides ehk ajakirjanduse ja avaliku kommunikatsiooni vaatepunktist. 

Sõnumid: lühikesed ja selged

Keegi ei eita, et Rootsis on olnud koroonakriisi vältel väga keerulisi ja raskeid aegu. Kuid kogu selle aja jooksul on minul Rootsis elava inimesena olnud täiesti selge, mida ma võin või ei peaks tegema, miks nõnda peaks toimima ning kust ma saan infot, kui peaks olema küsimusi. 

Kõik otsused piirangutest või ülevaated koroonaolukorrast on avalikkusele edastanud kas riigi peaepidemioloog Anders Tegnell või harvemini valitsuse liikmed pressikonverentsil. Ehk kõneleb see piiratud ring inimesi, kes kriisi lahendamist juhib. Ja nad edastavad samu sõnumeid.

Mis aga toimub Eestis? Toon näite möödunud nädalast. 2. novembri hommikul kell 8 ütles teadusnõukoja esimees Irja Lutsar, et nõukoja hinnangul peaksid lähikontaktsed pereliikmed jääma eneseisolatsiooni. Kella 13-ks päeval oli aga sotsiaalminister Tanel Kiik andnud teada, et valitsusel pole plaanis kehtestada lähikontaktsetele isolatsioonikohustust. Kumbki väljaütlemistest ei olnud otsus.

Minul lugejana tekkis aga tunne, et kas see on siis nüüd siduv? Kas see hakkab kehtima? Millal? Kuidas see mind puudutab? Ning kui teadusnõukoda peaks andma valitsusele nõu, siis miks valitsus nõu ei kuula? 

See vastandlike sõnumitega ja põhjendamata avalik arvamuste vahetamine tekitas rohkem küsimusi ja infomüra kui praeguses kriisikommunikatsioonis vaja on. Paraku polnud tegu erandliku, vaid pigem reegliks muutunud kommunikatsiooniga Eesti avalikkuses. 

Kriisi iseloomu tõttu muutusid muidugi ka Rootsis seisukohad aja vältel, kuid eranditult selgitati kriisijuhtimises tehtud otsused põhjendustega lahti ehk öeldi, miks mingi otsus nii tehti ja mida see tavalisele inimesele tähendab. 

Inimesi puudutavad piirangud või mistahes muud otsused olid lühikesed ja selged, mis tähendas, et erinevad inimesed said sõnumitest ühtmoodi aru ja nii olid need ka üheselt täidetavad. 

Info liigne kiirus

Toon Rootsi kogemusest esile järgmise olulise faktori: aeg. Kuitahes väikestest või laiaulatuslikest piirangutest – näiteks ülikoolis distantsõppele minek või avalikes ruumides koos viibivate inimeste arvu piiramine – teatati ette vähemalt kaks nädalat. See jättis alati aega rahulikult reageerida. Keegi ei tormanud üleöö võtma viimast kontsertidelt, õppejõud said rahulikult oma tööd ümber korraldada ning keegi ei kartnud, et homsest on lapsed koduõppel.  

Eestis ei ole kogu kriisi vältel saanud olla kindel, kas homme kehtib see, teine või kolmas versioon piirangust ning mida see minu jaoks tähendab. Taoline liigkiire ja mitmesuunaline reageerimine tekitab infosegadust ja tavainimesena tekitab see minus lihtsalt jõuetust, väsimust ning usaldamatust nende vastu, kes riigis segaselt otsuseid edastavad. Kui otsus on segaselt edastatud, vahest on ta ka segaselt langetatud?

Kui muutused toimuvad üleöö, ei jõua enam tavaline inimene nendega sammu pidada ja nii saab rohkest ning liigkiirest infost omakorda müra. 

Vastanduma sundivad sõnumid

Rootsi on teatavasti väga mitmekesine ühiskond, kus konflikt on kerge tekkima. Seetõttu püütakse avalikus kommunikatsioonis vältida vastandumist. 

Ka koroonateemalises kommunikatsioonis näis pigem olevat valitud suund, millega välditi vastandumist. Kedagi ei sildistatud, et oled põlastusväärne, kui ei vaktsineeri, oled rumal, kui ei järgi seda või teist piirangut. Pigem oli ja on sõnumid sellised: hoia distantsi, et hoida enda ja teiste tervist ning kui vähegi saad, ära lükka vaktsineerimist edasi (viimane on sõnum praegu kohalikus toidupoes näidatavast reklaamist). 

Eesti on ses mõttes Rootsiga sarnane, et vastandumine muudab ühiskonna plahvatusohtlikuks. Eestikeelset sotsiaalmeediat ja ajakirjandust jälgides näen, et poliitikute, ametnike ja ekspertide sõnumid jagavad inimesi kaheks: headeks, kes järgivad (neid kohati vastukäivaid) otsuseid ja reegleid, ning pahadeks, kes avaldavad vastumeelsust näiteks maskikandmisele või vaktsineerimisele. 

Tunnistan, et minagi olin eelmisel nädalal Eestis olles täielikus segaduses, kuhu ma nüüd võin minna, millist tõendit mul milleks vaja on, kust ma seda saan. Ehkki olen koroona vältimise ja vaktsineerimise osas teinud kõike eeskujulikult, oli kogu aeg tunne, et eksimuse korral saan karistada või häbistada. Rootsis pole ma seda pooleteise aasta jooksul kordagi tundnud.

Vastandumise sõnumite teemal väärib positiivse näitena esiletõstmist president Alar Karise oktoobris tehtud avalik pöördumine, milles ta rõhutas, et igaüks peab pingutama oma meele ja võimete järgi. See sõnum jättis igaühele võimaluse tegutseda eesmärgi nimel, mitte ei sildistanud ega süüdistanud. Taolist kommunikatsiooni võiks Eestis olla rohkem. 

Ajakirjandus: vähem ja konstruktiivselt

Tunnistan, et tarbin Rootsis rohkem rootsikeelset ajakirjandust kui sotsiaalmeediat, sestap ei pruugi mul olla täielikku ülevaadet, millise tempo ja tooniga arvavad poliitikud ja eksperdid koroona teemadel näiteks Facebookis või Twitteris. 

Kui aga võrdlen eesti ja rootsi ajakirjandust, siis peamine kriisiaegne erinevus seisneb toonis ja mahus. Rootsi väljaanded kajastasid ja kajastavad praegugi koroonateemasid, kuid oluliselt vähemas mahus võrreldes eesti ajakirjandusega. 

Lisaks oli koroonaartiklite fookus sellel, mida vastav uudis tähendab lugeja või vaataja jaoks. Lood keskendusid põhjendamisele, selgitamisele ja praktiliste soovituste andmisele. Ma peaaegu ei näinud lugusid, kus reporter noppis sotsiaalmeediast üles mõne poliitiku või arvaja postituse ning avaldas selle uudise pähe. 

Taoline infokildude võimendamine tekitab veel rohkem infomüra, millest Eesti inimestel praegu kasu pole. 

Ajakirjandusele ei saa siiski ette heita, et nad mõjukate avaliku elu tegelaste arvamusi vahendavad – võimu seire on ajakirjanduse kohustus. Pigem võiksid eneseohjeldamisele ja vaikimisele mõelda sotsiaalmeedia saripostitajatest poliitikud ja eksperdid.

Veidi vaiksemat, aga sisukamat

Kogu kriisi vältel on Rootsi oma elanikkonnale suunanud vähem sõnumeid, kuid need on olnud selgemad, rahulikumad ja põhjendatud. Eestis on olnud sõnumiseadjaid rohkem kui tarvis, mistõttu on sõnumid läinud üha enam üksteisega vastuollu ning elanikkonnal on järjest raskem mõista, mida öelda tahetakse. 

Sellest kõigest võiks teha Eestile praktilise järelduse: eeskätt poliitikud ja kriisijuhtimisega seotud eksperdid peaksid koroonateemalist infot vähem tootma ning keskenduma rohkem sõnumi selgusele ja üheseltmõistetavusele. Vahest tuleks koroonakriisile kasuks senisest veidi vaiksemat aga sisukamat kommunikatsiooni.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.