Viiruse levik on Eestis ülimalt ulatuslik, kas praegu pole käes hetk, kus kõik poliitilised erimeelsused tuleks kõrvale heita ja tegeleda üheskoos ainult viiruse mahasurumisega?

Ei. Praegu on käes see hetk, kus tuleb öelda, et siia kriisi oleme sattunud poliitilise juhtimise tõttu ja juhtimist on meil vedanud Keskerakond ja Reformierakond. See ei juhtunud kogemata ja ainult üks kord. Selline olukord on meil nüüd juba teist korda 10 kuu jooksul. Lihtsalt ei saada hakkama ja praegu üritatakse apelleerida sellele, et ei ole sobilik keset kriisi juhtimist kritiseerida või juhte välja vahetada. Järelikult saab ju ainult hullemaks minna.

Meditsiinitöötajad nõuavad järjest enam resoluutseid samme ja ütlevad, et nad enam suuda koroonapatsientidega tegeleda. Mis te neile vastate? Mis nad tegema peaksid? 

Arstieetika seisukohalt ei kannata inimesed nagu näiteks Andres Kork [Lääne-Tallinna Keskhaigla kirurgiakliiniku juhataja] enam välja tiitlit, et tegemist on arstiga. Selliseid hüüatusi ja avaldusi tegeva inimesega ei ole millestki rääkida. 

Valitsus ütleb, et me tõstsime meditsiinitöötajate palka, see on aga silmamoondus. Väikese protsendikesega tõsteti madalat palka. Samal ajal võeti ära lisatasud koroonaosakondades töötavatele inimestele ja suunati see raha haiglatele. Rõhutan, haiglatele, mitte inimestele.

Siin on meie meditsiinisüsteemi tegelik probleem. Meil kõigil on halb, on halb arstidel, õdedel ja patsientidel, aga asutustel on hea. See on valepidi raha kulutamine.

Lisaraha ja motivatsioonipakett tuleb anda inimestele, kes reaalselt töötavad nendes osakondades. Rahastamismudel tuleb ümber teha. 

Arstide ja õdede koolitustellimust oleks pidanud juba ammu suurendama, kuigi sellest korduvalt on juttu olnud. Need on tõesti väikesed miljonid, millest räägime, samal ajal me paneme testimisele kahekohalisi miljoneid ja vaktsineerimisele kümneid miljoneid. See raha on valesti kulutatud, see motiveerib valesid asju.

Ma näen ka väga selgelt, et need kõige häälekamad arstide esindused, kes siin hüsteeriat kütavad, on ikkagi ka väga selgelt poliitilise taustaga. Me peaksime kõigepealt nii-öelda läbipaistvuse saavutama, et miks nad sellist juttu räägivad ja kelle huvides.

Teil on olemas imelihtne retsept, mis aitaks viiruse levikut piirata Eestis? Kolm lihtsat sammu ja viirus on läinud? 

Me ei ole kriisi jõudnud üleöö. Palju asju oleks vaja teha olnud suvel. Aga kõige olulisem asi: me peaksime lõpetama hüsteeria õhutamise riigis.

Ma loen, kuidas terviseameti või mõned haiglate juhid räägivad sellest, kuidas hakatakse triaaži korraldama. Ehk haiglad hakkavad otsustama, kes elab või sureb. Sellise õhustiku loomine on viisakalt öeldes kontraproduktiivne. 

Haiglavõrgu ettevalmistamiseks oleks tulnud teha õigeid samme juba suvel. Me ju teadsime, et tulevad järgmised viiruselained niikuinii. Seega oleks pidanud leidma inimesi ja aparaate, ette valmistama haiglasüsteemi selleks, et koormus suureneb. Eelmise valitsuse plaan nägi ette, et haiglate koroonapatsientide vastuvõtuvõime on kuskil 900 inimest. Täna me oleme kuskil 600 peal.

Trendid tõenäoliselt viivad meid sinna 800–900 juurde järgmise kuu jooksul. Aga ettevalmistustöö on tegemata! Eks seda tuleb nüüd tegema hakata. 

Teine oluline asi: minu meelest tuleks täiesti siiralt ja ausalt tunnistada nii poliitikutel kui ka meditsiiniinimestel, et vaktsineerimine sellisel viisil, nagu seda meile reklaamiti, on läbi kukkunud. Just lugesin uudist, kuidas Ameerikas tehtud uuring ütleb, et Jansseni vaktsiini tõhusus langeb 13 protsendile kaheksa kuu jooksul. Meil on ainult taotud ühte trummi: vaktsineerida, vaktsineerida, vaktsineerida! See on olnud üks põhjus, miks me oleme jõudnud siia, kus me oleme. Ei ole tegeletud ühegi teise lahendusega, vaid on pandud kõik kaardid ühele lootusele. Me võime siin spekuleerida, kes on selle pealt teeninud või kes mitte. Aga selge on see, et veel suurem vaktsineerimine ei aita ära hoida haiglakoormust. 

Seega tuleb otsida muid lahendusi. Mind on kõvasti kritiseeritud, et ärgu poliitikud rääkigu rohtudest. Aga äsja on tulnud uudiseid ravimifirmadelt Merck ja Pfizer, et ravimid on juba olemas. Nende kasutusvõimaluste otsimisega tuleks tegeleda, mitte neid ettepanekuid maha suruda või naeruvääristada. 

Lõpuks peame kõik tunnistama, et vaktsineerimine ei ole sellise tõhususega, nagu algul loodeti. Ka mina tegelikult lootsin, et vaktsineerimine aitab.  

Kolmas asi on ikkagi toimivad meetmed, mida ühiskonnas mõistusega rakendada. Meil aga lohistatakse politseinike poolt kaubanduskeskusest minema inimesi, kellel on mask valesti näo peal.

See ei ole koroonaga võitlemine, see on täpselt see totalitarism, mille eest me juba kevadel hakkasime hoiatama. Ja samal ajal lubab valitsus ikkagi täiesti jaburate argumentidega näiteks PÖFF-i korraldamist. 

Lasnamäe hiljutine vahejuhtum, millele te viitasite, kas siseminister peaks nende inimeste ees vabandama? 

Siseminister peaks tagasi astuma. 

Meil puudub politsei üle tsiviilkontroll, vaadake, millist vaba voli lubab endale politseijuht Elmar Vaher ja kuidas politseinikud võimu kuritarvitavad! Meil pole enam normaalseid kombeid, mis meid on alati saatnud, kui teadsime, et politseinikud peavad inimesi abistama, mitte hirmutama. See on kõik maha mängitud.

Siseminister Kristian Jaani lihtsalt mitte mingil moel ei sobi oma ametisse ja loomulikult ka politseijuht Elmar Vaher.

Tervishoiujuhid omavahelistes vestlustes viitavad ühele asjaolule, mida ka faktid toetavad. Nende sõnul on vaktsineerimine selgelt nendes maakondades kehvemal järjel, kus on EKRE populaarne. Kui ma vaatan noorte vaktsineerimist, siis siis Pärnu-, Põlva- ja Võrumaal on selgelt vaktsineerimisprotsent väiksem kui mujal. EKRE juhid ei ole kordagi kutsunud selgesõnaliselt inimesi vaktsineerima, järelikult teie toetajad ei pea kaitsepookimist vajalikuks. Ise näete selget seost?

Ma küsin vastu, miks me räägime jätkuvalt noorte vaktsineerimisest üldse?

See on ju olematu teema. Noored ei ole selle haiguse käes kannatavad inimesed. Meil ei ole ühtegi surmajuhtumit Eestis, kus alla 25-aastased inimesed oleks koroonasse surnud! Meil on hõredalt väikene arv inimesi, kellel on ka mingisugused muud tervisemured olnud, kes tõesti on selle tõttu haiglas olnud. Aga miks me sunnime noori vaktsineerima?

Kusjuures me teame, et noortele meestele on selle vaktsiiniga kõrgendatud riskid kõrvalnähtudega. See teema tuleks üldse päevakorrast maha võtta. Riskigrupp on mujal. 

Ja tegelikult tuleb küsida, kuidas on võimalik, et aasta tagasi oli meil nakatumislaine madalamate näitudega ja mitte mingit vaktsineerimist ei olnud toimunud. Praegu on üle poole elanikkonnast vaktsineeritud ja haiglad on ikkagi rohkem umbes. Ja nakatumine on laiemalt levinud kui aasta tagasi.  Midagi siin ei klapi. Üha suurenev vaktsineerimine pole toiminud ja seda peaks tunnistama. 

Kas koolid peaksid Eestis jääma lahti?

Kindlasti kindlasti peaks koolid jääma lahti.

Ja siin ei tuleks keskenduda arvudele, kui paljud lapsed on vaktsineeritud, vaid keskenduda sellele, kuidas me hoiame õpetajate turvalisust. Õpetajad on riskigrupis. See on jälle täpselt põhjus, miks me kriisis oleme, asjadega on tegeletud täpselt valest otsast.

Kas uute koroonaravimite kasutuselevõtuga peaks Eesti minema Euroopa Ravimiametist mööda? Erakorralistes olukordades on see ju lubatud? 

Loomulikult.

See on tegelikult laiem küsimus. Eesti arstid ja farmatseudid peavad ise vaatama ja mõtlema, mis meil toimib ja mis meil ei toimi.

Miks me arvame, et me saame abi Euroopa Liidult, mis on kohmakas, bürokraatlik ja tohutu suurte rahade jagaja? Nende jaoks on kõige tähtsam raha ja võim, nad tahavad panna liikmesriike ja nende inimesi endast sõltuvusse.

Tanel Kiigele loomulikult ideoloogiliselt truuduse mõttes on see vältimatu, aga tegelikult oleme sellega palju kaotanud. Kaotanud aega, kaotanud lahendusi, kaotanud inimelusid.

Kui on olemas rohud, mis töötavad, siis me ei vaata, mida ütleb WHO või ECDC. 

Praeguses olukorras vajame eriolukorra väljakuulutamist?

Ma ei poolda seda kindlasti.

Jah, eelmises valitsuses kehtestasime eriolukorra. Taust on lihtsalt totaalselt teine, siis me ei teadnud, mida see viirus endast kujutab. Ja ka seaduseid ei olnud muudetud sellisel kujul, nagu neid hiljem riigikogu muutis. 

Aga veelgi olulisem on ühiskondlik valmidus mingisuguses eriolukorras neid reegleid tegelikult järgida, see valmisolek on tänase valitsuse poolt totaalselt maha mängitud. Iga järgmine kruvide kinnikeeramise samm tegelikult tõstab ühiskondlikku pinget ja stressitaset. Praegu peaks liikuma ikkagi vastupidises suunas.

Räägime poliitikast. Kaja Kallas andis üsna tähelepanuväärse intervjuu Eesti Päevalehele, milles ta ütles, et ta ei saa tagasi astuda, sest siis tuleb Martin Helme ja EKRE võimule tagasi. Oli võidukas tunne säärast vastust lugedes? 

Ei ole võidukas tunne, natuke kurb oli hoopis. Mis siis on see, mis ajab praegust peaministrit hommikul tööle? Mitte soov midagi ära teha, vaid soov kellelegi ära teha.

Ma ei tea, kui kaua ta selles ametis niimoodi vastu peab ja loomulikult ei ole see riigimehelik suhtumine. 

Aga ma võin lohutada Kaja Kallast. Ma arvan, tõsiselt vajab kaalumist, kas on mõtet üldse minna enne valimisi neile sellisel moel appi. Natuke rohkem kui aasta enne valimisi mängivad nad iga päev oma toetust maha ja toovad meile toetust juurde. Rõhutan, et iga päev toovad toetust juurde. 

Aga mingil hetkel tuleb muidugi tuleb see vastutustunne Eesti riigi eest, aga poliitilises mõttes ei ole praegu Stenbocki majja minek mõistlik, sest valitsus on riigi liiga rappa tüürinud. 

Osa reformierakonna ministreid peab praegu väga oluliseks eelarvetasakaalu saavutamist, mõned piirangute otsused on seetõttu ka edasi lükkunud, sest need on kulukad. Näiteks söögi- ja joogikohtade veel varasemal kinnipanemisel tuleb neile maksta toetusi. Seetõttu üritatakse kummi venitada?

See ei ole ainult kummi venitamine, vaid ka asendustegevus. Selle asemel, et kontakte vältida meetmetega, mis tõepoolest on näidanud, et nad on tulemuslikud, hakatakse hoopis sente saagima. Ja otsused jäävad langetamata. Selle asemel tehakse piiranguid, mis on  ühiskonnale süvitsi kahjulikud, nagu näiteks on laste kaugõpe. Poliitilise kommunikatsiooni mõistes saab valitsus vähemalt öelda, et me ju midagi teeme.

See on popsilik lähenemine eelarvele.