Rahvusvaheliste kohtumiste järel võib kuulda ohkeid, et saadi küll maha mingi ühisdokumendiga, kuid mis sellest kasu on... Rahvusvaheliste kõneluste lõppdokumendid ongi tihti väga tuim lugemine. Loed ja loed, aga kõik tundub kuidagi ümaravõitu ja igav.

Tegelikult ei olegi need tekstid laiale lugejaskonnale nautimiseks ja "laikide" panemiseks. Suure tõenäosusega ei ole ka neile allkirja andnud kõrged poliitikud alati kogu tekstiga kuigivõrd tuttavad. Aga arvukate osalejatega riikidevahelised kokkulepped ja nende sünd ongi omaette maailm, kus kehtivad omad reeglid või nende puudumine. Püüan täiesti subjektiivselt selgitada mõningaid seiku ja protsesse.

Kokkulepitud sõnastus

Kui mingi laua taha juba kord istutakse, siis on üldjoontes ette teada, mida soovitakse arutada ja mida kokku leppida. Kuid vaid üldjoontes. Teksti koostamine algab harilikult mittepoliitilisel tasandil ehk ametnike poolt, kes lähtuvad peamajas läbi arutatud eesmärkidest ja nende saavutamise võimalustest ning teedest.

Need eesmärgid on omakorda tihti nii-öelda kirjanduslikus ehk mittejuriidilises vormis saabunud poliitikutelt soovina või arvamusena. Ja see arvamus võib taas tugineda ametnike poolt ette antud olukorra kirjeldusele. Kuid igal juhul kujuneb riigisiseselt mingi seisukoht.

Mida rohkem on laua ääres istujaid, seda raskem võib olla ühise seisukoha leidmine. Tihti osutub see lihtsalt võimatuks. Paljurahvuselistes ühendustes, nagu näiteks NATO-s, on teatav eelis suurtel ja vanadel liikmesriikidel. Neil on pikem ajalooline mälu ja rohkem tööjõudu.

Miks seda vaja läheb? Toon näite. Istume saadikutega NATO nõukogu laua ääres ja asi venib nagu täi mööda märga nahka. No ei leita kõigile sobivat sõnastust, tee või tina või pane või tina. Siis aga pakub keegi välja uue lahenduse. Et kasutagem kokkulepitud sõnastust (agreed language) Ja võtab paksus paberipakis lahti ühe lehekülje ning loeb tähtsal häälel ette teksti, mis võib pärineda kasvõi näiteks aastast 1963.

Kokkulepitud tekst on sõnastus, mis kunagi on saanud kõigi poolt heakskiidu ja seetõttu on sellele vastu raske vaielda. Ja selliseid minevikust laenamisi esines sedavõrd palju, et minul tekkis vaid üks küsimus, et kuidas pandi NATO-s kokku esimene tekst, kui ei olnud kusagilt valmis sõnastust laenata?

Võib-olla sellepärast ongi Põhja-Atlandi Lepingus 1949. aastast vaid 14 artiklit ja see mahub ära kahele A4 formaadis lehele. Ja see lepingu tekst on praeguseni kehtiv ning sobiv kõigile. Kaks lehekülge ja kõik saab öeldud. Ja pea igaüks jaksab selle läbi lugeda.

Aga ei. Tänapäeva reaalsus on tavaliselt rohkem lehekülgi, sõnade ja artiklite arvust rääkimata. Ja sõnaseadmine on tihti väga ümar, jättes erineva tõlgendamise võimalusi. Ka see on tihti tahtlik. Kui pooled kokkuleppele ei jõua, on kasulik koostada tekst, mis ei ole otseses vastuolus kellegi seisukohtadega. Kuid sellise tekstiga võib iga poliitik lennata tagasi koju ja teatada, et kõik meie huvid said kaitstud. Näide ei ole alati pädev, kuid seda esineb.

Poliitikud ja riigimehed

Läbirääkimiste laua ümber käib elu mitmel tasandil. Laua ääres, esimeses reas istuvad kõrged poliitikud, nende taga asjaga tegelikult tegelevad ametnikud. Ja pidevalt on näha teise ning kolmanda rea esindajate väsimatut siblimist. Liigutakse ühe juurest teise juurde, kutsutakse aeg-ajalt keegi ruumist välja ja sahistatakse paberitega ning arutletakse tekstijuppide üle. Mida pingelisem on olukord, seda aktiivsem võib see askeldamine olla.

Vahel näidatakse midagi ka esimesele reale või antakse sinna mingi punkt sõnavõtu tarbeks. Esimese rea tegelased jagunevad omakorda erinevateks kategooriateks. Eks neil kõigil on ees mingid jutupunktid, tihti isegi mitu komplekti erinevateks juhtudeks.

Sõltub aga poliitiku pädevusest, kuidas ta nendega askeldab. Mõni piirdub paberilt teksti püüdliku ette lugemisega. Teised võivad olla aktivistid, kellel on oma arvamus ja kes võivad ka emotsionaalseks minna. Mõni vana kala, kellel ei ole erilist oma huvi ajada, võib rahulikult kasutada aega väikese uinaku tegemiseks.

Aeg-ajalt on aga kõigest hoolimata tulemuseks ümmargune null. Kokkulepet ei sünni. Siis on üks variant, et piirdutakse eesistuja avaldusega. See tekst on osalejatele mittesiduv ja igaüks võib öelda, et tegemist on eesistuja nägemusega toimunust. Eesistuja omalt poolt püüab vältida kellegi ründamist ning piirduda üldisema pildiga toimunust.

Tihti öeldakse, et ega väikeriigil sellise laua taga midagi kobiseda ei ole, suured ütlevad ette, mida vaja ning jääb üle vaid virilalt naeratades nõustuda. Päris nii see ei ole. Küsimustes, milles vaja kõigi osalejate nõusolekut, võib ka üks hääl konsensuse lõhkuda. Nagu öeldakse, midagi ei ole kokku lepitud enne, kui kõik on kokku lepitud. Seega on väikeriigilgi oma võimalused. Ja alahinnata ei maksa ka poliitiku isiklikku karismat ning suhteid kolleegidega.

Poliitikud vaatavad kõiki taolisi dokumente tihti eelkõige isiklike ja parteiliste huvide lähtekohast. Kuidas otsust selgitada, kas see toob valimistel hääli juurde või viib ära ja nii edasi.

Suurema osa poliitikute tuleviku silmapiir on harilikult maksimaalselt nelja aasta kaugusel. Seetõttu on kaugele tulevikku suunatud otsuste langetamine nii lihtsam kui ka keerulisem. Lihtsam selles mõttes, et poliitik leiab asja olevat karjääri plaanis juba väljaspool mänguulatust, ehk tal ei ole tugevaid tundeid selle suhtes. Kuid teisalt on otsust kujundada tihti ka raskem, kui kauge tuleviku teema nõuab lähitulevikus käivituvat protsessi, mis võib poliitiku saatust mõjutada.

Lisaks poliitikutele on olemas veel ka riigimehed ehk poliitikud, kes seavad üldised huvid isiklikest ja parteilistest ettepoole. Kui selline poliitik on lisaks tugev isiksus, siis on tal võimalik langetada ka ebapopulaarseid, kuid õigeid otsuseid.

Häda on paraku selles, et poliitikuid on meil jalaga segada, riigimehi ei leia aga viimasel ajal isegi tikutulega mitte.