Majandusliku kokkuvarisemise kõrval ei suutnud Liibanoni ilmalikud parteid kokku leppida ühisvalitsuses ning kõigele krooniks toimus eelmise aasta augustis Beiruti sadamas plahvatus, mis nõudis üle 200 inimelu ning mille uurimise seiskumine süvendab frustratsiooni, vahendas "Välisilm".

Elektrit enam ei ole, sest kahes suures elektrijaamas sai kütus otsa ning juurde ei taha rahvusvahelised doonorid anda, kuna usaldusväärset keskvõimu pole. Lihtne näide majandusest - kui kaks aastat tagasi oli üks USA dollar väärt 1500 Liibanoni naela, siis nüüd üle 25 000 naela.

Kõige vaesematega tegeleva MTÜ DPNA programmijuht Hiba Antoun tõi välja, et kui varem sai perekond süüa kolm korda päevas, siis nüüd vaid üks kord ning kana või kala saad heal juhul kord nädalas.

"Miinimumpalk oli 600 eurot, kuid nüüd on 28 eurot kuus. Töötad ajavahemikus 8 kuni 18 päeval, siis saad vaid 28 eurot kuus, mis vaevalt katab elektrigeneraatori kulud, sest meil pole elektrit. See mõjutab tugevalt tervishoidu, majandust ja inimeste heaolu. Suurenenud on kuritegevus ja frustratsioon," selgitas Antoun.

"Meil on iga päev inimesi ja perekondi, kes koputavad uksele ja küsivad võimalusi ja tööd, isegi vabatahtlikku tööd näiteks transpordis, kus saab 200 dollarit. Inimesed otsivad võimalusi ja abi kust iganes. Siis on veel need, kellel pole valikuid ja toetuvad vägivallale ja vargusele. Vargus on suurenenud viimase paari kuuga. Kui oled toiduta ja võimaluseta peret ülal pidada, siis pole muud valikut," lisas ta.

Üle aasta kestnud poliitiline kriis sai osalise lahenduse septembris, kui valitsusjuhiks kinnitati Najib Mikati. Koostöö on raske, sest osalised ei suuda kokku leppida, kes peaks Beiruti sadamaplahvatust uurima.

Välisabist sõltuv Liibanon sattus aga veelgi sügavamasse auku, kui kritiseeris Saudi Araabia sõda Jeemenis huthide vastu, mistõttu Riyadh reageeris muu hulgas Liibanoni kõikidele kaupadele kehtestatud impordikeeluga.

Valitsus püüab saada finantsabi Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF), kuid ei suuda samas anda infot riigi rahandusliku seisu kohta.

"Keskpank on huvitatud kõneluste lõpetamisest valuutafondiga ja abiprogrammi saamisest Liibanonile," ütles Liibanoni keskpanga direktor Riad Salameh.

1993. aastast keskpanka juhtinud Salameh on Šveitsi ja Prantsusmaa võimude uurimise all seoses 500 miljoni dollari kõrvaldamise kahtlusega. See on üks näide, miks välisabi andjad ei usalda praegust valitsust.

"Mis puutub abisse, siis see on ju jagatud lühemaks, keskmiseks ja pikemaks osaks. Lühikest abi põhivajaduste katmiseks saame läbi rahvusvaheliste kanalite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide, sest usaldust valitsuse vastu pole, ja nad lähevad MTÜ-de juurde kütuse, hariduse, meditsiinitarvikute puhul. Põhivajadused on kaetud, kuid puudus kasvab. Me ei tea, kui palju suudame seda puudujääki katta. Probleemi lahendamiseks on vaja valitsusreformi," rääkis Antoun.

Järgmise aasta märtsis peaksid toimuma üldvalimised, kuid sinna on veel pikk tee minna.

Töötus noorte seas on Antouni sõnul 57 protsenti ning üle poole elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Ja Liibanon oli üks neist riikidest, kuhu põgenes üks miljon inimest Süüria kodusõja eest. Jättes poliitika kõrvale poliitika, küsis "Välisilm" Antounilt, kuidas see on mõjutanud ligikaudu seitsme miljoni kodanikuga ühiskonda.

"Kuigi mõned ütlevad, et Süüria kriis toetas Liibanoni majandust, siis tagajärjed olid tunda sotsiaalsel tasandil, sest pinged liibanonlaste ja Süüria põgenike vahel kasvavad. Nende vahel pole sidet ja see süvendab pingeid, vägivalda ja konflikte kogukondlikul tasandil, mis on aga kaotus mõlemale, kuna konflikti minek ei ole kellelegi kerge," ütles Antoun.

Hiba Antoun on siiski lootusrikas, et kaks aastat kestnud kriiside uperpallile vaatamata suudavad valijad tuua kevadel uusi poliitikuid, kes hoolivad riigi ja rahva tulevikust.