Elame infoajastul, mil igapäevane infotulv ja -müra on omandanud enneolematud mõõtmed. Infoküllusel on ka teine, vastupidine pool - killustunud infovälja tekkimine ning üha enam maad võttev nn oma loodud või tekitatud infomullis elamine. Need on ilmingud, mida on toetanud kiire tehnoloogia areng ning üha olulisemaks muutunud sotsiaalmeedia.

Need on ka arengud, mis tegid võimalikuks Brexiti referendumi eel levinud ulatusliku populismi või ka Kapitooliumi rünnakud USA-s selle aasta alguses. Teatavasti oli viimase algtõukeks Trumpi soovimatus valimiskaotust tunnistada ning sellest kantuna mässu õhutavad säutsud Twitteris. Lihtsad ja mässule õhutavad sõnumid leidsid kiiresti toetajate poolehoiu ning hakkasid sotsiaalmeedias kulutulena levima.

Pooltõed, süvavõltsing ja infomüra

Nagu me teame, lõppes sissetung inimohvritega ning oli tõsine ja valus õppetund. See kinnitas veelgi teravamalt arusaama, et tehnoloogia ja sotsiaalmeedia võidukäik on teinud info kättesaadavaks sisuliselt reaalajas ning see on võimas relv, mille tagajärjed võivad olla vägagi verised.

Näiteid ei pea me otsima üksnes piiri tagant. 23. oktoobril Tallinna südames Vabaduse väljakul toimunud suurmeeleavaldus tõi kokku tuhandeid protestijaid, kes seisid muuhulgas vaktsineerimise ja vaktsiinipassi nõudmise vastu.

Ürituse eestvedajate sõnul ei ole vaktsineerimata inimesed lamemaalased, vaid need, kes "mõtlevad oma peaga", lisades, et "mida sa teed riigis, kus meedia, valitsus ja haiglate juhid sulle iga päev valetavad – sa ei usu neid!"

Õnneks ei lõppenud see üritus verevalamisega, kuid selle ulatus näitas veelgi enam, kui lihtne on ühiskonda lõhestada, inimestega manipuleerida ning kui väikeste vahenditega vihkamist toota. 

Kui püüda seda arengut mõtestada, siis üks on võimalus pöörduda 2000. aastal Nobeli auhinna võitnud Justin Krugeri ja David Dunningi avastuse juurde. Kuigi nende töö järelduste sajaprotsendises kehtivuses on ka kaheldud, ilmneb selle olulisus ja paikapidavus just nimelt libauudiste, deepfake tehnoloogia ning tõejärgse ajastu tingimustes.

Otsuste langetamine "uskumise" pinnalt

Lühidalt seisneb nn Dunningi-Krugeri efekt selles, et inimesed jõuavad ekslikele järeldustele või teevad sobimatuid valikuid, kui nende ebakompetentsus mingis valdkonnas jätab nad ilma metakognitiivsest võimest seda mõista.

Teooria ei räägi rumalatest inimestest, vaid see käib meie kõigi kohta. Kui me ei ole mingis teemas kompetentsed, meil pole piisavalt teadmisi või oleme väga enesekindlad, siis kaotame kriitikameele. See on justkui enesekaitse ja õigustus mingit infot "uskuda" või "mõtelda oma peaga".

Teooria uurimine ise sai alguse kõnekast juhtumist. 1995. aastal jäi turvakaamerate vaatevälja üks pangaröövija, kes oli kokku määrinud ennast sidrunimahlaga ning arvas, et on nähtamatu. Nimelt oli mees teada saanud, et sidruni mahl on nähtamatu tint, mis muutub silmale tajutavaks alles kõrgetel temperatuuridel. Kuna temperatuur oli normaalne, arvas ta olevat ennast kaamerate eest kaitstud ning isegi kui talle videosalvestusi näidati, siis oli ta täiesti veendunud, et need on võltsitud. Muuseas tehti ka kindlaks, et ta polnud hull ega narkootikumide mõju all.

Dunningi-Krugeri efektiga on seega psühholoogiliselt seletatav, miks inimesed on lihtsalt mõjutatavad vandenõuteooriatest, vaenu õhutamisest või libauudistest. Samasuguseid paralleele võib märgata ülal toodud koroonaeitamise, USA valmistulemuste võltsimise või ka Brexiti referendumi meelsuse mõjutamisel.

Maailm on keeruline ja tohutult infoküllane, seega peame lähtuma sellest, et me ei saa olla kompetentsed kõikides valdkondades ning langetame otsuse guugeldades, sotsiaalmeedias surfates või sotsiaalvõrgustike nõuannetele toetudes.

990 000 eestimaalast

Me ei räägi enam väikestest kogukondadest või riskirühmadest. 2021. aasta rahvusvahelise digiuuringu kohaselt on maailmas juba 4,66 miljardit internetti kasutavat inimest, sh sotsiaalmeediat 4,2 miljardit.

Iga aastaga kasvab interneti osatähtsus, iseäranis viimaste aastate pandeemia käigus, kus lisaks meelelahutusele on see paljudele pea ainukeseks kanaliks suhelda oma lähedastega või teha tööd.

Eestis on 1,2 miljonit internetikasutajat, mis teeb 91 protsenti elanikkonnast, ning sotsiaalmeedia kasutajate hulk on 986 000 inimest ehk kolmveerand kogu rahvastikust. Seda hõlmatust vaadates on ka mässud, valeinfo levitamine ja muu tohutu potentsiaaliga.

Seejuures väidan, et tehnoloogia areng ning üha parema ja võimekamate seadmete kättesaadavus on selliste arengute võimaldaja ja võimestaja, aga nende suunamine käib ikka läbi lihtsate, inimese loodud manipulatiivsete psühholoogiliste võtete. Seda enam vajame inimlikku tarkust nii platvormide loojate, tehnoloogia arendajate kui ka kasutajate poolt, et hoida meie ühiskond tasakaalus ja terve.

Arengu keskmes on inimene

Facebooki on palju süüdistatud, et nad on orienteeritud ainult rahale ega suuda rinda pista võltssisu, -uudiste või -räigustega. Tegelikkuses on platvormi vedajad päris palju suutnud leida võimalusi oma sisu puhastamiseks, kuid kõik saavad ju aru, et ei ole veel tehisintellekt võimeline tegema vahet libauudisel ja tõel või manipulatsioonil ning argumenteeritud arutlusel. Seda vahet saavad märgata ja sellest aru saada inimesed. Seega kogu on tehnoloogia arengu kõrval fookuses taas inimene, meie teadmised ja oskused.

Facebook ise näiteks on kutsunud ellu algatuse "Meta Journalism Project", mis on suunatud kvaliteetse ajakirjanduse arendamisele ja aitavad luua kogukonnapõhiste uudiste loomist ning võidelda väärinfo vastu. Läbi selliste algatuste, igapäevase kriitilise mõtlemise ja koolihariduse mitmekesistamise suudame ehk tehnoloogia ja teadmised muuta ühisrelvaks tõeväänamiste vastu.

Maailm on jõudnud punkti, kus kõige olulisemaks muutunud tehnoloogia peab hakkama võimaldama tööriistu, mis aitavad inimestel ennast tulemuslikumalt harida, kaitsta end väärinfo eest ning lõhestamise asemel suutma pigem pakkuda platvorme ja adekvaatset sisu suhtluseks, avatud aruteludeks ning tõepõhisuseks.

Kindlasti lasub vastutus eelkõige meedial ning tehnoloogia- ja telekomiettevõtetel, aga saame ka kõik ennast paremate teadmiste ja oskuste abil kaitsta manipulatsiooni ja viha eest. Saame ja peame olema kriitilised andmete allikate, faktide ning tõesuse osas.