Meelis Oidsalu: mossis perekond

Foto: Kerli Halliste

Kriiside ajaks annavad seadused valitsusele erakordsed õigused. Kontroll, mis valitsusel elanike üle tekib, on vähemalt koroonakriisi käigus olnud võrreldav vanemliku võimuga viieaastase lapse üle. Ja pole ime, et viieaastasena koheldu hakkab küsima miks-küsimusi, arutleb Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Kuulasin hiljuti Vikerraadio "Peresaadet". Kes ei ole veel selle saate fännid, kuulake ja suure tõenäosusega saate selleks. Vääriks eraldi arutelu, miks psühholoogilisi eluoskusi tutvustav saatesari jõudis ERR-i eetrisse alles uuema eesti aja kolmanda kümnendi lõpus, aga parem hilja kui mitte kunagi. Ja "Peresaade" oli ootamist väärt.

Üks oluline taipamine, mis tänu "Peresaatele" minuni jõudis, oli see, kui mastaapne töö on lapseks olemine. Need õppetükid, mida koolieelikust laps peab omandama, on kolossaalsed. Eks ütelnud Goethegi, et vaimse ja isiksusliku arengu seisukohast on esimesed seitse eluaastat võtmetähtsusega. 

Psühholoog Eva-Maria Kangro selgitas ühes "Peresaate" episoodis, millised oskused peab viieaastane laps suutma enne kooliminekut omandada, et olla normaalseks peetaval moel võimeline koolis sotsialiseeruma. Gümnaasiumi matemaatika lõpueksam on selle kõrval kukepiss, mastaapsuselt on tegemist pigem arstikutse omandamisega. 

Enne kooli peab laps õppima oma käitumist kontrollima. Kõige tõhusam enesejuhtimine toimuvat läbi enese olukorra mõtestamise oskuse arengu. Lapsel pole seda oskust alguses kohe võtta, see areneb täiskasvanute toel. Verbaalselt osavamad lapsed olevat ka osavamad enesereguleerijad, sest nad oskavad olukordi mõtestada. Igasugu lapselikele miks-küsimustele vastates ei kustuta täiskasvanu seega ainult lapse teadmisjanu, vaid ka toetab olukordade mõtestamise ja seeläbi eneseregulatsiooni oskust. 

Kriiside ajaks annavad seadused valitsusele erakordsed õigused. See kontroll, mis valitsusel elanike üle tekib, on vähemalt koroonakriisi käigus olnud võrreldav vanemliku võimuga viieaastase lapse üle. Ja pole ime, et viieaastasena koheldu hakkab küsima miks-küsimusi, sama ootamatuid kui ainult viieaastased lapsed oskavad. Viies kuni seitsmes eluaasta olevat ka see periood, mil laps hakkab oma peaga mõtlema.

"Oma peaga mõtlemise" oskus on miski, mille koroonakriisi ajal näivad mõned täiskasvanud olevat äsja avastanud, vähemalt näib see nii sellest eufooriast, mis oma peaga mõtlemise üleskutseid saadab. Vaktsineerituse uuringute järgi on viimasel kahel aastal oma peaga mõtlemist kõige rohkem harjutanud kolmekümneaastased põhiharidusega Eesti mehed.

Võib olla, et see on seotud muuhulgas asjaoluga, et neil on ka verbaliseerimisoskust olnud võimalik vähem haridussüsteemis harjutada ja praegune ühismeedia pakub sellisteks harjutusteks ohtraid võimalusi. Ja erinevalt rangest kirjandusõpetajast, kes iga kirjavahemärki mornilt kontrollis, saab ühismeedias esitatud kodutöödele ohtralt kiitvat tagasisidet, kui vaid õiges grupis postitada märkad oma lühikirjandit. Seda püüdlust eneseväljendusoskust harjutada ei peaks tegelikult üldse mitte naeruks panema.

Oma enda eneseregulatsioonioskust hindaksin kümnepalliskaalal kuuele, õigustuseks võin öelda, et alustasin täiskasvanuiga kusagil "nelja" juures. See ongi rämedalt raske, enese heatahtlik kuulamine ja hooliv suunamine. Mind on seejuures väga palju aidanud verbaliseerimisoskuse arendamine, olukordade sõnastamise harjutamine.

Kui suurt tänutunnet olen tundnud, kui mingi ebameeldivalt hägusa skandaali või tüli keskel ilmub üks tekst, mis lööb õhu klaarimaks. Sõnad ei muuda maailma, aga muudavad viisi, kuidas maailma tajume ja meie valmidust maailma muuta.

Meid oma mõjuvälja tagasi ihkav Venemaa on sellest ammu aru saanud. Venemaa praegune globaalse tähtsusega kriiside tekitamise ja ohjamise oskus on suuresti semiootikute ja narratoloogide töö. Lühendis "FSB" võiks "F" tähistada vabalt filolooge ja "S" semiootikuid. 

Oleme läänes jäänud ühiseluliste olukordade mõtestamisel üha enam jänni. Kirjanduslike annetega juhtidel on praeguses üha jaburamaid narratiivseid konflikte täis maailmas üha tähtsam roll, juhtidel, kes oskavad olukordi puudutavalt mõtestada ja anda kalambuuritsedes suunataju nagu seda suutis Winston Churchill.

Churchilli peetud väga heaks kriisijuhiks. Sisepoliitiline kemplus ei vaibunud ka rünnaku all olevas Londonis hetkekski. Mingist koherentsest kriisijuhtimisest ei olnud ka tollal juttugi. Seda suurem roll oli tema jutustajavõimetel ja kalambuuritsemisoskusel.

Alustuseks ei ütleks ära ka mõnest kirjandusliku andega politoloogist, kes suudaks usutavalt ära selgitada, millisel inimlikul või poliittehnoloogilisel põhjusel hertsoginna Kate'iga või Emmanuel Macroniga nii säravalt flirtiv või Angela Merkeliga nii vapralt vaidlev Kaja Kallas siin Eestis end pigem koolikiusu ohvrina serveerida armastab?

Lisaks kohati jonnivale peaministrile on meil ka jonnipunnist isalik riigikogu esimees Jüri Ratas. Kui Teater NO99 neid kaht tegelast kunagi "Savisaare" muusikalis laval tantsitas, siis olid nad nii rõõsad ja õhetavad. Flirt ja õhetamine olekski epideemia ajal kohatu. Sama kohatu kui viieaastase lapse uudishimule tusatsemisega reageeriv vanem.

Seniseid tagantjärele saabunud taipamisi meenutades ma ei välista, et pärast selle kriisi või Kallase valitsuse lõppu meenutame teda hoopis hea sõnaga. Et ta suutis keset seda tohuvabohu ja ka sisepoliitiliselt kahetsusväärselt kombel väga laetud kriisiohjeharjutust hoida riiki koos ja suhteliselt avatuna ning majandust jalul. Ja seda hoolimata sellest, et ka koalitsiooni sees on ühiskonna ravimise meetmete aus arutelu erakondlikust rivaliteedist pärsitud. Majandus ei ole mitte ainult jalul, vaid kasvab mühinal. Ning ka kriisi ei juhi valitsus pimesi, rahvast kuulamata.

Riigikantselei teeb üle nädala ulatuslikke küsitlusi epideemia ohjamist puudutavate meetmete populaarsuse, rahva meeleolude ja arvamuste ning nende taga olevate põhjenduste kohta. Valitsus tegelikult tunneb huvi ja sätib oma samme valijaskonna meelsuse järgi. Nii et pole õige väita, et seda kriisi oleks juhitud ebademokraatlikult. 

Pigem vastupidi, demokraatlikkus, kohati konfliktsete huvidega arvestamise vajadus viib teinekord ka suure kriisi ajal kompromissotsusteni, mis pole ei liha ega kala. 5000-pealise meeleavalduse lubamine keset epideemiat on eeskujulikult demokraatlik kriisijuhtimine.

Ainult et mitte tormilisest majanduskasvust ja tasakaalupunkte hoolikalt otsivast kriisijuhtimisest ei räägi me, vaid Kaja Kallase ja Jüri Ratase mossis ilmetest. Ka kõige uudishimulikumal lapsel kaob tuju küsida miks-küsimusi, kui vanemad vastuseid andes mossitavad.  


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: