Kõrghariduse eesmärk on omandada kiiresti ja süstemaatiliselt oma eriala maailma tippteadmine. Esimesel tasemel õpitakse eriala põhialuseid (bakalaureus ja rakenduskõrgharidus), teisel tasemel (magistrantuur) valitakse kitsam erialane spetsialiseerumine ning alles kolmandal tasemel (doktorantuuris) nihutatakse juba teadlikult teadmise piire, luues selgelt ise uut lisandväärtust.

Kolmele tasemele lisandub veel täienduskoolitus kas siis mäluvärskenduse, erialase ümberõppe või elukestva uute teadmiste ja oskuste omandamisega, kuid need vajavad ka õppejõude.

Kui esimesel ja teisel tasemel tegeletakse ennekõike õppimisega, ehk teiste poolt loodud ja juba teadaolevate teadmiste ja oskuste omandamisega õpikutest, artiklitest ning enda katsetustest, siis kolmandal tasemel tegeletakse ise uue teadmise ja tehnoloogiate loomisega.

See eristab doktorantuuri madalama taseme õpingutest, et õppimise asemel tuleb teha sellist uurimistööd, mis nihutab Eesti ja maailma oskusteavet. Doktorant teeb teadust, mis võimaldab uusi õpikuid kirjutada. Olgu see lõpuks kasvõi üks lause mõnda õpikusse. Seega pole doktorantuur ainult kulukoht, vaid reaalselt toodab uut väärtust uue teadmise näol. Ilma doktorantideta ei oleks ka muu teadus sisuliselt võimalik.

*

Ülikoolides on kõikidel ametikohtadel lektorist professorini reeglina doktorikraadi ja lisaks ka pideva kestva teadustöö nõue. Sisuliselt peavad õppejõud püsima oma teadusvaldkonna teravas tipus mitte ainult lugemuse, vaid ennekõike ise tegemise tasemel. Lugemise ja "tean, kuidas asjad peaks käima" kõrval on millegi päriselt ise tegemine üsna erinev protsess. Seetõttu tasub ülikoolis ja laiemalt ühiskonnas hinnata just seda, mida uut ja olulist inimene ise on ära teinud, mitte ainult tema entsüklopeedilisi teadmisi.

Miks on vaja, et ülikoolide õppejõud oleksid ise läbinud doktorantuuri ja osaleksid aktiivselt ka teadustöös? Sest praegune õpikuteadmine areneb kogu aeg edasi. Ülikoolilõpetaja teadmised ei saa tulevikus piirduda nendega, mis olid tal sel ajal, kui ülikool lõpetati. Kõrgharidus peaks andma elukestva teadmishimu, õppimise ja uue teadmise loomise oskused, sest kunagi pole kõik kirjas õpikutes.

Keerulisem ja loomingulisem rakendamine on samuti teadus, n-ö rakendusteadus. Uue loomine pole aga sama, mis olemasoleva teadmise omandamine või lihtsam rakendamine. Õppejõu ja teadlase töö erineb tudengi omast umbes samamoodi nagu helilooja töö erineb laulja tööst, treeneri töö sportlase omast. 

Kümmekond aastat tagasi öeldi välja, et Eestis peaks jõudma vähemalt 300 doktorikraadi kaitsmiseni aastas. Oletades, et pärast kaitsmist püsiks doktorikraadiga inimene keskmiselt 20 aastat aktiivne teadus-arendustegevuses, siis võimaldaks see maht meil riigis keskmiselt ca 6000 TA-töötaja taseme hoidmist. See oleks alla ühe protsendi kogu tööjõust Eestis.

Kahjuks pole me sellele tasemele mitte kunagi lähedalegi jõudnud ning doktorikraadide kaitsmine on hakanud koguni vähenema.

Lisaks on kesise doktorantuuri sees hakanud kiiresti kasvama välistudengite arv. Miks? On kaks peamist põhjust: Eestis on doktorantuur näiliselt ebaatraktiivne seoses madala sissetulekuga doktorantuuris (eriti võrreldes sama vanusegrupi juba magistrikraadiga inimeste valikutega) kui ka doktorantide ühes tuleviku põhitöökohas ehk ülikoolides.

Kuvandile ei aita kaasa ka meedias esinenud väited, justkui ei oleks doktorikraadiga inimesi vajagi, sest töökuulutused ei nõua doktorikraadi olemasolu. Välistudengeid ei piira Eestis loodud kuvandid, nemad teavad paremini oma võimalusi, mida doktorikraad annab, hindavad Eesti teaduse ja juhendamise taset ning peavad sageli isegi sissetulekut täiesti piisavaks, kuigi eestlane veel ei pea. Oleme jõudnud tublide Lääne-Euroopa ülikoolide tasemele.

Ometigi on nii Euroopa kui ka meie enda ettevõtted väga huvitatud doktorikraadiga ja tehnoloogiapädevusega inimestest, kes suudavad keerulisemates rollides täita ettevõtete teadus- ja arendustegevuse eesmärke ning edasi viia tootearendust.

Suurettevõtetes areneb alati välja ka uue tehnoloogia arenduse vajadus. Nii on näiteks Wise ja Bolt praegu väga erinevad oma esimese paari aasta arenduse vajaduse tasemest. Viis aastat tagasi ei osanud nad seda vajadust veel võib-olla sõnastadagi.

Samuti on riigi oluliste taristu- ja kaitsevaldkonna rollides palju ameteid, kus doktorikraadidega inimeste pädevust oleks vaja. Kuidas me kujutame ette riikliku IT- ja julgeolekutaristu arendust ilma tippkompetentsideta?

Muidugi on õppimine ja areng võimalik ka iseseisvalt, maailma teiste õppejõudude ja teadlaste kirjutatud õpikute ja materjalide baasil, kuid enamik inimesi vajab formaalset haridust. Samuti hoolitseb formaalne haridus selle eest, et ei oleks suuri lünki teadmistes, mis mõnes kohas võib osutuda kriitiliseks. Maailm ei muutu järjest lihtsamaks, kahjuks.

*

Doktorantuuri soovitud mahu hindamisel on põhimõtteliselt kaks peamist lähtekohta. Ühelt poolt akadeemilise maailma enda vajadused õppejõudude ja teadusharu pidevaks arenduseks. Ja teiseks ettevõtete ja riigiametite ootuse rahuldamine.

Suurt pilti vaadates saab öelda, et kõikidel erialadel, kus antakse kõrgharidust, tuleb tagada õppejõudude koolitamine Eestis või välismaal ja edukas teadustöö doktorantuuri tagamiseks. Erialati võib vajadus veidi erineda, personaalsema õppe ja praktiliste õpperühmade olemasolul on õppejõude vaja rohkem, vähemakadeemilistel ja loengupõhistel õppekavadel veidi vähem.

Keskmine tudengite-õppejõudude suhtarv on Eestis pigem halb, õppejõude on keskmiselt liiga vähe võrreldes vajadusega. Seda põhjustab kõrghariduse alarahastus, rohkemate töötajate värbamiseks ei piisa raha ja olemasolevate palgad jäävad ajale jalgu.

Erialati on õppejõudude arvu käärid üsna suured, varieerudes vaid mõnest üksikust tudengist mitmekümne tudengini ühe õppejõu kohta. Aga keskmiselt saab hinnata, et kui Eestis on 45 000 tudengit ja vaja oleks 15:1 või 12:1 suhtarvu, siis on vaja nende õpetamiseks 3000 kuni 3750 õppejõudu.

Lisaks on vaja teadustöötajaid, kelle rahastus tuleb peamiselt teadusprojektidest. Kuigi ka see kõigub erialati tugevalt, on teadustöö tulude maht teadusülikoolides umbes sama suur kui kõrghariduse oma. 

Õppejõudude teadustöö kohustuse ja saadava teadusrahastuse ning teadustöötajate õpetamise kohustuse üle võib ilmselt vaielda kõvasti. Kui võtta aluseks loodetav siht üheprotsendiline teaduse ja 1,5-protsendiline kõrguse rahastusmaht SKT-st, saaksime väga laias laastus ca 1:1,5 suhte. Igal juhul tähendab see, et vajadus doktorikraadidega inimeste järgi Eesti ülikoolides ja riigi TA-asutustes peaks olema kokku suurem kui õppejõudude arv ja vastama ca 4500 doktorikraadiga inimese mahule praeguse 45 000 tudengi kõrval.

Igale doktorikraadiga inimesele ei pea aga jätkuma neid ametikohti, sest ülikoolides on hädavajalik säilitada ka terve konkurents ametikohtadele. Praegu on kõige halvem, et meil pole selgeid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eesmärke riigi ja erialade tasemel. 

Doktoriõppe teemade ja suundade valimisel on seni kõige tulemuslikumad akadeemiliste juhendajate sõnastatud vabad uurimisküsimused. Just vabalt valitud teemadel sõnastavad teadlased kõige huvitavamaid ja samas jõukohasemaid ülesandeid, seal kohtuvad juhendajate ja doktorantide ühishuvid, andes sageli parima lõppetulemuse.

Seetõttu on oluline, et ka oodatav doktorantuuri maht ja grandirahastus käiksid omavahel paremini ühte jalga. Eesti tippteaduse jaoks on vaja, et see oleks ühelt poolt väga kõrgel tasemel, kuid samal ajal ka mitmekesine ja kooskõlas doktoriõppe ja teaduse mahu ootustega. 

Ettevõtete ja riigiametite doktorikraadiga inimeste arvu vajaduse väljaselgitamine vajab samuti erialati erinevat lähenemist.

Kui vaadata ettevõtete endi TA-kulutuste struktuuri, siis üle poole sellest tehakse just IT-valdkonnas. Seega võib eeldada, et ülikoolide kõrval vajab erasketor vähemalt sama palju või palju rohkemgi TA-võimelist personali. See erasektori vajadus viib koolitusvajaduse kohe vähemalt kahe- või isegi kolmekordseks.

Samal ajal on meil näiteks IT-s olnud aastatel 1980 – 2010 väga väike doktorantuuri maht. Algselt johtus see NSVL-i mahajäämusest IT-s ja sealt edasi ebaproportsionaalselt madalast teadusintensiivsusest IT-valdkonnas. See on tasapisi hakanud viimase kümne aastaga muutuma, IT on osaliselt tänu välisõppejõududele kasvatanud IT-alase teadustöö mahtu ja tulemuslikkust, mis kajastub nii teaduse mõõdikutes kui ka Eesti väga edukas iduettevõtluse arengus. Kust need head arendajad ikka tulevad, kui neil head haridust ei oleks?

Samas on selge, et loodusteaduste doktorantuuri maht peab ka püsima, sest matemaatika, füüsika, keemia, materjaliteaduse, geneetika, molekulaarbioloogia, jne valdkondades on ka vaja vähemalt sama suurt võimekust. Samuti peaks pigem kasvama ka meditsiini ja tehnikateaduste doktoriõpe. Võib-olla peakski senisest selgelt kasvatama doktorantuuri vastavalt valdkondlikele ootustele. 

Kui sõrmedel arvutada, siis Eesti praegu ligi 5000 IT-tudengi kohta oleks vaja ca 330 õppejõudu ja vähemalt ca 150 teadlast, neist kokku kõvasti üle 400 peaks olema doktorikraadidega ja töötama ülikoolides.

Kuna IT-d hakkab praegu õppima ca 12-13 protsenti Eesti tudengkonnast, on see vajadus proportsioonis riigi üldiste numbritega. Kuid Eestis on viimase 15 aasta jooksul saanud IKT-alal doktorikraadi vaid napilt üle 200 inimese, kellest hinnanguliselt pooled töötavad juba ettevõtetes. Ometi pidanuks koolituse maht olema umbes selline, et 20 aastaga koolitataks ca 400-450 töötajat ülikoolidele ning teist sama palju eraettevõtetele ja riigile. Nii arvutades on doktorantuuri maht olnud vähemalt neli korda liiga madal.

IT-sektori ca 32 000 töötajast (kasvab 1500 võrra aastas) moodustaks 400 doktorikraadiga inimest praegu vaid 1,25 protsenti ehk igast 80 inimesest üks oleks siis doktorikraadiga. Kuna sektor kasvab, siis me ei suuda kuidagi jõuda isegi isegi ühe protsendi tasemeni sektori tööjõust. Seega oleks 400 doktorikraadiga töötaja maht vägagi jõukohane ja vajalik erasektorile.

Praegu helistatakse meie doktorante kogu aeg personaalselt läbi, tehes ahvatlevaid pakkumisi, millega on ülikoolidel kohati võimatu võistelda. Muidugi ei ole Eestis piisavalt vastavaid tehnoloogiapädevusega inimesi, kui doktorantuuri maht ongi meil aastakümneid olnud nii tagasihoidlik. Aga tudengid ülikoolides vajavad õpetamist doktorikraadidega õppejõudude poolt ning teaduse ja tehnoloogia arendamine tegijaid. 

Suures pildis on Eesti kõrgharidus jaotatud kümneks "valdkonnaks". Kui vaadata neist üht rida, ehk IKT-d, siis oleks riiki tõsiselt edasi arendav ja vajalik doktorantuuri maht praegu mahajäämise august välja rebimiseks pigem kohe ca 80 doktorikraadi aastas.

Ka teistel erialadel tuleb vähemalt säilitada senine maht ja tõenäoliselt seda pigem veidi kasvatada. Nii peakski selgelt võtma sihi kasvatada Eesti kogu doktoriõppe väljund esmalt 300 ja pigem kiiresti kuni 400 lõpetajani aastas.

Ülikoolid proovivad igal erialal kuidagigi kinni hoida sihist tagada oma enda akadeemiline järelkasv, sealhulgas eesti keelt rääkiv õppejõudkond. Üldise retoorika valguses, et töötajad püsivad tänapäeval üha vähem aega ühel töökohal, kasvab ka see koolitamise maht, sest võib-olla peab tulevikus taastootma ülikooli õppejõude mitte 20-25 aastaga, vaid hoopis 10-15 aastaga, kui tuleviku töötaja polegi enam nii lojaalne ülikooli pikale karjäärimudelile. See eeldab peaaegu kaks korda kõrgemat doktorikraadidega inimeste vajadust.

Nagu eespool öeldud, siis ülikool saab õppejõude palgata ainult doktorikraadiga inimeste hulgast. Teiseks on vaja tagada, et erialadel, kus on tugev tööturu ootus ja vajadus väljaspool ülikooli, suudetakse tagada nii selle kui ka ülikoolide vajaduse rahuldamine. Muidu on retoorika, et ülikoolid ei suuda anda praktikas vajalikke tehnoloogia arendajaid õõnes, sest seda pole kunagi piisavalt planeeritud ega rahastatud.

*

Doktorantuur ise on pikk protsess, uurimistöö esimese teema sõnastamisest juhendaja poolt kuni doktorikraadi omandamiseni läheb üldiselt üle viie aasta. Seetõttu ei tunne ettevõtted end sageli pädevana just kitsaste uurimisküsimuste sõnastamisel, mis vältaks läbi viie aasta ja nelja-viie "teadustulemuse" (artikli).

Küll aga on ettevõtetel vaja vahetevahel pädevate inimeste "väikest sisendit", et saada enda küsimustele esimesi võimalikke vastuseid. Et kas need on uued uurimisküsimused või on vastused juba õpikutes kirjas, kas teha vastav koostöine projekt või hoopis käivitada uus uurimissuund uue doktorandi värbamisega.

Siin tasub usaldada juhendajaid, nende sõnastatud teemasid ja valdkondi, kus ettevõtetega on lähim koostöö. Kuid kogu see teadus ei saa jääda ainult ettevõtjate õlule kinni maksmiseks.

Keskendusin ainult doktorantuuri arvulise mahu vajaduste hindamisele, kui Eesti oleks suletud süsteem. Kuidas see maht saavutada, on teine oluline küsimus. Osad eestlased koolituvad välismaal, Eesti teaduse praegustest tippudest on väga suur protsent päris pikalt välismaal viibinud. Teiseks tuleb palgata õppejõude ka välismaalt.

Eestlaste välismaal doktorantuuris õppimine on aga olnud pigem juhuslik tegevus ja välisõppejõudude suhtes peame ühiskonnas oma vastuvõtlikkust alles kasvatama. Ülikoolide välised inimesed pigem ei tea, et küllalt suure osa Eesti ülikoolide õpetamisest ja teadusest teevad praegu Eestis ära välismaalased. Peamine põhjus on eestlaste nappus sellel tasemel ning teiseks üldine vajadus edendada tipptaset. 

Sügisest käivitub reform, mis tagab doktorantidele senise madalaks jäänud stipendiumi asemel riigi keskmise palga (kuidas seda indekseerima hakatakse, on ilmselt lahtine). Kas ja kuidas see reform üksi suudab tagada eestlaste suurema huvi doktoriõppe vastu ja erialase mahu, mis tagaks jätkusuutlikkuse kõikidel erialadel koos erasektori ootustega, on veel ebaselge.

Sektoriaalselt on Eesti palgad väga erinevad ja riigi keskmine palk võib tehnoloogilistel erialadel kujuneda poole väiksemaks kui nende vastav keskmine. Ega siin ei olegi muud teha, kui esmalt lahendada põhiprobleem ning tagada doktorantuuri õppekohtade arv, mis vastaks Eesti terviklikule vajadusele. Need kohad on praegu kavandatud riigi keskmise palga tasemel.

Siin on kaks küsimust: kuidas hakatakse palka pidevalt indekseerima vastavalt üldisele kiirele palgakasvule riigis ja teiseks, kuidas rakendada erinevaid meetmeid, mille abil arvestada ka sektoriaalseid palgaerinevusi. Muidu peaks osad doktorandid ikka töötama nii-öelda vaid poole palga eest. 

Tänuväärselt on Eesti ettevõtted hakanud tegema esimesi samme, et leida ülikoolidest partnereid uute tehnoloogiate arendamiseks. Siin on parim lähenemine praegu magistrantuuri ja doktorantuuri täiendavate kohtade või ettevõtete jaoks huvitavate teemade "top-up" rahastamisel, mis aitaks meelitada tudengeid nende teemadega tegelema.

Ettevõttelt oleks lihtsam saada lisarahastust oma teemade prioritiseerimiseks kui kogu doktoriõppe koha rahastust. TA-lepingud ülikoolidega ja tööstusmagistrantuuri ning tööstusdoktorantuuri programmid võimaldavad noortel valida neid teemasid uurimistööks, mida ettevõtted osaliselt toetavad.

Eks juhendajad on ülikoolides samuti raskes olukorras: teaduse ja grantide rahastamise kitsaskohad jätavad need suunad, mida õppejõud võib-olla ettevõtetele perspektiivikateks peaks, kohati üldse rahastuseta.

Võtame näiteks autonoomsed isejuhtivad sõidukid. Ülikoolides selle valdkonnaga seotud uurimisvaldkondade arendamine nullist nõuab kohe alguses teadlasi, kes saaksid nendel erialadel ka uuringulist rahastust. See eeldab, et grandisüsteem oskaks ka paremini hinnata alusuuringute ja teadlaste huvidest lähtuvate teemade rahastust ning suudaks seda valdkondlikult suunata nii, et riigi tasemel ei tekiks tulevikus nii suuri erinevusi ettevõtete jaoks vajalike valdkondade ja riigi rahastuse vahel.

See ei tähenda sugugi ainult rakendusteaduse toetamist. Tähtis on ka teadlaste endi sõnastatud uurimisteemade rahastus nendel aladel, kuhu peavad lisaks kasvama peale ka rakenduslikud suunad ja kus ettevõtted ootavad ülikoolidest doktorikraadidega lõpetajaid.