Saaremaal lõppeb legendaarse Borodino leiva tootmine

Saaremaal enam kui pool sajandit küpsetatud Borodino leiva tootmine lõppeb selle aastaga. Eelmise riigikorra ajal oli just see leib ja Saaremaa õlu mandril käies saarlaste jaoks omamoodi valuuta, mis aitas avada nii mõnegi kabineti ukse või hõlbustas asjaajamist.

Kell on umbes neli hommikul. Saare Leiva tehases on ruumid valged ja askeldamas üks esimesi varajasi töölisi – tainameister. Eri kateldes eri tainad, aga üks neist on tumeda linnasekeeduse ja suhkruga tainakatel, millele lisatakse veel juuretis. See on pika traditsiooniga Borodino leiva valmistamise algfaas.

"Ega sellist võtmekomponenti polegi, aga ta on selline magushapu leib. Oluline on, et seda magusust ja hapusust oleks, et see oleks paigas. Mis tal on? Koriander on, mis tal pärast peal on. See koriander annab talle ka sellise omapärase maitse," kirjeldab Saare Leiva juhatuse esimees Janar Vaima.

"Ta jõudis Moskvast siia ja siis me seda tegema hakkasime. Eks teda Venemaal tehti ka ja tänapäeval tehakse ka. Tuli GOST või kuidas need retseptid sealt laiali saadeti igale poole," selgitab Vaima, kuidas võõrapärase nimega leib Saaremaa tootmisesse tekkis.

Päris vapi ja pitsatiga originaalretsepti leivatehase kaustadest küll ei leia, aga vähemalt venekeelsetes retseptiraamatutes on GOST-i nõuded kõik kunagi kirja pandud. Tehase juht ütleb, et vahepeal käidi lausa Venemaalt salaja uut juuretist toomas, midagi läks siin kohapeal nässu.

"Juuretist tuleb ka aeg-ajalt uuendada. 90-ndatel seda võimalust ei olnud, siis me kuskilt salaja Venemaa avarustest saime seda uuendatud ja originaaljuuretist toodud. Aga nüüd tänapäeval tuleb teda iga paari aasta tagant laboris uuendada ja uued bakterid sisse lasta," lisab Vaima.

Saarlased võtsid omal ajal Borodino leivale Eesti patendi ja seega jäi neile ka ainuõigus selle leiva tootmiseks.

Kell on umbes kaheksa, neli tundi tagasi sai leivatehases tainas valmis segatud. Leib on vahepeal kerkima jäetud, ahju lükatud, nii et käes on aeg krõbedaks küpsenud leivad ahjust välja võtta. Hetkel, mil leivarest ahjust välja tõmmatakse, on lõhn kirjeldamatu.

Aastaid tagasi tehti seda leiba koguseliselt kümmekond korda rohkem. Seekordne partii on 180 pätsi. Ja seda peaks järgmisel päeval jätkuma poodidesse üle Eestimaa. Ent mitte enam kauaks.
Aga miks siis ühtäkki Borodino leib on täna sellise tähelepanu ära teeninud?

"Praegu teeme veel neli korda nädalas, aga see lõppeb nüüd ära. Viimast korda teeme 30. detsembril, siis meie majas lõppeb Borodino leiva tegu ära. Eks siin on mitmeid põhjuseid, nii majanduslikud kui ka, et meil on väga palju käsitööd ja seda leiva hinda nii kõrgeks ka ei saa ajada, siis vaatasime, et ei ole sellel leivateol enam suurt mõtet," põhjendab Vaima.

Borodino leival on aastakümneid tagasi, "õitsval" Nõukogude ajal olnud saarlaste jaoks eriline roll. See oli üheks nn Saaremaa valuutaks Saaremaa õlle kõrval mandril asju ajades.

"Meil oli kümmekond leiba alati kaasas ja kast-paar Saaremaa õlut ka. See ei läinud ühte kohta, see läks mitmesse kohta. Kasvõi elementaarne näide, et kui tõstukimees ütles, et ei saa kaupa peale laadida, aku on päris nõrk, aga pudel Saaremaa õlut või päts Saaremaa leiba, siis ütles, et võib-olla ikka voolu natuke veel on ja tõstame peale kauba," meenutab endine varustaja Toivo Ast.

"Borodinod ostan ka vahepeal, see on nostalgia," kiidab memmeke kohalikus poes, lisades samas, et maitse päris endine siiski ei ole.

Kui leivatehas lõpetab aasta lõpus Borodino leiva tootmise, siis patenti maha ei müüda ja ka küpsetusvorme vanaraua kokkuostu ei viida. Ka juuretis, see leiva alus, pannakse hoiule.

"Juuretis on juba Tallinnas laboris säilitamisel, et kui kunagi peaks järsku tulema mingi, siis Tallinna on juuretis täiesti olemas. Kindlasti on kahju, väga kahju on, aga elu on selline!" ütleb Janar Vaima.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: