Milline on lõppev aasta Eesti luterikiriku jaoks olnud?

Eks ta on olnud töine. Aga lisaks sellele on ta toonud meile samasuguseid väljakutseid nagu kogu ühiskonnale. Me ju endiselt võitleme viirusega. Aasta esimene pool oli keerulisem, pidime jälle rangematest piirangutest lähtuvalt tegema oma jumalateenistuslikku elu pisut teisiti kui harjunud oleme. Aasta teine pool on olnud pisut stabiilsem lähtuvalt sellest, et oleme saanud jumalateenistusi pidada, järgides konkreetseid piiranguid.

Aga kui esile tõsta midagi erilisemat, sest koroonaviirus on muutunud meie jaoks juba rutiinseks teemaks, siis eriline on ta olnud sellepärast, et meil olid valimised ka kirikus - kirikute ja koguduste juhtorganid on saanud uued juhid või on jätkanud senised. Samamoodi on toimunud päris ajalooline sündmus ehk maailma luterlasi – kui nii võib nimetada – ehk luterliku maailma liitu on asunud juhtima tegevjuhi või peasekretärina meie luterikiriku vaimulik Anne Burghardt. See on esimest korda ajaloos, kui Ida-Euroopast valitakse juht, esimest korda, kui selleks saab eestlane. See on meie jaoks olnud suur rõõm ja au, aga ka vastutus, sest kogu maailma luterlik tähelepanu või luterlike kirikute tähelepanu on teatud mõttes fokuseeritud ka Eestile.

Ja mida veel välja tuua? Meie usuteaduste instituut tähistas kevadel oma 75. aastapäeva.

Ja võib-olla murelikumalt tuleks esile tõsta - see jääb ju sellesse aastasse -, et kaitseväe kaplanaat enam sellisel kujul ei jätka ja kõik luterikiriku kaplanid sisuliselt sellest tööst koondati. See on kindlasti murekoht.

Aga oli ka rõõmu. Kogudused elasid stabiilset elu, püüdsid ennast kohandada oludega ja nüüd me oleme läinud rõõmuga jõuludele vastu.

Kuidas kogudused on üldse piiranguteaja üle elanud? On see suuri muutusi toonud, inimesi ära läinud, juurde tulnud?

Koguduste toimetulekst rääkides on olukord hästi keeruline. Suuremate koguduste puhul, kes on sõltunud, nagu siingi, kus oleme täna Toomkiriku kantseleis istume, teist suve järjest ei ole ju Tallinna vanalinnas neid turiste, kes astuksid ka kirikusse sisse ja oma annetust tooksid. Samamoodi on olnud ju halvatud nende suurte koguduste ja väikeste maakoguduste toimetulek, kus on olnud kontserte, kus on toimunud selliseid üritusi, mis on toonud inimesi kirikutesse ka väljastpoolt igapäevast jumalateenistuslikku elu.

Aga iseenesest jumalateenistusliku elu kohapealt on, ma arvan, toimunud stabiliseerumine ja on kohandunud meie kogudused, toimuvad veebijumalateenistused, toimuvad leerikoolid ja piiblitunnid läbi veebi. Aga loomulikult see ei asenda tegelikult igapäevast koguduse elu.

Üldiselt, ma arvan, et ollakse kohanenud nende oludega ja püütud toime tulla nagu läbi ajaloo on kirik seda teinud.

Sakraalhoonete remontimine ja kõik selline - kuidas on läinud kiriku fonditöö?

Kiriku fonditöö on ühest küljest olnud hästi edukas. EELK toetusfondil või kirikufondil, mis on ettevõtjate asutatud selleks, et pöörata tähelepanu meie kirikute restaureerimisele, vajadusele restaureerida, on ühest küljest läinud väga hästi, sest ettevõtjad ise on toetanud palju. Aga kui inimestel, kes on valmis annetama, on võimalus valida, kas nad annetavad loomade varjupaigale või haigetele lastele, siis on päris loomulik - ja seda ei saa kellelegi ette heita -, et nad teevad esimese valiku inimeste kasuks. Aga toetusfond püüab ju ka tähelepanu pöörata, et ajalooliselt kirikud on nagu ka meie loodus, mis vajab kogu rahva tähelepanu, rohkem ka riigi ja omavalitsuse tähelepanu, et see ei saa olla ainult ühe väikese koguduse ülalpidamisel olev väärtus, mis on tegelikult kogu meie rahva oma.

Kuidas on sujunud koostöö riigiga?

Koostöö riigiga on olnud meil nagu Ameerika mäed. Valitsuse vahetus aasta alguses tõi hoopis teistsuguse suhtlemisstiili ja pean silmas siin ka just koroonaviirusega seotud küsimuste lahendamist. Kui varem olid kirikud harjunud sellega, et kõik kirikut puudutavad regulatsioonid räägitakse eelnevalt läbi, kooskõlastatakse kirikute endiga ja siis minnakse valitsuse poolt otsust tegema, siis hakkasime kevadel tajuma seda, kuidas me ka ise saime pressiteadetest teada, millised piirangud on kehtestamisel või millised hakkavad jõustuma.

Kuni nii kaugele välja, et augustikuus oli Eesti Kirikute Nõukogu sunnitud esitama valitsusel lausa vaide, kui kehtestati koroonapassi nõue ka kirikutes. Meile tundus, et see on usuvabaduse printsiibi rikkumine, inimene peab saama tulla kirikusse ja oma usuvajadusi rahuldada hoolimata sellest, kas ta on vaktsineeritud või mitte. Selle vaide esitamise järel toimus ka kohtumine peaministriga ja Eesti Kirikute Nõukogu juhtidega ning õnneks see nõue keerati maskikandmise kohustuseks - suvel veel mujal ei olnud sellist kohustust, aga kirikutes oli. Selline staatus või piirangute olukord on püsinud kuni jõuludeni ja selle eest oleme muidugi väga tänulikud, et me saame sel aastal jõule tähistada kirikutes nagu ka eelmisel aastal, aga inimesed ei ole ehk enam nii hirmul kui aasta tagasi.

Kuidas lauluraamat edeneb?

Lauluraamat on läinud edasi hoolimata erinevatest tõmbetuultest ühiskondlikus elus või ka viirusega seoses väga jõudsalt. Kaasatud on, võiks öelda, mitte enam mitukümmend, vaid mitusada inimest. Erinevates toimkondades valmistatakse ette, valitakse laule, võetakse osad senisest lauluraamatust, mille ilmumisest just nüüd advendiajal möödus 30 aastat, nii et meil on 30-aastane lauluraamat, mis vajabki muutmist ja uuendamist. See toimkond on väga kenasti edasi liikunud oma tööga ja me tõesti loodame, et aastaks 2025 võiks olla lauluraamat ilmunud.

Kirikukogu on ka mitmeid reforme kinnitanud ja need on ka sisemist kriitikat saanud.

Aastast 2016 alustas meil tööd õigusreformi töörühm või komisjon, kes vaatas läbi kõik kiriku põhikirja ja sellega seotud muu kirikuseadustiku ja eesmärk oli kohandada kiriku õigusruum tegeliku eluga, vähendada bürokraatiat. Ja muidugi üks kõige rohkem kriitikat toonud küsimus on olnud see, kas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik vajab piiskopkondi või mitte. See arutelu on olnud kirikus 80 aastat. Ja kui ka mind aastate eest peapiiskopi ametisse valiti, siis ma andsin lubaduse, et ma selle küsimuse lahendan, kas siis kirikukogu, kirikuparlament toetab seda või mitte, et ma viin selle küsimuse hääletuseni. See hääletus toimus ja kirikuparlament kahe kolmandiku häältega leidis, et Eestis võiksid ka olla luteri kirikus piiskopkonnad. Aga see ei tähenda, et meil piiskopkonnad oleksid loodud, selleks peab tegema kirikukogu veel eraldi otsuseid, aga õiguslik alus selleks on nüüd seatud.

Loomulikult on see toonud ka kriitikat. Kirikus me samamoodi hääletame, arutame nagu ühiskonnas tervikuna. Eks on ka vastalisi, aga on ka toetajaid.

Samamoodi on pannud tervet ühiskonda vaidlema vaktsineerimine. Kuidas kirikus selle teemaga on?

Me oleme püüdnud võtta kirikus neutraalse seisukoha selles mõttes, et tegemist on teadusliku ja loodusteadusliku küsimusega, meditsiinivaldkonda kuuluva küsimusega, kus meil teoloogiliselt pädevus otseselt puudub. Me oleme leppinud kokku, et igaüks võib ise oma vaktsineerimiskogemust jagada, võib isiklikult oma arvamust avaldada, mis puudutab iseennast, aga me kirikuna ei kujunda seisukohta.

Ja samas, kui alles hiljuti avanes võimalus vaadata, kui suur arv ühes või teises asutuses on inimestest vaktsineeritud, siis ma oma suureks positiivseks imestuseks leidsin, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oli väga kõrgete näitajatega - üle 90 protsendi meie töötajatest, kelle andmed haigekassal on, on vaktsineeritud. Ma arvan, et see on väga hea tulemus.

Mis minu enda jaoks on huvitav, on see, et need uued tüved, praegu omikron, toob ka uut hirmu või äratab vanad hirmud üles ja loomulikult see mõjutab ka elu.

Lõpetuseks - milline on jõulusoov?

Loomulikult jõulusoov on see, et me püüaks vastandumisest üle olla, et me erinevaid arvamusi jagades või ka kritiseerides kritiseeriks neid arvamusi, mitte inimesi endid.

Aga tulles korra omikroni juurde, siis omikron tähendab ju kreeka tähestikus "väike o", aga kreeka tähestikus on ka "suur o" ehk oomega. Ja piiblis on Jumal öelnud, et tema on alfa ja oomega, tema on algus ja ots, tema on kogu kõiksus. Ja usklikule inimesele lootust, et see oomega, see suur Jumal, kes ühel päeval meid kõiki tervitab taevases kuningriigis, võidab ka kõik need väikesed o-d ja omikronid ja deltad ja gammad ja alfad. Nii et see on minu jõulusoov, et ärme lase end nendest väikestest, mikroskoopilistest omikronidest häirida, sest meil on kindel teadmine, et alfa ja oomega, kõiksus, algus ja ots on Jumal ja tema toetab ja varjab ja kaitseb meid.