Maimets: ühtegi vaktsiini ei ole nii hästi uuritud kui koroona oma

Ühtegi vaktsiini ei ole nii hästi läbi uuritud kui koroonaviiruse vastast. Seda nii kõrvalmõjude kui ka tema kasutamise massilisuse poolest, tõdes teadusnõukoja uus juht Toivo Maimets ERR-ile antud intervjuus.
Aasta tagasi oldi esimeste vaktsiini saabudes ootusärevad, et lõpuks ometi saab koroonapandeemia läbi. Ometigi nii ei läinud. Kuidas viirusel õnnestus meil üle kavaldada?
Eks vaktsiinid on tänaseni olemas ja nad töötavad. Päris selge on, et seniste kõikide variantide vastu on vaktsiinid olnud efektiivsed ja tänu sellele me oleme suutnud kõvasti ära hoida haiglasse sattumist, oleme suutnud surmi ära hoida. Nii et tänaseni ei saa öelda, et vaktsiinid ei aitaks.
Ometigi me oleme praegu olukorras, kus aina enam kostab tõdemusi, et vaktsiinidega seda pandeemiat ei suudeta kontrolli all hoida.
Ma ei ole selle väite sisus kindel. Kui me räägime nüüd omikroni tüvest või mingitest järgmistest või eelmistest tüvedest, siis meil ei ole ühtegi tõestust, et täna kasutatavad vaktsiinid üldse ei töötaks nende vastu.
Kui palju koroonaviirus on suutnud teid üllatada?
Teoreetiliste teadmiste peale, mis meil RNA-viiruste kohta on olemas, ei ole ta põhimõtteliselt üllatanud. Me teame, et RNA-viiruseid paljundav ensüüm teeb hästi palju vigu erinevalt DNA viirustest. Seetõttu tuleb neid mutatsioone ka praktiliselt iga paljundamistsükli peale. Enamik nendest vigadest on sellised, et viirus on sellega katki ja enam ei paljune.
Mõned, mis meid häirivad ja muret tekitavad, kas levivad agressiivsemalt, tekitavad tõsisemaid haigusnähte või siis varjavad ennast vaktsiinide eest ära. See mutatsioonide küllus iseenesest ei ole üllatav. Kuhu see pilt konkreetselt maandub, see muidugi on üllatav. Vaatad, ootad, mis tuleb.
Kuidas on võimalik, et me suudame inimesi lennutada kosmosesse, me teame, kuidas viirus paljuneb ja ometigi ei suuda seda ohjeldada?
Ega inimese kosmosesse lennutamine ka läinud ilma vigadeta. Teadus ongi selline protsess, kus pidevalt õpitakse. Kui meil oleks kõik teada, siis ei tasuks teadust tehagi. Teisest küljest ma ütleks, et suurel määral seda viirust on suudetud ikkagi ohjeldada.
Kui me mõtleme raske haigestumise ärahoidmisele, kui me mõtleme surmade vältimisele, siis on täitsa selge vahe vaktsineeritute ja mittevaktsineeritute vahel. Tänase lainega on kolmveerand haiglas olevatest inimestest ikkagi vaktsineerimata. Samas me teame, et tublisti üle poole populatsioonist on tegelikult vaktsineeritud, mis ütleb, et erakordselt proportsionaalselt palju jäävad haigeks ja surevad ikkagi vaktsineerimata inimesed.
Professor Irja Lutsar on öelnud, et viirus vajab muutmiseks lisaenergiat ja tal ei ole lõputult jõudu. Ometigi on selle aasta jooksul tulnud kolm uut tüve, mis kõik on olnud tõhusamad levijad kui nende eelkäijad.
Omikron on tõhusam levija, samas tundub jällegi, et haigusnähte ta tekitab vähem ja need on vähem tõsiseid. Viiruse evolutsioonist mõeldes võiks ju loota, et levib hästi kiiresti, sööb delta välja, aga ise tekitab palju vähem haigusnähtusid. Nii et võiks isegi tänulik sellele viirusele olla.
Enamikku viirusi, mis meie ümber liiguvad, me nagunii ei tunne. Nad ei tekita meile olulisi probleeme ja selle tõttu ei ole ka mõtet sinna aja- ja raharessurssi uurimisele kulutada. Viimase kahe aasta jooksul on ainuüksi selle viiruse ja Covidiga seoses ilmunud keskeltläbi ligi 500 teadusartiklit päevas. Mis ütleb seda, et ei ole ühtegi inimest, kes suudaks teada kõike, mis on avaldatud. Ega alati ei ole ka vajalik ja isegi mõttekas kõike teada.
Iga uus tüvi, mis on tulnud, on olnud parem levija, kas uute tüvede haiguskulg on ka muutunud inimeste jaoks ohtlikumaks?
Ega üks viirus ei saa väga lõpmata ohtlikuks muutuda, sest kui viirus tuleb ja kõik organismid ära tapab, keda ta nakatab, siis ta ei saa enam ise paljuneda ehk selle viiruse endaga on lõpp. Viirus otsib tasakaalu – on vaja võimalikult palju nakatada, et ennast levitada, teiselt poolt ei tohi nakkuse saanud organismi ära tappa.
Leetrid, viirustemaailma superlevitajad, on ju alles. Kas praegused uued koroonatüved on juba oma nakatumiskordajalt jõudnud leetritele järele?
Delta igatahes ei ole, aga leetriviirust me oleme juba palju aastakümneid arenenud maailmas tänu vaktsiinidele suutnud kontrolli all hoida ja selle tõttu meil ei ole sellist looduslikku eksperimenti, et kui oleks lasknud leetritel vabalt levida, kas ta oleks ära kadunud.
Jaanuaris leppisid Euroopa poliitikud kokku, et karjaimmuunsuse saavutamiseks on vaja vaktsineerida 70 protsenti elanikest. Kas see oli asjatu lootus?
Ei olnud, sest see oli jällegi nende teadmiste peale, mis meil toona oli. Wuhani ja Briti tüvede puhul me teame, et nende nakkuskordaja oli kuskil kahe-kolme peal. Delta tüvel on seitsme-kaheksa peal. Aga leetritel on 16. Nendest nakatumiskordajatest me võime enam-vähem tuletada selle, kui suur osa populatsioonist peaks olema vaktsineeritud, et me selle viiruse saaksime täiesti eemale hoida. Leetrid on kõige suurema nakatumisvõimega ja seal peab tublisti üle 90 protsenti olema vaktsineeritud ja nii on suutnud arenenud maailm ka seda hoida.
Teisest küljest näeme täna päris head statistikat nendelt riikidelt, kellel on juba väga suur osa populatsioonist vaktsineeritud, näiteks Portugal, kuidas toimub neil uue laine ajal nakatumine. Me näeme, et uus nakatumislaine tuleb, inimestest saavad viiruskandjad, aga haiglasse satub väga vähe ja surrakse hästi vähe.
Kui me vaatame seda rida, kus eesotsas on 90 protsenti vaktsineeritud riigid, lõpus on Bulgaaria ja Rumeenia, siis see hüppekoht, kus järsult haiglasse sattumine ja suremine väheneb, on umbes 75 kuni 80 protsendi vahel. Meie tänane põhiline probleem on see, et kui haiglad lähevad Covid-patsiente täis, siis kümned tuhanded inimesed jäävad oma tavalisest ravist ilma. Sealt me saame väga traagilisi lugusid. Kui me saaksime 100 000 veel vaktsineeritud, siis me võiksime suhteliselt rahulikus kohas olla järgmise ja ülejärgmise lainega, sest me enam ei ummistaks oma haiglaid ära ja elu kulgeks enam-vähem viisakas rütmis.
Te räägite hästi kindlas kõneviisis – järgmine ja ülejärgmine laine. Kas nende tulek on paratamatus või õnnestub seda kuidagi vältida?
Kui meil populatsioonist napilt 60 protsenti on vaktsineeritud, siis ma ei näe võimalust, et järgmist lainet saaks ära hoida. Järgmine laine tuleb, nakatumised tulevad, hospidaliseerimine tuleb. Tõenäoliselt surmi on vähem, aga olemata need ei jää.
Gripp sügisel tuleb ja kevadel läheb, kas koroona praeguste teadmiste kohaselt hakkab käima samamoodi?
Tundub, et tal ei ole sellist selget sõltuvust aastaajast, nagu paljudel teistel külmetushaigustel. Eri riikides käib see natuke erinevas faasis. Meie lähme alla, mõned riigid lähevad üles. Nii ta lainetab.
Uus tüvi tundub olevat mõnes mõttes inimsõbralikum, sest kohe jäädakse haigeks, enam ei löö haigus 7 või 10 päeva pärast välja. Mida näitab ühe viiruse kohta see, et sümptomite ilmnemise aeg lüheneb?
Põhimõtteliselt võiks näidata seda, et tema nakatumisvõime on suurem ehk inimesed saavad rohkem viiruspartikleid külge, aga ka seda, et ta paljunemiskiirus on suurem. Need on põhjused, miks me näeme kiiremat haiguspilti.
Tänavu ei saa üle ega ümber vaktsiinivastalisusest. Vaktsiiniskeptikute üheks argumendiks on, et tegu on korralikult läbi katsetamata vaktsiinidega.
Vaktsiinide väljatöötamise ajalugu muidugi muigab selle argumendi peale, sest sellist suurte kliiniliste uuringutega, kümneid tuhandeid hõlmavate uuringutega tehtud vaktsiine on ajaloos väga vähe olnud. Tavaliselt on tõesti nii, et vaktsiin on laboris valmis saanud, kiire on käes ja kohe on vaja ja siis mindi vaktsineerima.
Maailmas on juba üle kaheksa miljardi vaktsiinidoosi tehtud ja neid, kes on selle saanud, jälgitakse väga-väga hoolega mitte ainult antivakserite, vaid ka ravimiametite poolt, kõikvõimalikud kõrvalmõjud raporteeritakse. Ma arvan, et ühtegi vaktsiini ei ole nii hästi läbi uuritud, ei kõrvalmõjude poolest ega ka tema kasutamise massilisuse poolest.
Aga praegu kasutatavad vaktsiinid on töötatud välja Wuhani tüvede jaoks.
Nad on töötatud Wuhani tüve jaoks, aga kui me mõtleme omikroni tüvele, kus on umbes 50 mutatsiooni, siis viirus ise on kümneid tuhandeid nukleotiide pikk. Sealt te võite näha, kui pisike protsent viiruse tegelikust järjestust on see, millest me räägime ja mida see puudutab. Ehk teiste sõnadega vaktsiinid, eriti laiema spektri vaktsiinid, tunnevad väga, väga palju neid kohti ka, mis ei ole uutes tüvedes muteerunud.
Kui me eelmise aasta lõpus lootsime vaktsiinidele, siis praegu loodetakse ravimitele. Kas ravimid on korralikult läbi töötatud?
Viiruse ravimitega on asi alati palju keerulisem. Viiruse puhul alati võiks olla eelistatum vaktsiin, mis ka definitsiooni järgi on ravim. Kui me mõtleme haiguste vastaseid ravimeid, mida me süstime või võtame suu kaudu sisse, siis viirused erinevad bakteritest väga olulisel määral. Kui bakterid on inimese rakkudest täiesti erinevad, neil on teistsugune membraan ümber, nende masinavärk, kuidas nad oma elutsüklit tekitavad, paljundavad, põhinevad täiesti teistsugustel molekulidel. Selle tõttu on bakterite vastu üsna lihtne erinevaid ravimeid disainida ja antibiootikumide rida on meil hästi pikk.
Viiruste häda on see, et viirus tuleb raku sisse ja nagu SARS-viirus praegu, võtab enda paljunemiseks üle kogu raku n-ö masinavärgi. Mis tähendab seda, et kui te üritate midagi katkestada selle viiruse paljundamise tsüklis, siis te katkestate inimese enda raku elu. See on see, mis pärast meil ei ole tegelikult korralikke töötavaid ravimeid. Need ravimid, mis töötavad, nendel on kõrvalnähtusid päris tublisti. Ühendkuningriikides müügiloa saanud molnupiraviir loomkatsetes tiinetel hiirtel tekitas olulisel määral loote arenguhäireid. Nii et kui minna viiruse elutsüklisse vahele segama, siis me segame ka selle organismi enda elutsüklisse aktiivselt vahele ja seda me ei taha ju.
Paljud inimesed, kes pelgavad vaktsiini, loodavad, et läbipõdemine annab neile tugevama immuunsuse. Kas koroona puhul peab see tõdemus paika?
Viimased andmed, mida ma olen lugenud, ütlevad, et ei pea. Aga taas – me vajame ilmselt suuremaid uuringuid ja suuremaid kohorte järelduste tegemiseks. Päris viimased uuringud ütlevad, et tegelikult vaktsineerimisega saadakse püsivam ja tugevam immuunsus kui läbipõdemisega.
Omikron on kreeka tähestikus 15. täht, kas me saame selle tähestiku lõpuni selgeks, enne kui pandeemia läbi saab?
Ei tea. Me tähistame kreeka tähtedega ikkagi neid variante viirusest, mis meile muret tekitavad või mingil põhjusel huvi pakuvad. Kui me mõtleme seda pidevat mutatsioonide tekkimist, siis ma olen päris kindel, et erinevaid mutante, mis liiguvad ringi, on tõenäoliselt tuhandeid kui mitte rohkem.
Mis tingimused peaksid olema täidetud, et koroonast saaks tavaline hooajaline viirushaigus?
Me peame saama tema vastu pikaajalise immuunsuse. Pikaajalise immuunsuse saavutamiseks on kaks teed. Üks on läbipõdemine ja teine vaktsineerimine, kolmandat teed ei ole.
Kas koroona on nagu leetrid, et põed läbi ja saad eluaegse immuunsuse?
Hea küsimus. Kui tulla jutu alguse juurde tagasi, siis rääkides erinevatest variantidest ja muudatustest, siis ei pruugi olla. Aga selliseid vaktsiine, mida me teeme ikka uuesti ja uuesti, on juba tänases riiklikus immuniseerimiskavas mitmeid, näiteks difteeria-teetanuse vaktsiinid. Inimene on 17. eluaastaks saanud kuus korda difteeria-teetanuse vaktsiine, edaspidi soovitatakse seda uuendada kümne aasta tagant. Vargamäel surid lapsed difteeriasse ja seda me ei taha.
Te olete ise olnud minister. Kuidas te hindate kahe valitsuse (Jüri Ratas ja Kaja Kallase-toim.) tööd koroona ohjeldamisel, aga ka ärahoidmisel?
Sellest ajast, kui mina olin Eesti vabariigi valitsuse minister, saab varsti 20 aastat. Eesti vabariik, tema valitsemiskultuur, poliitiline maastik on väga oluliselt muutunud. Selle tõttu ma ei kipu oma hinnanguid niisama lihtsalt andma.
Kuidas te kodanikuna olete rahul sellega, kuidas ühiskond on selle viirusega hakkama saanud?
On olemas ühiskonnas gruppe, kes on väga hästi oma tööd teinud. Kindlasti on see aasta olnud ääretult edukas teadusele. Me oleme tohutult tänulikud arstidele ja kõikidele meditsiiniga tegelevatele inimestele, kes on sellega ikkagi väga hästi hakkama saanud.
Kindlasti on põhjust pettuda meie poliitilises maastikus. Nendes riikides, kus kõik erakonnad, nii koalitsiooni- kui opositsioonierakonnad istusid ühele poole lauda koroonaga võitlemiseks, on olnud palju edukamad kui need, kus hakati ükshaaval väikseid punkte võtma.
Väga paljud loodavad, et taastub nii-öelda normaalne elu, koroonaeelne aeg. Kas see on üldse võimalik või me peame leppima sellega, et kätte on jõudnud uus normaalsus?
Mina arvan, et koroona poolest on meil see aeg täiesti võimalik ja võib-olla varsti käes. Seda me näeme nendes riikides, kus vaktsineerimise tase on oluliselt kõrgem kui meil. Kõik on olemas ja on ainult meie käes, et sinna jõuda. Samas ma olen täiesti veendunud, et see ei jää maailmas viimaseks viiruseks. Viiruste maailmas on üllatusi meie jaoks kindlasti varuks veel.
Intervjuu professor Toivo Maimetsaga on salvestatud koroona-aastat kokkuvõtva saate jaoks, mis on ETV eetris 27.12 kell 20.