Ajal, mil tundus, et hakkame koroonaviirusega ühele poole saama, tuli kiirelt ja pauguga omikron. Tegemist on täiesti uue, mitte eelnevatest tüvedest edasi arenenud koroonaviiruse variandiga, mida iseloomustab rohkete mutatsioonide olemasolu ogavalgu geenis. Sarnaseid mutatsioone esineb ka teistel variantidel ja mitmeid on seostatud kas viiruse kiirema levikuga või tekkinud immuunsuse vältimisega.

Mida me omikroni variandist teame?

Omikroni variant levib kõigist eelnevatest variantidest oluliselt paremini. R0 arvatakse olevat kümme (esialgsel Wuhani tüvel oli see kaks-kolm). Kiiret levikut näitab nakatumiste plahvatuslik kasv esmalt Lõuna-Aafrika Vabariigis ja seejärel Taanis, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja teistes Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides.

Vaatamata lennukeeldudele on viirus praeguseks levinud üle maailma. Erinevalt LAV-ist, kus omikron tuli ajal, mil delta tüvi oli peaaegu taandunud, saabus see variant enamusse Euroopa riikidesse delta tõusu ajal.

Praeguseks on omikron saanud paljudes riikides valdavaks viiruspopulatsiooniks, siiski pole veel selge, kas omikroni tüvi suudab saada täielikult valitsevaks, nii nagu seda on suutnud delta variant viimase viie kuu jooksul.

Samuti tuleb arvestada, et kasutades pelgalt rahvusvahelisi andmebaase ei saa riike omavahel võrrelda. Üldreeglina on nakatunuid rohkem riikides, mis rohkem testivad ehk saavad kätte ka viirusekandjad või väga väheste sümptomitega isikud. Näiteks Taani teeb umbes 250 000 PCR-testi ja samapalju antigeeni teste iga päev.

Omikroni variant suudab eelnevalt omandatud immuunsust vältida. Nii haiguse läbi põdenud kui ka täielikult vaktsineeritud nakatuvad omikroni tüvega oluliselt sagedamini kui seda juhtus delta tüvega. Siiski täheldati vaktsiinide efektiivsuse vähenemist ajas juba enne omikroni tüve tulekut.

Omikroni tüvega on see veelgi märgatavam. Neli-viis kuud pärast teist doosi on vaktsiinide efektiivsus omikroni tüve vastu väga madal, mõnede uuringute järgi isegi olematu. Siiski on oluline, et vaktsiinid on endiselt väga efektiivsed raske haiguse ja surma vältimisel ning tõhustusdoosid taastavad vaktsiinide efektiivsuse kiirelt (70-85 protsendini). Veelgi enam, isegi kui vaktsineeritud inimesed nakatuvad, siis haigust põevad nad oluliselt kergemalt või hoopis asümptoomselt. Seega pole vaktsiinide osatähtsus COVID-19-ga toime tulemisel sugugi vähenenud.

Omikroni tüvi põhjustab kergemat haigust. Omikroni tüvega nakatunute peamised sümptomid on nohu, kinnine nina, väike palavik, harvem maitse- ja lõhnatundlikkuse häired. Seega, ka väiksemate hingamisteede sümptomite korral on mõttekas ennast testida, et vältida teiste nakatumist SARS-CoV-2-ga.

Nii LAV-ist tulevad andmed kui ka inglaste uuringud näitavad, et omikroni tüvega nakatumine vähendab haiglasse sattumise riski 40 protsendi võrra võrreldes delta tüvega ning samuti lüheneb haiglas viibimine. See ei pruugi tingimata tähendada, et haiglad siiski haigetega ei täituks, sest tänu omikroni tüve paremale levikule võib haigestuda oluliselt rohkem inimesi.

Samuti pole veel selge, mis juhtub siis, kui omikroni tüvi satub eakate populatsiooni, eriti nende hulka, kes pole vaktsineeritud või kellel viimasest vaktsiinidoosist on möödunud üle kuue kuu.

Ühendkuningriigi andmetel on omikroni tüve laialdase leviku ajal ennekõike suurenenud hospitaliseerimine vanuses 85+, aga ka 65-84 aastat, ning see viitab asjaolule, et omikron ei pruugi eakatel üldsegi mitte kerge haigus olla. Haiglates on tõusnud ka isikute hulk, kes on PCR-positiivsed, aga ei põe koroonaviirust.

Omikroni tüvi ei pruugi küll ise inimest haiglasse saata, aga mitmed riigid on täheldanud, et selle kiire levik omab kaudset mõju teenuste, sealhulgas meditsiinisüsteemi toimimisele. Paljud inimesed on isolatsioonis ja seega tööst eemal kas väga kergete haigussümptomite või siis lähikontaktsuse tõttu ja seetõttu on suur personalipuudus. See on ka üks põhjus, miks paljud riigid oma isolatsiooni- ja karantiininõudeid ümber vaatavad.

Sellist lähenemist võimaldab omikroni põhjustatud haiguse lühem inkubatsiooniperiood. LAV näiteks lõpetas eneseisolatsiooni nõude ja testib ning isoleerib edaspidi vaid neid, kellel on haiguse sümptomid.

USA lühendas isolatsiooni perioodi viiele päevale ja mitmed teised riigid seitsmele päevale. Erinevates riikides on erinev lähenemine: isolatsioon võib, aga ei pea lõppema negatiivse testiga. Siiski peab märkima, et ekspertidel isolatsiooni ja karantiini pikkuse ning selle lõpetamise kriteeriumite osas ühtset seisukohta pole.

Kas vaktsiinidest on kasu?

See küsimus pole kellelegi üllatuseks, kui vaadata pelgalt Eesti andmeid, mille järgi umbes 50 protsenti igapäevastest nakatunutest on vaktsineeritud. Kui aga kohandada nakatunute hulk populatsiooni suurusele, siis näeme endiselt, et vaktsineeritute hulgas on nakatumised kaks korda harvemad kui vaktsineerimata inimeste hulgas.

Samal ajal ei tohi me unustada, et vaktsiinid on ennekõike arendatud raske haiguse ja surma vältimiseks, mitte aga nakatumise ja kerge ning keskmise raskusega haiguse vastu. Raske haiguse vältimisel on mRNA vaktsiinide efektiivsus omikroni suhtes ilma tõhustusdoosita 70 protsenti ja tõhustusdoos suurendab seda veelgi.

Vaktsiinide mõju väheneb ajaga ja seda ennekõike jällegi kerge ja keskmise raskusega haiguse vältimisel. Viimased uuringud omikroni tüvega näitavad, et vaktsineeritud inimesed põevad kergemalt, satuvad harvem haiglasse ja suure tõenäosusega ka intensiivravisse ning surevad harvemini. Seega on vaktsiinid endiselt kõige kindlamaks tagatiseks pandeemiast väljatulekul.

Aga vaktsiinide puhul on ka palju määramatust, sest vaktsiinidel sarnaselt kõigi ravimitega on kõrvalnähud, valdavalt küll hästi talutavad ja mööduvad, kuid harvadel juhtudel võivad olla tõsised tagajärjed. Suure tõenäosusega on tegemist mitte kahe, vaid kolme doosi vaktsiinidega. Samuti pole teada, kui sageli on vajalikud tõhustusdoosid. Paratamatult peavad vähemalt esialgu jääma ka muud vahendid nagu maskid, distantsi hoidmine ja hea ventilatsioon.

Mis edasi saab?

Omikroni tüve tulek viitab asjaolule, et viirusel hakkab jõud raugema, samal ajal kui populatsioonis immuunsus üha suureneb kas siis vaktsineerimise, läbipõdemise või mõlema tõttu. Seetõttu näeme küll suuri nakatumisnäitajaid, aga nendega ei kaasne suurenenud suremust ning meditsiinisüsteem pole üle koormatud.

Kui suur osa elanikkonnast on vaktsineeritud ja rasked haigusjuhud ja surmad välditud, siis pole ka enam tarvis ilma sümptomiteta inimesi testida või kontaktseid isoleerida. Väga tõenäoline on olukord, et vaatamata vaktsineeritusele nakatumine koroonaviirusega ikkagi toimub, aga haigus on suhteliselt kerge. Samal ajal kaasneb nakatumisega immuunsuse tõhustamine ja see annab edasiste nakatumiste vastu hea kaitse.

Seega võib SARS-CoV-2 liigitada teiste viiruste hulka, mis jahedatel tingimustel hingamisteede haigestumist põhjustavad, aga meie elu suhteliselt vähe häirivad.

Siiski usun endiselt, et WHO-l on õigus, kui ütleb, et midagi pole möödas enne, kui kõik on möödas. Maailmas on endiselt palju riike, kus elanikkonna vaktsineeritus on väga madal ja kus ilmselt pole ka haigestumine väga suur olnud. Sealt võivad endiselt esile kerkida uued viirustüved, mis siiski loodetavasti ei suuda samal ajal kiiresti levida, immuunsust vältida ja rasket haigust põhjustada.

Samuti jääb koroonaviiruse vastane vaktsineerimine meiega veel mõneks ajaks. Kellele, millega ja kui sageli, seda peaksid näitama edasised uuringud. Kindlasti tuleb uusi vaktsiine, aga kas need suudavad viiruse ringluse täielikult kaotada, selles ma kahtlen. Kui läbipõdemine ei anna eluaegset immuunsust, siis vaevalt suudavad seda teha vaktsiinid. Suure tõenäosusega on iga järgnev haigestumine on aga kergema kuluga.