Sotsiaaldemokraatlik Erakond on viisakate ja kultuursete inimeste erakond. Seega pole vaja karta, et enne 5. veebruaril toimuvat uue esimehe valimist algaks suuremat sorti sõnasõda või musta pesu pesemine.

Ei midagi säärast nagu Isamaa esimehe valimistel möödud aasta juunis, kui parempoolsete kandidaat Lavly Perling läks hoogsalt kukutama Helir-Valdor Seederit. Seeder võitis veenvalt ning erakonna tippude sees polnud ka enne valimisi kellelgi kahtlust, et senine esimees võidab.

Sotsiaaldemokraatide ladvik on natuke teises olukorras, nimelt pole neil täit kindlust, et nende soosik Riina Sikkut ikka tõesti võidab. Lauri Läänemetsa valimisvõit võib tähendada ladviku osalist harvendamist või vähemalt mõne olulise tagatoa niiditõmbaja, näiteks Jevgeni Ossinovski, mõjuvõimu vähenemist.

Läänemets on positsioneerinud ennast kui muutuste toojat, tema trump on erakonna kehvad reitingud ja masendav valimistulemus kohalikel valimistel möödunud sügisel. Kümme aastat tagasi oli sotside toetus üle 25 protsendi, sellega jäädi alla ainult Reformierakonnale. Sealt alates on olnud järjekindel kukkumine, viimaste kuude toetus on vajunud alla kümne protsendi.

Nüüd, aasta enne riigikogu valimisi ei oska ei Sikkut ega tema pooldajad vastata küsimusele, kuidas minna edasi, et saada vähemalt kümmegi protsenti häältest, sest senine tee on olnud ainult allamäge minek.

Tegelikult ei oska selle küsimusele täpselt vastata ka Lauri Läänemets. Ta on lubanud, et rohkem tuleb tegeleda maainimeste muredega ning leida üles ka ühiskonnas kehvasti hakkama saavad linnainimesed, kes on suuresti liikunud EKRE tiiva alla.

Endise rahvaliitlasena tunneb Läänemets maapiirkondade inimeste hingeelu paremini kui Sikkut. Samal ajal on sotsid kaotanud ka palju kõrgharidusega ja tegelikult üsna hästi hakkama saavaid valijaid erakonnale Eesti 200. Need on olnud valijad, kes on pigem toetanud sotsiaaldemokraatide inimestest hoolivat maailmavaadet.

Ehk kui Läänemets üritab teha "maakate kaasamisega EKRE-t", nagu üks Sikkuti pooldaja mulle väitis, siis teisest otsast laieneb veelgi see värav, mille kaudu põgenetakse sotside juurest Eesti 200-sse või isegi Reformierakonna juurde.

Näiteks kui jätkub ohjeldamatu rohepöörde loosungite kiitmine, mille varjus on Eesti inimene täiesti unustatud, siis saab EKRE sotsidelt veelgi toetajaid juurde. Kui aga pööratakse täiesti vasakule, siis täienevad Eesti 200 read. Seega lihtsaid ja selgeid lahendusi ei ole.

Sikkuti pooldajad rõhutavad erakonnasisestel aruteludel, et praegu tuleb valida etteotsa naissoost juht, sest peaaegu 70 protsenti sotside valijatest on naised. Siis jäävad vahest erakonnale truuks senised valijad. Selles on kindlasti oma iva, sest võrdõiguslikkuse lipukirja kandnud erakonna ainuke naisjuht on olnud Marju Lauristin, seejärel mehed ja ainult mehed. Aga ainult erakonna liidri soost partei edukus pikas perspektiivis ei sõltu.

Lauri Läänemetsa suurim mure on valituks osutudes erakonna seniste liidritega koos edasi töötamine. Liigne tormakus ja umbusalduse kasv võivad tekitada avaliku sisesõja, mida on erakonnal praegu kõige vähem vaja.

Nimelt on aega jäänud napiks, sest juba aasta pärast tuleb minna parlamendivalimistele ja valitseb oht, et niivõrd madalat reitingut hoides võivad alguses mõned, aga pärast juba paljud erakonna liikmed hakata vaikselt kiikama hoopis teiste erakondade poole. Eriti siis, kui omavahel käib võimuvõitlus ja tülid on majas.

Valijad on saanud kannatada kaks aastat kestnud koroonakriisis ja me vaevleme kõrgete energiahindade käes. Ees seisab aeg, mil kogu majandusmudel Eestis muutub, sest tulevad uued tehnoloogiad ja paratamatu rohepööre. See kõik teeb inimesi rahutuks ja ärevaks, sest kardetakse oma toimetuleku pärast.

Kui sellises olukorras ei suudeta haarata initsiatiivi ja parlamendivalimistel on tulemuseks kuus kuni kaheksa kohta, kas siis on enam viie tuhande liikmega erakonna kooskäimistel üldse mõtet? See peaks olema põhiküsimus. Sest tegelikult on Eestis veel üks sotsiaaldemokraatlik erakond ja selle nimi on Eesti Keskerakond.