Väikese sarkasmiga võiks järgnevat esseed Mats Traadi esimese luulekogu nimele viidates kandiliseks nimetada, aga jäägu see kantimise otsustus lugeja meelevalda.

1994. aasta märtsis, kaks ja pool aastat pärast iseseisva Eesti taastamist oli mul võimalus osaleda konverentsil ja briifingutel, mis toimusid NATO Euroopa Ühendjõudude Peakorterile (SHAPE) alluvas NATO koolis Oberammergaus.

Üheks peamistest teemadest oli Euroopa riikide kaitsealane koostöö ja arvestades, et tollel ajal tipnesid Balkani (endise Jugoslaavia) konfliktid, oli koostöö peamiseks suunaks Euroopa ühiste kiirreageerimisjõudude loomine, mis olnuksid võimelised Külma sõja järgses Euroopas relvakonflikte kas ennetama või maha suruma.

Niisiis juba 28 aastat tagasi leidus optimiste, kes seesinaste loomise võimalust uskusid, üks neist oli näiteks minu mäletamist mööda Belgia esindaja, aga ometi sumbus isegi see pisikeste kiirreageerimisjõudude loomise idee lootusetusesse. Tolleaegsete väheste kogemuste najal ei suutnud ma negatiivset tulemust hästi põhjendada, küll usun seda võivat nüüd.

Tookord oli aeg, mil ristiisa Ronald Reagani nimetatud Kurjuse Impeerium oli lagunenud, käibel olid uudismõisted, nagu relvatööstuste ümberprofileerimine, verifikatsioon jms, Venemaal käibis relvastumise kriisiaeg ning endistest nõukogude liitriikidest, eriti Venemaast oodati, et lõpptulemuseks on Vabale Maailmale arusaadavad demokraatlikud õigusriigid.

Mõistmaks Euroopa koostööd pärssivate protsesside katalüsaatoreid peame teatud määral süvenema ajalukku ja vaatama, kust pärinevad viimase kolmveerand sajandi Lääne-Euroopa riikide vahelised eel- ja lahkarvamused.

Sõjajärgsed erimeelsused

Jättes ajaloos ja mõttes tüütuks kulunud Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise igavalt igavese Elsassi ja Lotringi tüliõuna, võtaks vaatluse alla esimesed sõjajärgsed erimeelsused, millise poliitika alusepanijaks oli suuresti Charles de Gaulle, kes pööras kõigepealt dollari kullaaluse pärast ameeriklastega tülli, aga hiljem, mis tänapäeva seisukohalt peamine, keeldus loomast ühiseid tuumajõude ning viis 1959. aastal NATO ühisjõududest välja Prantsuse Vahemere laevastiku ning pärssis viimaks praktiliselt kogu koostöö NATO-ga.

6. augustil 1963. aastal jõustunud leping, mis keelustas tuumakatsetused atmosfääris ja ühendas 106 riiki, jättis Prantsusmaa külmaks.Viimane jätkas muutumatult katsetusi Vaikse ookeani saartel (Mururoa atoll). Veidrana tundus ja tundub praegugi de Gaulle'i aksioom: "Riik ei saa põhjendada ega kinnitada oma täielikku iseseisvust kui tal puudub aatompomm." Pole mõtet üle küsida, palju neid iseseisvaid siis on.

Arusaamatu oli ka de Gaulle'i lühike mälu brittide ja ameeriklaste abist, milleta pärast 1940. aasta kiiret kapituleerumist Saksamaa ees kandnuks Prantsusmaa sõjajärgselt suuri raskusi, et taas oma riik stabiilselt taastada.

Sama tuim oli Nõukogude Liidu ja Venemaa mälu selles osas, et Suurt Isamaasõda ei tulnud neil pidada nende õnneks üksi. Ma ei saa siin kogu lend-lease´i üles lugeda, sest läheks issanda päike enne looja, mainin vaid ühe olulise: Venemaa sai tagastamatu abina USA-lt ja Ühendkuningriigilt 13 804 hävitajat, 4735 pommitajat, 709 transpordilennukit, 207 luure-vesilennukit ja 82 õppelennukit, mis teeb kokku peaaegu 20 tuhat ühikut. Mis juhtunuks vaid nendegi puudumisel, kõnelemata toidu- ja kütuseabist ning muist tuhandeist relvaühikuist ja laskemoonast?

Lõppude-lõpuks võiksid Euroopa (ka Skandinaavia kuulub juhtumisi Euroopasse) poliitikud aru saada, et praeguse Venemaa pürgimused on sama permanentsed ja kontinenti haaravad, nagu oli kirjas Kommunistliku Internatsionaali maailmarevolutsiooni teoorias ja plaanides.

Stalin polnud rahul Teise maailmasõja (Isamaasõja) tulemustega, Bornholm ja Austria ei jäänud kätte, niisamuti ei saadud Hokkaidot ega läänepoolset osa Saksamaast. Asi läks veelgi kehvemini: Lääne-Saksamaa sai esmaklassilise liidri Konrad Adenaueri näol ja ühines NATO-ga.

1951. aasta jaanuaris kutsus Stalin kokku nõupidamise, kus osalesid tolleaegsete rahvademokraatlike nimedega maade (hilisemate nn sotsmaade) kaitseministrid ja nentis, et USA võib ju merel tugev olla, aga Korea sõja tulemused näitavad, et USA sõjaline võimsus lennuväe osas, maaväest kõnelemata, on palju madalam kui arvatakse, seega on Nõukogude Liidul viimane aeg Euroopas, kus ühestki riigist arvestatavat vastast pole, relva abil sotsialistlik kord maksma panna, seda enam, et aatompomm on juba ka olemas.

Kui tegelikkuses olid Stalini lauale jõudnud andmed Mig-15 edust Koreas moonutatud, siis nende põhjuste lahkamine ei kuulu siia, küll aga tuleb tõdeda, et Nõukogude lennuväel oli juba olemas oma, ameeriklaste B-29 järgi koopeeritud kaugpommitaja Tu-4, mis võimaldas tuumapommi Euroopa lennuraadiuses kasutada.

Läheks pikaks seletada, miks asi katki jäi, aga peab nentima, et isegi paar aastat varem (1949) loodud NATO, mis ühendas Euroopa liikmesriikide maa- ja lennuvägesid, ei erutanud siis veel Stalinit kuidagi ja kui tal õnnestunuks Tšehhile, Ungarile, Rumeeniale ning Poolale lisada ka Jugoslaavia, jõudnuks sotsialismi käsi Prantsuse, Itaalia ja Saksa kommunistide tagasihoidlikul kaasabil "viimase mere" ehk Biskaiani ning Skandinaavia võinuks niikaua närviliselt oma järge oodata.

Et Balkan oli oluline, siis võimalik, et tänu Titole jäi asi poolikuks ning Uno Laht võis Nõukogude Eestis kallata nördimust iroonilises regiriimis: "Li Sõn Man ja Hirohito, Franco, Adenauer... Tito" !

Lääne-Euroopa vabadus ei andnud Stalinile rahu ka järgneval, helde saatuse tahtel Stalinile viimaseks jäänud 1952. aastal. Järgnes läänele nootide saatmine (esimene 10. märtsil 1952), milles ta pakkus Saksamaale ühinemist kui selle lääneosa NATO-st lahkub.

Muidugi said liitlased, otsese poliitilise tegijana Adenauer sellele tobedusele öelda vaid selge ei, kuid küsiksin irriteerivalt: mis oleks juhtunud siis, kui Konradit oleks asendanud Willy (Brandt) või mõned tänapäevased liidrid?

Adenauerist veel nii palju, et oma 1955. aasta Moskva visiidile, mille peamine sisu oli Nõukogude Liiduga diplomaatiliste suhete kehtestamine ning viimase eeltingimusena tuua koju ca 10 000 Saksa vangi, ei võtnud ta kaasa ärimehi, kes võinuksid oma edupürgimustega hägustada kogu visiidi ideoloogilise tausta.

"See on juba ajalooliselt niimoodi kujunenud"

Võiks arutleda nõnda: USA sõda Koreas jäi viiki, Vietnami sõja USA kaotas, Iraagi ja Afganistani sõja olevat USA puht poliitiliselt kaotanud ning kui vahele väidame, et Nõukogude Liit kaotas ka Afganistani sõja, siis selles oli süüdi Mihhail Gorbatšov, kes koos Boriss Jeltsiniga korraldas "geopoliitilise katastroofi".

1990. aastate teises pooles, kui Venemaa põdes teatud ideoloogilist pohmelust ja muretses arengu sihituse üle, ilmusid geopoliitikud Sergei Karaganov ning Aleksandr Dugin. Viimane leidis ideoloogilise põhjenduse Venemaa õigustele, võimalustele ning tahtele lähivälismaa riikide elu ja tegevust omatahtsi reguleerida, tema ideoloogia alusel oli niisugune poliitika mitte ainult õigustatud vaid lausa vajalik. Dugin kirjutas:

"Meie Euraasia ühiskonnas pole vabadus suurim väärtus. Ka inimelu pole suurim väärtus. Üksikisik pole kõige kõrgemaks väärtuseks. Ka varaline jõukus ei osutu täiuslikuks väärtuseks. Mitte keegi ei ütle, et need pole väärtused, kuid need pole kõige kõrgemad väärtused. Meie ühiskond ise tahab isalikku mudelit."

Alates 2003. aastast ületasid Venemaa relvastumise (kaitse)eelarved protsentuaalseis võrretes võetuna tublisti sõjaeelset Saksamaad.

Ühel 2002. aasta diplomaatilisel vastuvõtul, meie NATO-sse astumise eel, kurtis Soomes resideeruv Vene diplomaat mulle, et näed, lääs ei pea oma lubadusi ja varsti on NATO väed vastu meie piiri. Vastasin, et kuule kallis sõber, rõhuv enamus NATO riike, samuti Rootsi ja Soome kärpisid oma rahu-, aga eriti sõjaaegseid koosseise üheksakümnendate kuludes vaat et kolmandiku võrra, kuid sellele vaatamata on teil Kirkenesist alates, kus Norral paikneb vaid üks piirivalve pataljon, kuni Valgeveneni välja sama suur kontingent kui Külma Sõja ajal.

Vene vanasõna kostab, et igasugusele küsimusele võib anda igasuguse vastuse ja nii antigi: "Ты знаешь это уже исторически так сложилось" (tead, see on juba ajalooliselt niimoodi kujunenud). Ajalooliselt kujunenud pürgimused parandada mistahes hinnaga geopoliitilise katastroofi tagajärjed kehtib praegugi.

Meie NATO-sse astumise järel ei tulnud meile kümne aasta jooksul mitte mingisuguseid nn NATO vägesid, kui õhuruumi patrull – kolme Balti riigi peale 1,3 hävitajat – maha arvata. Peale kord aastas väikeste ühisõppuste polnud liikmesriikide üksusi, polnud ka siis, kui räägiti taktikalisest tuumarelvast (TTR) Kaliningradis, Iskanderitest Luugas, isegi mitte pärast Venemaa sõjaafääri Gruusias augustis 2008.

Alles pärast Barack Obama visiiti Eestisse septembris 2014 tulid üksikud üksused ja sedagi mitte NATO poliitika initsiatiivil, vaid ilmselt oli üheks selle fermendiks kolme Balti riigi iseseisvuse taastajate avalik kiri Obamale (kokku 171 allkirja), milles paluti luua võimalused üksuste toomiseks.

Dugini arvamuse järgi on Vladimir Putin alati valmis kasutama iga vähegi märgatavat julgeolekuvaakumit Venemaad ümbritsevas riikidevöös, kuid seda ta ei märgi, kuidas, kelle või mille abil need vaakumid tekitatakse?

Huvitavad kombel ei kinnita vaatlejad peaaegu üldse mingit selget põhjust hiljutisele Kasahstani kampaaniale, kuid ometi on selle segase loo lihtsustamisel nähtav, et korraga tapeti mitu kärbest: SRÜ ühtsuse demonstratsioon ja õnnestunud õppused, mille tulemus kinnitas avalikkusele võimet väekontingente välkkiirelt liigutada.

Milline võiks olla Ukraina piiril toimunud ja toimuva vägede kontsentratsiooni sihtmärk? Kõigi eelduse järgi on Vene režiimile strateegiliselt kõige olulisemaks Ukraina pehme kõhualune, Dnepri vasakkallas kuni Hersonini. Kui midagi üldse toimuma hakkab, siis surve ja relvaprovokatsioonid saavad toimuma seal, millele järgneb suurem sõjategevus.

Kokkuvõtteks Kolumbuse muna juurde

Euroopa on pääsenud viimasel kolmveerand sajandil suurest sõjast tänu Ameerika Ühendriikidele, tänu 8. jaanuaril 1918 päevavalgust näinud Wilsoni teesidele, tänu sellele, et Ühendriigid lasksid oma välispoliitilist palet paista Euroopa verevalamistest väsinud hädaoru peale, sest Euroopa, mis pikuti algab Cape Fisterralt ja lõppeb Uuralidega ning laiuti algab Kreetalt ja lõppeb Nordkapil, ei ole iseseisvaks rahuks võimeline, ei ole võimeline, sest vaatama Euroopa Liidule puudub riikidevaheline ühtsus ja üksteisemõistmine.

Ülal kasutatud Vene vanasõnale peaksin vist lisama veel ühe, see oleks: "Моя хата с краю я ничего не знаю!" (tare mul servas, ei mina tea midagi). See mõte ongi lootusrikkalt lohutanud Rootsi ja Soome poliitikat ning asetust.

Usk, et Soome ja Rootsi külma sõja ajal, selle tuliseks muutudes, terve nahaga pääsenud oleks, on ebausk või siis vaid poliitikute helesinine unistus. Tänapäeva Euroopas pole midagi muutunud ja võimaliku tulevase sõja puhul käibib sama tõde veelgi kindlamal alusel.

Sõjaohu puhul otsivad ja katsetavad poliitikud kõigepealt läbi preventiivsed vahendid ja üks neist vahendeist on Soome ja Rootsi kiirkorras NATO-ga liitumine.

Kui keegi tõlgiks mulle ühe Soome poliitiku seisukoha, mida ajalehest lugesin: "Soome jääb kindlaks oma varasemale seisukohale, et tal on õigus ühel päeval NATO-ga liituda, kui nii otsustakse."

Ma ei suuda tõlkida millal on "üks päev" ja kus "otsustatakse", kui poliitikud on ise otsustajad ja loetud päevad jooksevad. Seega on Kolumbuse muna Soome ja Rootsi NATO-sse astumine ning jutt, et rahvas ei taha, on poliitiline udu, kui teha arusaadavaks, et kõnesolev on preventiivne abinõu sõja ärahoidmiseks või eskaleerumiseks, siis saadakse sellest aru ja selgitamise võti on poliitikutel.

Kuna Nõukogude Liit püüdis omal ajal igati takistada Põhjamaade ühise kaitseorganisatsiooni loomist, siis nüüd oleks see kahe Põhjamaa ühisultimaatum Skandinaavia üksmeelse vastusena nii Lääne-Euroopa suurriikide aetavale poliitilisele udule kui ka tõhus abinõu kahe slaavi rahva vennatapusõja tõkestamiseks.