Aasta tagasi 12. jaanuaril tabas Eestit poliitiline maavärin, kui avalikuks tuli nn Porto Franco kriminaalasi, millele järgnenud 24 tunni jooksul astus tagasi Jüri Ratas ja ametisse sai Kaja Kallase päikesetõusuvalitsus. Nii mõju kui prominentsuse poolest on tegu kõige tähtsama korruptsiooniuurimisega, mida käredamad kriitikud nimetasid koguni võimupöördeks prokuratuuri kätega, kuid vahepealse aasta jooksul pole asja sisu kohta õieti midagi kuulda olnud.

Kõik sai alguse 200 miljonit eurot maksma minema pidanud Porto Franco kinnisvaraarenduse autotunnelist, millest pidanuks saama Tallinna kesklinna pikim. Kuid Linnahalli ja reisisadama kõrval asuva sissepääsutee ehitus seisab, sest täpselt aasta tagasi sai sellest korruptsiooniskandaali kese.

Kahtlustused said Keskerakond juriidilise isikuna, erakonna peasekretär Mihhail Korb, rahandusministri nõunik Kersti Kracht, suurettevõtja Hillar Teder ja veel kaks ettevõtjat, kelle nimesid pole ametlikult avaldatud. Kracht ja Teder võeti kohe vahi alla, Mihhail Korb astus ametist tagasi ning Keskerakonna, EKRE ja Isamaa kolmikvalitsus lagunes.

Juba päev pärast Porto Franco kriminaalasja avalikuks tulekut teatas Keskerakonna esimees, peaminister Jüri Ratas tagasiastumisest ning president tegi ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks Reformierakonna juhile Kaja Kallasele.

Käremeelsemad, nagu EKRE ministri nõunikuna töötanud Kracht rääkisid koguni riigipöördest prokuratuuri kätega.

Ehkki valitsuse laialiminekule aitasid kaasa ka sisepinged, kinnitavad ka mõõdukamad vaatlejad, et arvestades kasvõi asjasse segatud isikute prominentsust, on tegu hetkel ühe kõige olulisema pooleli oleva kriminaalasjaga. Tagatipuks võib see olla kirstunael Keskerakonnale, kellel kaelas juba varasemad rahalised karistused ja nõuded.

"See teeb erakonna elu väga-väga keeruliseks. Loomulikult need rahalised küsimused on erakonna jaoks halvavad," möönab Keskerakonna peasekretär Andre Hanimägi.

Kriminaalasja uurimise sisust aga suurt teada ei ole. Peale aasta tagasi pressikonverentsil räägitule pole riigiprokuratuur detaile eriti avanud ning ka riigi peaprokurör Andres Parmas keeldub üksikasju lisamast seni, kuni lõplik süüdistus kohtus ette loetakse. Kuid osapooled kinnitavad, et avalikele toimingutele eelnes mastaapne varjatud uurimine.

"Ma sain alles hiljuti teate, et kaitsepolitsei kuulas mind pealt, luges sõnumeid, e-kirju, jälgis muid sidevahendeid, Messengeri, WhatsAppi ja muid selliseid kanaleid ning neil oli õigus siseneda minu tegevuskohtadesse. Ma ei tea, mis sinna alla täpselt käivad, ilmselt kontor, kodu, auto võib-olla midagi veel ja seda kõike 12 kuud järjest," ütleb Porto Franco tegevjuht Rauno Teder.

"Lisaks sellele 12-kuulisele nii-öelda kaugjälgimisele ja pealtkuulamisele on neil olnud seitse kuud õigus mind nii-öelda tipa-tapa jälitada, kus siis päris inimene tegeleb jälitustegevusega. Kõige selle tulemusena ei ole mitte kellelgi mitte ühtegi etteheidet, ei Porto Francole, selle töötajatele, juhatusele, nõukogule, aktsionäridele, et Porto Franco oleks siin selgelt mis tahes vormis selle käimasoleva protsessiga seotud," lisab Teder.

Avalikkusele on seni jäänud mulje, et kogu uurimise keskmes on just Porto Franco ja selle juhid. Kui uskuda Tederi versiooni, on prokuratuuri kahtlustus suur arusaamatus ja tegelik lugu on väga lihtsalt kokku võttes järgmine: juba 2008. aastal leppis Tallinna linnavalitsus Porto Franco krundi omanikuga kokku, et linn saab tähtajatu servituudi näiteks tulevase trammitee tarvis. Aastate jooksul müüdi aga krunt edasi ja uus omanik nõudis kõnealuse Laeva tänava lõigu eest linnalt juba 600 000 eurot. Tederi väitel hakkasid ametnikud – mõistnud, et nad tegid omal ajal vea – seda summat küsima Porto Francolt, kelle huvi oli sama tänava alla rajada tunnel oma kaubanduskeskuse tarvis.

"Ma ei kujuta ette, et nüüd linnaametnik läheks linnavalitsejate juurde ja ütleks, et vabandust, aga 15 aastat tagasi ma unustasin siia selle servituudi seada, nii et kui me tahame nüüd seda trammi teha, on maaostuhind 600 000 eurot. Linnaametnik ei saa nii käituda. Niisiis tuli neil leida alternatiivne lahendus. Nende lahenduseks oli küsida see 600 000 eurot Porto Francolt," väidab Teder.

Teder väldib hoolikalt sõna "väljapressimine", aga tema sõnul mõistsid ametnikud, et kaubanduskeskus ilma tunnelita on nagu lennujaam ilma maandumisrajata ja eeldasid, et Eesti suurima kinnisvaraarenduse ette võtnud Porto Franco maksab krõbeda hinna ära.

"Esimene kord, kui nad mulle ütlesid, et hinnaks on 800 000 tuhat eurot, siis ma arvasin, et nad teevad lolli nalja. Porto Francost 50 meetrit teisele poole Ahtri tänavat on Rotermanni kvartali allasõit, sisuliselt samasugune asi, aga seal maksis see 65 000. See asub ka linna maal ja arendaja pidi linnale maksma 65 000 eurot, meilt aga küsiti 800 000. Hinnavahe on 12 korda!" ütleb Teder.

Uurimise andmetel asus seepeale tegutsema Rauno Tederi isa, suurärimees Hillar Teder. Võimalik, et staažikas suurettevõtja jäi uurimisorganite hambusse Edgar Savisaare korruptsiooniprotsessist alates, kui pidi maksma riigile 200 000 eurot sunniraha, sest formaalselt ei ole ta Porto Francoga seotud, vaid firmat juhib tema poeg. Ometi fikseeris kaitsepolitsei, kuidas just Hillar Teder kohtus 2020. aasta veebruaris T1 kaubanduskeskuses Keskerakonna peasekretäri Mihhail Korbiga ja kurtis talle, kuidas linnaametnikud nöögivad ning väidetavasti rääkis erakonnale "milli" andmisest ja raha "igakuisest supsutamisest". 

"Ma ma julgen arvata, et see kohtmine ei olnud Porto Franco teemal. Ma ei oska seda öelda," kommenteerib Rauno Teder. "Mina ja Hillar, me tegeleme erinevate asjadega, mina arendan Porto Francot, tema tegeleb põhimahus nii-öelda Eesti asja ajamisega."

Erakondade rahastamise järelvalvekomisjoni liige Kaarel Tarand küsib seepeale, miks peaks inimene kas ametiasjus või mingisuguses munitsipaaltöö küsimuses pöörduma partei peasekretäri poole.

"Et kui asjad ei edene ja on kahtlus selle kohta, et ametnikud kiusavad näiteks ettevõtjat ja ei anna talle mingisugusel põhjusel luba, vaid annavad mingisuguseid kehakeelseid signaale, et kuule, et siin oleks vaja asja kuidagi ebaseaduslikult õlitada, siis on ettevõtja või selle seaduslikku taotleja esimene asi ikka pöörduda õiguskaitseorganite poole, mitte parteisse," leiab Tarand.

Kuu hiljem, märtsis 2020 langeski tunneli servituudi hind 300 000 euro peale, mis on küll endiselt krõbe, aga ajahädas arendaja oli sellega nõus. Kõik asjaosalised eitavad, et selles ahelas toimus midagi korruptiivset. Ka Tallinna linna hilisem siseaudit järeldas, et 300 000 oli ametnike sõnul õiglane hind ja kontroll ei tuvastanud asjaolusid, mis justkui viitaksid välisele sekkumisele linna otsustusprotsessidesse. 

"Olukorras, kus kõrgetes poliitilistes otsustuskogudes või ka erakonnas tegeletakse ühe või teise äriühingu või ärimehe spetsiifiliste üksikprobleemidega, on alati õhus suur korruptsioonirisk. Siis on alati põhjust küsida, miks niiviisi tuleb asju ajada ja kas see on tegelikult kohane," ütleb riigi peaprokurör Andres Parmas.

Ühelt poolt ütlevad kriitikud, et ettevõtjal on jabur lubada miljon eurot lahendamaks probleemi, mis maksab halvemal juhul 600 000 eurot, aga on teada, et Porto Franco sai valitsuse otsusega KredExilt 39-miljonilise odava intressiga laenu, mis oli justkui osa riiklikest koroonameetmetest ja aitas arendusel pinnale jääda. Just selle krediidiliini väljakauplemisega ja sealt oma mandi võtmisega seostab prokuratuur endist rahandusminstri nõunikku Kersti Krachti, kes oli rahahädas ja kellel väidetavalt just Hillar Tederi leer pidi aitama leida inimese, kes ostaks Krachtilt headel tingimustel maja.

Valitsuse kukutanud kriminaalasjas valitseb aasta pärast pauguga avalikus tulekut vaikus. Meediasse on lekkinud vaid üksikud killud, mistõttu on lugu segane ja osapoolte jutt vasturääkiv, seda enam, et kahtlustustele pole veel süüdistust järgnenud. Nii Hillar Teder kui ka Kersti Krachtiga keeldusid intervjuust. 

Nii ERR-i uudistejuht Anvar Samost kui ka erakondade rahastamise järelvalvekomisjoni pikaaegne liige Kaarel Tarand on prokuratuuri suhtes omajagu kriitilised, sest nii pikk vaikus sedavõrd kõrge profiiliga korruptsiooniasjas annab hoogu vandenõuteooriatele ja spinnidele.

"Kõige paremini distsiplineerib ikkagi asjade avalikkus. Mida rohkem meil on ametivõimu tegevus avalik, mida vähem on piiranguid, ametkondlikke takistusi informatsiooni avalikustamisele, seda tõenäolisemalt tulevad juhtumid ka ise kiiresti välja," ütleb Tarand.

"Kui on nii rängad pöörded poliitikas ja ühiskonnas, osade inimeste elu külmutatakse väga pikaks ajaks, siis paratamatult tekib küsimus, kas see on kõik nii nagu näib või on seal taga midagi enamat," küsib Samost. "Meil on aasta otsa nüüd uus valitsus. Meil on riigikogu liige, kelle poliitiline tegevus on sisuliselt peatunud. Ma üldse ei anna hinnanguid siin, et kas inimene on midagi seadusevastast teinud või mitte, aga tõsiasi on see, et Keskerakonna endine peasekretär Mihhail Korb on pidanud käima mööda Toompea lossi koridore ringi nagu zombi. Kas aasta on piisav, kas aasta on liiga lühike, kas aasta on liiga pikk - siin mina kaldun arvama, et aasta on ikka päris pikk."

Parmas pareerib Samosti kriitikat: "Minuti pikkus pidi sõltuma sellest, kummal pool WC ust seista. Arvestades seda, kui mahukas on olnud see menetlus, kui palju on siin tulnud koguda, vormistada erinevaid tõendeid, siis aasta on olnud tegelikult suhteliselt lühike aeg selle kohtueelse uurimise läbiviimiseks. Tõesti, aasta saab nüüd täis, aga uurimine on lõpule viidud ja juba mõnda aega tagasi, novembri keskpaigast on tegelikult ka prokuratuur omadega valmis ja materjalid on antud kaitsjatele tutvumiseks."

Seega kinnitab riigi peaprokurör, et uurimine ei ole umbe jooksnud. Kuid kaitsjad tegid seepeale hulga taotlusi, mille läbivaatamine nõuab omakorda aega.

Kriitikute sõnul on nii prokuratuuri kui ka laiemalt üldsuse huvides, et kriminaalasi jõuaks kevadel kohtusse.

"Probleemne on see, et nii Keskerakonnast kui ka Reformierakonnast on erinevatel aegadel olnud neid inimesi, kes on öelnud, et paneme uurimisele mingisuguse tähtaja. Mäletatavasti käis mingil ajal jutt lausa kuuest kuust. See kiusatus nende pikkade tähtaegade puhul on ilmne ja piisab sellest, kui kaks valitsuserakonda peaksid omavahel milleski sellises kokku leppima, mida ma loodan, et ei tule. Aga siis mingisuguste halbade asjaolude kokkulangemisel võib korruptsioonikuritegude uurimine ja menetlemine muutuda suhteliselt lootusetuks," ütleb Samost.

Keskerakonna suhtes on aga lisaks Porto Franco juhtumile käimas veel üks kohtuasi, kus kaalul suur raha. Lähikuudel peaks riigikohus otsustama, kas see, et Keskerakonna pikaaegne kampaaniameister Paavo Pettai jättis 2009–2015 erakonnale osa arveid esitamata, oli hinnasoodustus või hoopis keelatud annetus. Halvimal juhul peab Keskerakond välja käima korraga 850 000 eurot, mis on tekitanud vähemalt teoreetiliselt küsimusi valitsuserakonna tulevikust.

"See lõpp ei ole, aga see saab olema väga keeruline ja see on selge, et 850 000 on väga suur summa. Ma arvan, et mitte ühelgi Eesti erakonnal ei ole seda tagataskust võtta, sealhulgas ka meil. Me oleme teinud väga palju eelarvelisi muudatusi juba eelmisel aastal tegelikult. Väga paljud inimesed kaotasid töö piirkondades. Me oleme tõmmanud kokku büroosid. Me oleme kõiki kasinusmeetmeid võtnud arvesse selle jaoks, et et olla valmis nendeks negatiivseteks tulemusteks," tunnistab Andre Hanimägi.

Anvar Samost ei usu, et Keskerakond rahapuudusel pillid kokku pakiks, küll aga võib see erakonna jaoks tähendada hoopis midagi muud.

"Siis on küsimus selles, kas see tekitab erakonnale täiendava raha hankimiseks mingisuguseid kiusatusi, mis on Keskerakonnale ajalooliselt, nagu ka mitmetele teistele erakondadele, omased olnud," ütleb Samost.

"Mis sa siis teed, kui sul on kassa tühi? Siis sa võtad meeleheitest kõik abinõud tarvitusele ja kahjuks, nagu me valimistest valimistesse näeme, ikkagi tuleb mõni üksik ebaseaduslikkuse juhtum ka välja," möönab ka Kaarel Tarand.