Rohepöörde algusaja riske võis ette näha juba sellel ajal, kui liitusime CO₂-leppega, sulgesime mõned Narva elektrijaamade plokid ja keeldusime põlevkivienergeetika arendamisest. Püüdes heas tahtes "energiat roheliseks muuta", lõime pea vastu sageli seiskuvate tuuleturbiinide labasid ja toetusime päikesepaneelidele, mis olid mattunud lumme ja meie pimedatesse öödesse.

Ma arvan, et üleminekut planeerides ja alustades ei võtnud me selle tõhususe ja energiajulgeoleku tagamiseks piisavalt asjakohaseid meetmeid.

Ülemineku tasakaalu rikkumine

Ideaalis oleks tulnud üleminek sünkroniseerida ja tagada elanike ja ettevõtete katkematu energiavarustus nii, et traditsioonilised energiaallikad saaks uutega asendada järk-järgult.

Traditsiooniliste allikate lahti ühendamine ja konserveerimine on mõistlik alles siis, kui alternatiivsetest, uutest "rohelistest" allikatest saadud varu loob genereeritava võimsuse reservid (elektri ülejääk).

Nüüdne šokiüleminek on näidanud oma ebaõnnestumist ning tavainimesed ja ettevõtjad ei peaks selle eest maksma. Üleminek on minu arusaamise järgi ajas arenev protsess, mitte hetkeline üleminek traditsiooniliselt energialt uuele, eriti kui selleks puudub täielik valmisolek.

Seetõttu leian, et valitsus peaks kuni 2022. aasta märtsini kompenseerima kõigile gaasitarbijatele 50 protsenti gaasiarvetest, eratarbijatele aga 50 protsenti elektritarbimise arvetest. Taastuvatele energiaallikatele üleminek ei tohiks olla eesmärk omaette. Eesmärgiks on usaldusväärne energiatarne ja taskukohane hind tarbijate jaoks.

Näiteks Norra on otsustanud kompenseerida kõigile eratarbijatele elektriarvete selle osa, mille keskmine börsihind kuus on kõrgem kui 70 eurot megavatt/tunni eest. Kompensatsioon kehtib tarbimismahtude puhul, mis ei ületa 5000 kilovatti kuus.

Vahendite ebamõistlik jaotamine energeetika arendamiseks

Lihtne loogika ja otstarbekusest lähtuvad põhimõtted viitavad sellele, et riiklikud investeeringud tuuleparkidesse ja päikesepaneelidesse ei peaks automaatselt tähendama maavarade, eelkõige põlevkivi kasutamisest loobumist. Isegi ilma CO₂-kokkuleppe peatamiseta suudame saavutada kliimaneutraalsuse iseseisvalt, rakendades CO₂ kogumise tehnoloogiaid.

Tuuleparkidesse ja päikesepaneelidesse investeeritud vahendeid saab ümber jagada muuhulgas CO₂ püüdmise, säilitamise või utiliseerimise tehnoloogiate, põlevkivi kaevandamiskohtade ja olemasolevate elektriplokkide arendamiseks. Põlevkivienergeetika arendamine, arvestades rohelise ülemineku keskkonnanõudeid, võiks tuua Ida-Virumaa piirkonda uusi töökohti, investeeringuid ja infrastruktuuriprojekte.

Valitsuse otsusega toetab riik põlevkivienergeetikat kuni 2023. aastani. See tähendab, et meil on veel aega selle otsuse ülevaatamiseks. Ja praegune energiakriis on näidanud vajadust varasemaid otsuseid üksikasjalikult analüüsida ja õigeid järeldusi teha.

Lootus "turu nähtamatule käele"

Kolmas viga oli usk sellesse, et turg reguleerib kõike ise. Nüüd on eneseregulatsioon viinud vaid selleni, et inimesed ei tea, kuidas maksta elektri, gaasi ja kütte eest. Riik peab aga maksumaksjale tagama, et tema kodu oleks soe ja valgusküllane ning kütte ja valguse eest tasumine taskukohane. Olles lootnud isereguleeruvale börsile ei märkinud me õigel ajal maha oma "punaseid jooni", mille ületamine on meile vastuvõtmatu.

Tõepoolest, inflatsioon, nõudluse nõrgenemine, suurenenud pakkumine või alternatiivsed energiaallikad tasakaalustavad ühel hetkel energia hinna. Eeldatakse, et see juhtub kevadel. Kuid tavatarbija ja ettevõtja ootavad lahendust siin ja praegu. Paljud lihtsalt ei saa mitu kuud oodata, "põletades" oma rahalisi reserve küttepatareides või valgustuslampides.

Sellise hinnalae börsil seadis näiteks Norra, nagu kirjeldas üksikasjalikult ettevõtja Indrek Neivelt. Võimalus kehtestada börsil elektrienergiale riigi jaoks ülemmäär annaks tarbijatele kindlustunde tuleviku suhtes. Sest ka börsilt lahkumine, millest viimasel ajal paljud räägivad, ei saa olla taskukohaste hindade ja katkematu elektrivarustuse tagatis. Eriti olukorras, kui Eestis toodetud elektri maht ei kata kõiki meie vajadusi.

Spetsialistidel on Eesti börsil osalemise otstarbekuse osas erinevad arvamused. Näiteks Paekivitoodete Tehase OÜ juhatuse esimees Vladimir Libman leiab, et Eestil oleks tulusam börsilt lahkuda. Tema hinnangul võimaldaks põlevkivienergeetika arendamine täielikult oma vajadused rahuldada ja ülejäägi isegi Lätti müüa. Küsimus jääb aga toppama CO₂ kogumise ja utiliseerimise tehnoloogia taha.

Nüüd pole enam mõtet süüdlasi otsida, vaid tuleb teha õiged järeldused ja võtta vastu teatud poliitilised otsused, mis võimaldavad pikemas perspektiivis Eesti elanike ja kohalike ettevõtjate kindlustunde taastada. Kui Euroopa Liidu tasandil õiglust taastavaid lahendusi ei leita, on vaja otsused ja meetmed vastu võtta riigi tasandil iseseisvalt. Kas me suudame oma vigu tunnistada, on teine küsimus.