Euroopa on julgeolekukriisis ning see julgeolekukriis kujutab sõjalist ohtu Balti riikidele. See julgeolekukriis kujutab ohtu Venemaa naabritele, see julgeolekukriis kujutab sõjalist ohtu tervele Euroopale ning NATO-le.

Kindlasti peame selles kontekstis viivitusteta menetlema uusi julgeolekupoliitika aluseid. Ohuhinnang kriisile on tegelikult ka tee, kuidas me seame oma võimevajadusi ja kuidas me astume samme koos liitlastega selle sõjalise ohu maandamiseks. Näiteks nii Soome kui ka Leedu tunnistavad oma kehtivates julgeolekupoliitika alustes selgelt Venemaa poolt tulenevat sõjalist ohtu. Selles ei ole midagi salajast ega kohatut.

Meie esmane eesmärk peab olema liitlaste suurem kohalolek Balti riikides, eriti Ameerika Ühendriikide sõjaline kohalolek. Praeguses julgeolekusituatsioonis ei ole sellele alternatiivi.

Esmane, mida me peame taotlema, on see, et osa Saksamaalt Poola paigutatud F-16 hävitajaid, mis teevad koostööd Šiauliai ja Ämari õhuturbemissiooniga, paigutatakse vastavalt Šiauliaisse ja Ämarisse. Me peame taotlema Balti-Poola kaitseplaanide revideerimist seoses sellega, et julgeolekusituatsioon on muutunud ja muutunud negatiivseks.

Muutunud julgeolekuolukord tingib kindlasti meilt ka uue vaate meie riigikaitse enda rahvuslikele võimekustele. Valitsus võttis detsembrikuus vastu uue kümneaastase riigikaitse arengukava. Kahtlemata tuleb see arengukava rakendamise tempo põhimõtteliselt üle vaadata ja teha seda selliselt, et on kaasatud kõik parlamendi poliitilised jõud. Me vajame konsensust ja konsensusele ei ole praeguses kriisis alternatiivi. Vajame reaalseid otsuseid, mis on täidetud sisuga ning mis tõstavad meie kaitsevõimet kiiremini.

Mis puudutab peaminister Kaja Kallase tehtud ettepanekuid valitsuse planeeritavate täiendavate riigikaitsekulude kohta, siis see kirjeldus nende kulueesmärkide kohta jäi napisõnaliseks. Kindlasti on meil igati põhjendatud moona suuremas mahus juurde hankimine. Kuid mõistlik on ka valitsusel tegelikult planeerida lisaeelarve julgeolekueelarve näol, teha seda venitusteta ja kiiresti, et me saaksime langetada need riigieelarve mõttes siduvad otsused.

Isamaa on veendunud, et praeguses kriisis me vajame suutlikkust ja võimekust ka sisejulgeoleku vallas. Seetõttu tuleks üle vaadata ja loobuda planeeritud sisejulgeolekut destabiliseerivatest koondamistest. Need ei ole praegu tarvilikud, praegu ei ole see moment.

Tuleb tunnustada valitsust, et ta loobus eelmise aasta kevadel riigi eelarvestrateegias üle 100 miljoni euro kärpest. Tõsi, see juhtus väga dramaatiliselt: kaks asjaosalist pidid läbima poliitikute jaoks alati piinava umbusaldusavalduse protsessi. Aga signaal jõudis valitsusele kohale ja see väärib tunnustust. Valitsus sai aru, et see plaan ja tegevus on täiesti lühinägelik. Tuletan meelde, et see kavatsus, 100 miljoni eurone kärbe, esitati vaid mõned kuud pärast seda, kui Vladimir Putin oli koondanud suuremahulised üksused Ukraina piirile.

Relvaabi Ukrainale tuleb rakendada kiiresti ja leida tee ka lõpptootjate kooskõlastuseks, mis võimaldab meil seda abi anda, veelgi enam, peame kutsuma laiemat hulka liitlasi seda tegema. Ja teiseks peame koostöös liitlastega rõhuma sellele, et seda tuleb teha venitamata.

Sellest ka minu varasem üleskutse seista koos liitlastega selle eest, et kehtestataks automaatne sanktsioonimehhanism, mis on tegelikult juba jõustatud Venemaa suhtes, kui ta kavatseb Ukrainas täiendavat täiemahulist sõjalist agressiooni intensiivistada.

Eelmise aasta jaanuari sõjaline eskalatsioon tõi kaasa Joe Bideni ja Putini tippkohtumise. Nüüd on tegelikult ka aset leidmas kahepoolsed läbirääkimised. Hea on, et NATO liikmesriigid on oma ühtsust demonstreerinud, kuid sõjaga ähvardava retoorika pinnal, mis on otseses vastuolus ÜRO põhikirjaga, läbirääkimistesse astumine ei ole põhjendatud.

Kindlasti oleks olnud Eestil kui ainsal Ida-Euroopast valitud julgeolekunõukogu ajutisel liikmel põhjendatud tõstatada nende ultimaatumite, mida Venemaa on esitanud sisuliselt uue Jalta leppe sõlmimiseks, hukkamõist ka ÜRO julgeolekunõukogus. Just nendeks küsimusteks ongi julgeolekunõukogu kui probleemide rahumeelse lahendamise koht maailma rahvaste poolt loodud.

Oleme erinevates kriisides, julgeolekukriis ohustab meie rahvuslikku iseolemist, see tähendab, et me vajame otsustavust, me vajame selgust ja me vajame töövõimelist valitsust laiemas plaanis. Valitsuse töövõime on kriitilise kaaluga ja see, tuleb tunnistada, on löönud kõikuma. Peame mõtlema küsimusele, kas meil on usaldust, et see valitsus sellise võimekusega suudab erinevates küsimustes otsuseid langetada ja suudab söakalt julgeolekuprobleeme lahendada.

Julgeolek ja riigikaitse peavad olema konsensuse teema. Oleks olnud parem, kui oleksime püüdnud need küsimused lahendada konsensuslikus arutelus riigikaitsekomisjonis ja üritanud leida lahendusi kogu parlamentaarset kogukonda kaasates, sest me ei tohi sündmustel sabas liikuda.