Narva on väike linn, kus kõik üksteist enam-vähem tunnevad, kuid nagu selgus, on ka maailm päris pisike.

Ühe mu tuttava narvaka tuttava tuttav töötab ühes väga kõrges Venemaa asutuses ja ta töökoht on päris lähedal inimesele, keda me õhtuti telekast Venemaa välispoliitikat selgitamas näeme.

Kui sõjahüsteeria taas kord meedias taevani tõusis, helistas narvakas oma Moskva tuttavale ja küsis, et kas nüüd siis võtab Venemaa Eesti ära?

Selle peale saatis Moskva ametnik oma Narva tuttava esiteks kolme tähe peale, millest üks on iks ja teine igrek ning teatas, et kellele teid ikka vaja on. Kulla inimesed, kas tõesti elate veel 18. sajandi alguses, kui Peeter I Euroopasse akent raiudes tuhandeid sõdureid surma saatis, et väikest soist maalapikest Balti mere kallastel vallutada? Kes siis tänapäeval nõnda sõdib? Lisaks on Venemaal on oma soid ja rabasid merede kallastel ja ka muid muresid enam kui küllaga, nii et pole meil aega teie tillukese Eesti peale mõeldagi.

Ukrainas on aga alates Krimmi hõivamisest vahetpidamata relvi täristatud, kuid sellessegi, et seal suur vennatapusõda puhkeks, suhtub elukogenud, või nagu Narvas öeldakse, haritud narvakas suure umbusuga. 

Tavalise Narva inimese silmaring on keskmise Eesti elaniku silmaringist Vene meediamaailma võrra avaram ja peamised Ukraina lahingudki toimuvadki viimase seitsme aasta jooksul Vene riigitelevisiooni stuudiotes. Ja kui nad nende aastate jooksul pole sõnadelt tegudeni jõudnud, miks siis praegu see juhtuma peaks.

Nii et kui narvakalt küsida, kas Venemaa tungib Ukrainasse, siis küsib ta vastu, et kas teete nalja või? Mis Ukraina siia üldse puutub? See on puhas geopoliitiline kemplus USA ja Venemaa vahel, piltlikult ja viisakalt öeldes: kelle tankitorud on pikemad ja raketid võimsamad.

Aga teisalt, miks peakski narvakas Ukraina pärast südant valutama, kui kodus on palju põletavamaid probleeme.

Kui Venemaa elanike probleemide edetabelis on sõjalise konflikti võimalus lääneriikidega peale vaesumist ja koroonapandeemiaga seotud piiranguid alles kolmandal kohal, siis Narva elanike igapäevamuresid troonib elektri ja gaasi hinnatõus, toidukaupade kallinemine ja libedad ning halvasti koristatud tänavad. Kui need mured saaks korda ja lisaks veel hea ja tasuva töökoha, vaat siis võiks mõelda ka rahule kogu maailmas ja sealhulgas Ukraina idapiiril.

Siiski ei välista haritud ja elukogenud piirilinna elanik, et mingiks paugutamiseks võib Ukrainas minna. Sest kui juba nii suur hulk relvi on teineteise peal sihitud, võib juhtuda mõndagi.

Täpselt nagu 1938. aastal ilmunud Nõukogude satiiriajakirja Krokodill karikatuuril, kus Tšehhi piirile kogunenud Saksa sõduritelt küsitakse, et milleks siin nii palju vägesid? No et järsku tekib provokatsioone. Aga kui provokatsioone ei teki? Kuidas ei teki, siin on ju nii palju vägesid.