Poolteist tundi kahe suurriigi välisministrite kokkusaamiseks pole just pikk aeg, millest see kohtumise põgusus kõneleb?

Miks nii lühidalt, seda ma ei oska öelda. Ma oskan enam-vähem öelda, mis sõnumeid meie liitlane esitas. Need on need samad sõnumid, mis me oleme omavahel kokkuleppinud, mida tegelikult esitas möödunud nädalal ka NATO ühiselt. Laias laastus kaks suurt mõtet: 1) agressioon ei ole aktsepteeritav, igasugune eskalatsioon tingiks lääne ühise ja tõsise reaktsiooni; 2) me oleme avatud dialoogiks, diplomaatiaks.

Diplomaatial on veel võimalus, aga seda juhul, kui Venemaa on sellest tõsiselt huvitatud. Need ettepanekud, mida nad nn lepingute vormis ultimaatumina meile lauale panid, tõsiseltvõetavad ei ole. Nende üle me läbi ei räägi.

Venemaa on öelnud, et see suuliselt möödunud nädalal NATO poolt ja nüüd tõenäoliselt ka ameeriklaste poolt kuuldud vastus neile ei meeldinud ja tahavad seda kirjalikus vormis näha. Nad saavad selle kirjalikus vormis, vaevalt see siis neile rohkem meeldib.

On see diplomaatias mõistlik mõte - kirjalikus vormis kirja panna? Komakohti hakatakse ka ju sealt pärast lugema.

Ma oskan täpsemalt kommenteerida seda, mis toimub NATO-s ühiselt. NATO-Vene nõukogu järel soovisid Venemaa esindajad ka seal sõnumeid kirjalikus vormis näha. Meile ei valmista mingit raskust need kirja panna, 30 liitlase vahel uuesti ka tekstina läbi rääkida ja Venemaale esitada. Seda peamiselt seetõttu, et ka meie diplomaatia on olnud neil nädalail väga aktiivne.

Kõik need positsioonid, ka need, mida NATO peasekretär on suuliselt väljendanud, on 30 liitlase vahel läbiräägitud, kokkulepitud, viimseni lihvitud. Nii et ma ei näe siin olulist vahet, kas me oleme esitanud oma mõtted suuliselt või kirjalikult.

Me oleme endiselt sellel seisukohal, et ajalugu Euroopas me tagasi ei keera.

Suhtlus Venemaaga on olnud persooniti väga erinev. Milliseid vigu me oleme teinud ja mis on olnud edusammud?

Me teeme kindlasti kümneid ja kümneid vigu, aga oluline on see, et meie suur sõnum oleks ühtne ja selge. Ja siin on see tegelikult siiamaani meil väga hästi välja tulnud. On olnud erakordselt dünaamiline periood diplomaatias, ka Eesti diplomaatia jaoks.

Me oleme ühenduses lakkamatult kõigi liitlastega, nii mitmepoolselt kui ka kahepoolselt ja ma usun, et ka kõik televaatajad on näinud seda, et mõned meie sõnumid või meie liitlaste sõnumid lähevad sellest üldisest noodist välja. Seda juhtubki. Aga oluline on vaadata, mis on meie üldine noot, mis on meie põhiline narratiiv.

Nüüd tuleb oodata, mida ameeriklased Venemaale kirjutavad ja siis nii kaua, kui Venemaa kirja ootab, on kõik rahulik? Kas rahulik on tõesti nii kaua? Kas Ukraina võib rahulikult hingata kuni olümpiamängudeni või pärast olümpiamänge peab olema närvis? Mis on see ajaperspektiiv, mil me saame aru, et tegelikult olukord rahuneb või tegelikult asi läheb hullemaks?

Tegelikult läheb asi hullemaks ka praegu. Ukraina piiridele vägesid, mida on sinna pikalt juba toodud, tuleb juurde. Ja olgem ausad, sõda Ukraina territooriumil pole 2014. aastast alates tegelikult vaibunud.

Aga oluline on meil säilitada enesekindlus, oma sõnumite selgus, valmistuda loomulikult alati kõige hullemaks, aga olla ka väga kaine peaga nii olukorda analüüsides kui ka oma tegevusi kavandades. Seda me kindlasti oleme. Me loodame, et need sõnumid, mida NATO, lääs tervikuna on Venemaale andnud, jõuavad kohale, et need kallutavad sealset otsustaja kaalukaussi.

Pall on selgelt Venemaa väljakupoolel, loodetavasti jätkub neil taipu mitte eskaleerida, mitte suuremat sõda valla päästa. Igal juhul on lääs valmis kõigele reageerima.

Eesti saadab Kiievile tankitõrjerakette, Läti ja Leedu saadavad õhutõrjerakette, Tšehhi valitsus saadab 152-mm suurtükkide lahingumoona. Millist sõjalist abi on teie teadmisel Kiiev küsinud ja millist abi veel kaalutakse?

Põhiline, mida Kiiev tahab, on poliitiline tugi ja see, et me ei anna milleski järele Euroopa julgeoleku põhimõtete osas, et igal riigil on õigus valida endale liitlasi ise ja et territooriumite piire me relvajõul muuta ei luba. Ülejäänud kõik on juba pigem tehniline töö. Loomulikult need abisaadetised võiksid olla ka kasulikud Ukraina kaitsevõime arendamisel. Ja kui vaadata seda, mida on Ameerika Ühendriigid, teised liitlased, ka Eesti teinud, siis see abi kindlasti ei ole pelgalt sümboolne.