Kas lääneriikide ühtsus kestis ilma igasuguse mõrata eelmisel nädalal? Nägime ju eri sõnumeid: USA presidendi väikese sissetungi mõte, Prantsusmaa presidendi Venemaa dialoogi mõte, Saksamaa mereväe admirali Putini austuse sõnum. Kas ühtsus on murenemas? 

On palju pingeid liitlaste seas, kellel on eri nägemus, kuidas väljakutsele reageerida. Muidugi on pingeid ja ehk isegi mõrasid ühtsuses ning Kreml ei kaota aega, et avaldada survet liitlaste üksteisest eemaldamiseks, sest Kreml teab, et kui 30 riiki on koos, siis pole neil lootustki. Seepärast on ühtsus nii tähtis.

Aga on ka õiglane öelda, et USA administratsioon ja NATO peasekretär Jens Stoltenberg on teinud head tööd 30 riigi kooshoidmiseks. Esiteks, Kremli ennekuulmatu nõudmise täielik tagasilükkamine. 30 riiki lükkasid need nõudmised tagasi. Seega on ühtsus olemas. Kujutage seda väljakutset ette – hoida 30 riiki koos nii olulise asja puhul. See avaldab muljet, kuid tuleb olla aus.

USA presidendi kommentaar sissetungi kohta ei aidanud kaasa. Sellele reageeris Valge Maja nii kiiresti kui võimalik. Seetõttu on oluline, et me keskenduksime heidutusele, mis põhineb võimekuse ja tahte demonstreerimisel enne fakti, mitte heidutusele ja karistamisele pärast fakti, sest pärast fakti on liiga hilja ning siis on keeruline hoida ühtselt sanktsioonide taga.

Rääkides sanktsioonidest, siis kas neid kasutatakse liiga palju või tuleks mõelda muudele mõjutusvahenditele? 

Sanktsioonid on kriitiline osa, sest see on midagi, mida peaaegu kõik ootavad, sest see on viis konflikti vältimiseks. Sanktsioonide kasutamise idee on kasulik, aga kui nad ei sihi täpselt ega tekita valu, siis see ei muuda käitumist.

EL kehtestas sanktsioonid Venemaale pärast seda, kui venelased tulistasid alla Malaisia reisilennuki. See oli aastaid tagasi ja see ei muutnud kuidagi Venemaa käitumist. Seekord on sanktsioonidel, millest räägitakse, potentsiaali muuta käitumist.

Avalikkuses me ei mõista sanktsioonide mõju, sest see pole kohe nähtav. Sanktsioonidel on pikaajaline mõju.

See on suurepärane täpsustus. Näiteks sanktsioon, et keegi ei tohi Venemaale müüa asja, millel on USA-s toodetud mikrokiip või protsessor. Praktiliselt igal tehnilisel vahendil on USA-s valmistatud kiip sees. See tekitaks valu mitte ainult Venemaale, aga ka liitlastele. Seepärast sellest ei räägita.

Või Venemaa SWIFT-ist eemaldamine – sel oleks suur mõju Venemaale, kuid niisamuti mitmele Euroopa riigile. Sellepärast ütles ka CDU uus juht (Friedrich Merz), et on selle vastu, kuna see avaldaks kahjulikku mõju Saksamaa ettevõtlusele. Need on asjad, millest räägime.

Gaas on üks, mida Venemaa kasutab relvana. Külmal jaanuaril, veebruaril ja märtsil ei ole eurooplased eriti innukad midagi tegema, mis vähendaks gaasile ligipääsu. Seepärast on sanktsioonid karmid.

Minu lemmikuks on oligarhid, kellel on miljardeid eurosid näiteks Londonis kinnisvaras, USA-s finantsturul või off-shore-kontodel. Neid tuleks jahtida ja neid ei tohiks olla raske leida. Miljardite dollarite väärtuses vara, mis on Vladimir Putinil – ka seda tuleks piirata. Siis nad tunnevad valu ja need ei mõjutaks keskmist Vene kodanikku nii palju.

Kas USA kukkus Venemaa valmistatud lõksu, kui lubas Moskvale anda kirjalikud vastused?

Me ei võlgne neile midagi. Ma kirjutaks USA valitsuse nimel ise kirja, kus oleks: kallis Kreml, tõmba kõik oma üksused Ukrainast ja Transnistriast välja ning ka Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast. See oleks minu kirjalik vastus.

Kas USA oleks pidanud kohe alguses ütlema, et Euroopa Liit peab olema laua taga koos USA ja Venemaa esindajatega?

See on probleem. Kreml eelistab suhelda üksnes USA-ga. Kreml näeb NATO-t Ameerika Ühendriikide laiendina. Nad ei suhtu EL-i tõsiselt, sest neil on nii mitu sisenemispunkti EL-i eri riikides. EL ei ole endiselt suutnud kokku koguda oma majanduslikku ja diplomaatilist potentsiaali.

Venemaa on päris rahul, et saab suhelda üksnes USA-ga ja ignoreerida EL-i. Mäletate, kuidas Lavrov suhtus Borrelli, kui ta Moskvas käis? See oli kohutav. USA peaks ütlema, et ei lävi Venemaaga, kui Euroopa liitlased ei ole osa suhtlusest.

Aga tahan esile tõsta, et praegune USA administratsioon on teinud rohkem intensiivset ja laiapõhjalist diplomaatilist tööd, kui olen näinud ühegi teise administratsiooni puhul alates 1995. aastast, mil töötati Daytoni rahu nimel. Toona oli intensiivne. Midagi võrreldavat pole sealt alates kuni tänaseni toimunud.

Välisminister Blinken ja administratsioon väärivad tunnustust töö eest, mida nad on teinud liitlastega. Eesmärk on mitte lasta USA-l Euroopast eemalduda.

Siinkohal on Saksamaal oma roll. Saksamaa laseb Euroopa Liidu kõrvale tõrjuda, sest Berliin ei taha olla kindlameelne Venemaa suhtes. Kui nad võtaksid EL-i sees juhtrolli, siis näeksime teistsuguseid olusid, kuid seni ei ole Saksamaa seda teha tahtnud. Saksamaa usaldusväärsus mureneb meie silme all.

Saksamaal on uus valitsus. Kas välisminister Annalena Baerbock on noor ja naiivne, kui räägib väärtustest ja viisist, kuidas neid kaitsta? Ta ei tea, kuidas seda teha?

Ma ei nõustu selle väitega üldse. Sooviksin, et ta oleks olnud Saksamaa välisminister viimastel aastatel. See, mida varasem valitsus tegi, oli, ma ei taha kasutada sõna järeleandlik [appeasement], aga tegelikult see nii oli.

Kantsler Merkeli ajal ei teinud Saksamaa midagi, et muuta Venemaa käitumist. Mitte midagi. Ma ei nõustu inimestega, kes ütlevad, et Saksamaa välisminister on noor ja roheline. Ta on olnud Kremli suhtes karmim kui ükski teine Saksa poliitik.

Saksamaal on koalitsioonivalitsus. Kantsler Scholz ei ole uus. Nad peavad Berliinis valitsuse sees otsustama, milline roll on Saksamaal maailmas.

Kuidas sa saad väita, et oled Euroopa väärtuste, rahvusvahelise õiguse ja suveräänsuse austamise eestkõneleja ning samas astud kõrvale, kui Kreml lihtsalt purustab need sinu ees ning sa jätkad äritegevust, nagu oleks kõik normaalne? Saksamaa peab selja sirgu ajama.

Prantsusmaa pole samuti tugevat signaali andnud. Nad ütlesid, et on vaja dialoogi Venemaaga, kuid kas nad mõistavad oma sõnumi mõju?

President Macroni sõnumi ajastus ei olnud eriti abistav ning tundub, et prantslased tahavad minna oma teed. See ei aidanud ühtsust näidata, mida on vaja, kui oled vastamisi Kremliga.

Teisalt pakkus Prantsusmaa möödunud nädalal Rumeenias, et ta võiks võtta juhtrolli NATO liitlaste suurendatud kohalolekuks (eFP) Rumeenias, nii nagu on Balti riikides ja Poolas. Kui ta selle ellu viib, siis on mulle muljet avaldatud. See oleks märkimisväärne ja seda on vaja olnud Musta mere piirkonnas alates NATO 2016. aasta Varssavi tippkohtumisest.

Kas NATO lisaüksuste võimalik saatmine Balti riikidesse ja Poola on tugev signaal?

Ilmselt saadab USA mõned üksused NATO idatiivale, et need oleksid osa rotatsioonist ehk et need ei oleks alalised üksused, vaid eri spetsiifikaga üksused, mis tulevad näiteks õppustele. See on viis veenda Kremlit ja liitlasi, et see on oluline. NATO on kohal.

Tähtis ei ole üksnes näitamine, et heidutus toimub juba enne fakti toimumist, mitte pärast fakti, vaid ka praktilisest vaatenurgast. On võimalus, et toimub konflikti laialivalgumine, kui Venemaa alustab uut rünnaku Ukraina vastu veebruari lõpus, pärast Pekingi olümpiamänge. Loomulikult tekivad põgenikud ja võimalus, et lahingud valguvad laiali Musta mere piirkonda ja piirile Poolaga. Ma ei tea seda ja loodan, et eksin, kuid arvestades lisavõimekusi, siis on tähtis seda ka arvestada.

Rääkides laialivalgumisest [spillover] siis kas tuumapommi kasutamine on täielikult välistatud? Isegi USA president ütles pressikonverentsil: " Loodan, et Vladimir Putin mõistab, et ta on lähedal tuumasõjale. Ta ei ole väga heas positsioonis, et maailma domineerida".  

Pidage meeles, kellega meil on tegu. Kreml kasutas mürki opositsioonipoliitiku Navalnõi vastu. Kreml kasutas mürki, proovides tappa endist spiooni Suurbritannias. Kreml korraldas ühe oma oponendi tapmise Berliinis Tiergardenis. Sellisega me peame tegelema.

Need on inimesed, kes kasutavad küberrünnakut inimeste elu ja ühiskondlike struktuuride hävitamiseks. Nad ei hooli. Nad teevad, mida tahavad ja tunnevad vajaliku olevat, et saada eelist. Nad kasutavad iga võimalust, et saada eelist. Kuna me ei suuda seda mõista, siis ei suuda me ka uskuda, et nii võiks juhtuda 2022. aastal ja Euroopa riigijuht teeb seda. Oleme üllatunud iga natukese aja tagant.

On põhjus, miks venelased kasutavad tuumarelva igal õppusel. Iga stsenaarium lõpeb tuumarünnakuga mitte hüpoteetilise sihtmärgi vastu, vaid Varssavi või mõne teise Euroopa linna või riigi vastu. Nad harjutavad seda. Miks?

Esiteks, nad demonstreerivad võimekust ja tahet, et nad on valmis kasutama tuumarelva. See on ka Euroopa riigijuhtide peas, kes mõtlevadki, et venelased võivad kasutada tuumarelva. Kas tahame astuda konflikti seepärast, et nad võtsid väikese tüki Eestist, Leedust või Rumeeniast? Ei, loomulikult ei taha me astuda tuumasõtta.

Kuidas seda mõtteviisi heidutada? Kas senised sammud on olnud piisavad?

See on õige küsimus. Heidutus tähendab sisulist võimekust ja tahte demonstratsiooni selle võimekuse kasutamiseks. See on osa suuremast strateegiast majanduslikust arengust ja diplomaatilisest tugevusest, mitte üksnes sõjalisest jõust Ukraina puhul Musta mere piirkonnas või Eesti puhul Balti piirkonnas.

Fakt, et me vaidleme selle üle, kas peaksime andma Javelini rakette, näitab, et meil ei ole strateegiat. Need on poliitika otsused. Vaidlus, kas anda Javeline või Stingereid vms, näitab, et meil pole endiselt strateegiat Musta mere piirkonna jaoks, mis haarab kogu ala. Me armastame Ukraina rahvast, kultuuri ja ajalugu, kuid see pole strateegia. Strateegia tähendab kaarti ehk seda, kuhu see kaardil paigutub.

Veel üks asi, mis puudutab Prantsusmaa soovi pidada dialoogi. Meil on dialoog kogu aeg. Oleme koos OSCE-s, ÜRO-s, olemas on saadikud, kümneid üritusi igal tasemel dialoogi jaoks.

Kreml kasutab narratiivi, et NATO on oht ja meie piirame neid ümber, kuid igaüks üle 10-aasta vanuses mõistab kaarti vaadates, et kuus protsenti Venemaa piirist puudutab NATO liikmesriiki või Soomet ning see on Venemaa kõige turvalisem osa piirist. Kui lisada kõik USA ja Suurbritannia sõdurid kogu Euroopas, siis ei saaks täis staadionit, kus mängib FC Müncheni Bayern jalgpalli. Siin pole ohtu kellelegi. Selles seisnebki Kremli katse saada eelist.

Milline on teie militaaralane hinnang, arvestades, et umbes 120 000 sõdurit on paigutatud Kremli poolt Ukraina piirile. Kas sellest piisab Ukraina tükeldamiseks või väikeseks sissetungiks?

Mulle ei meeldi sõna sissetung, sest see kõlab kui kerge sõit. Me räägime uuest rünnakust. Kui inimesed räägivad, et Venemaa tungib sisse, siis vastan, et nad on juba sisse tunginud 2014. aastal ja on sellest ajast alates inimesi tapnud.

Venemaal on suur sillapea Donbassis. Teine suur sillapea on Krimmis, kust nad saavad korraldada rünnakuid.

Kahjuks usun, et uus rünnak on vältimatu. Ilmselt toimub see pärast Pekingi olümpiamänge. Putin ei taha tagaplaanile lükata Hiina president Xid ja OM-i. Aga samas teame 2014. aasta OM-ist, siis ründas ta Ukrainat kohe pärast mänge Venemaal. Seega see on usutav mudel.

Ma ei näe massiivset rünnakut. Ausalt öeldes, ma ei usu, et Venemaa suudaks Ukraina vallutada. Tegemist on teistsuguse Ukraina sõjaväega kui 2014. aastal.

Ukrainlased võitlevad, nii sõdurid kui ka rahvas, kes on otsusekindel. Ma pole kindel, et Kremlil on olemas logistika, et hoida suurt punast noolt, mis läheb üle terve Ukraina.

Kontseptsioon on see, et neil on kõik üksused paigutatud Valgevenest ida pool kuni alla välja. Lisaks on merevägi Mustal merel ja Aasovi merel. Nad ei saatnud Kaspia laevastikku tagasi Kaspia merele, vaid see on eelmisest aastast seal. Neil on võimekus alustada amfiiboperatsioone Musta mere rannikul, Krimmi lääneosas ja Aasovi merel Mariupoli ja Berdjanski vahel.

Oleksin valmis suureks küberründeks, suureks hulgaks desinformatsiooniks ja rakettideks, millega rünnatakse transpordi sõlmpunkte ja laevade vastast võimekust, kuid samas kasutatakse piiratud hulgal maavägesid. Viimast selleks, et vältida ohvreid, et peatada-taasalustada-peatada-taasalustada edasiliikumist sõltuvalt Lääne reageeringust ning ka selleks, et olla allpool teatud piiri, kus Euroopa riigid võiksid öelda, et kas tõesti tuleks sanktsioone kehtestada sellepärast, et nad võtsid Zmiinõi (Maosaare) või mõne muu väikese ala.

Neil on üksused paigutatud, mis annab palju valikuvõimalusi. Põhjus, miks ma pean seda vältimatuks, on see, et tal on üksused kohale paigutatud juba aasta otsa. Merevägi on teel juba aasta. See on väga kulukas. Samal ajal räägib ta suurest NATO ohust. Tal tuleb näidata midagi oma rahvale. Tal oleks väga raske tagasi tõmbuda.

NATO plaanib üksusi paigutada idatiivale. Millist reaktsiooni peaks Kremlilt ootama?

Keda huvitab, mis Kremlit provotseerib. Ainus asi, mis neid provotseerib, on see, kui paistame nõrgad ja eraldatud. Loomulikult nad kaeblevad sellepärast ja väidavad, et see on jube asi.

Putini tegevus algas pärast seda, kui USA tõmbas Euroopast välja kõik tankid. Otsustasime peaaegu lõplikult inaktiveerida lennubrigaadi, Bundeswehr põhimõtteliselt desarmeerus, Holland andis ära kõik oma tankid, Suurbritannia armee tõmbus Euroopast ning seejärel tungis Venemaa Gruusiasse, Ukrainasse, toetas Assadi režiimi jne. See kõik juhtus pärast seda, kui meie relvitustasime.

Loomulikult nad kaeblevad, kui üksused tulevad USAst ja teistest riikidest, et tugevdada olemasolevat. Ja siis? See ongi meie probleem olnud, et oleme 30 riigina nii tundlikud kollektiivse jõu kasutamise suhtes, olgu see siis majanduslik, diplomaatiline või sõjaline. Vaadake, kuskohas me sellepärast oleme.