Kuidas te eristaksite end kandidaadina Lauri Läänemetsast ja miks peaks just teid sotsiaaldemokraatide juhiks valima?

Eristamise küsimust on meil palju küsitud ja just seetõttu, et me tõesti oleme mõlemad sotsiaaldemokraadid ja kipume sõnumites sarnased olema. Samas kui vaadata tausta, siis minul on suurem poliitiline pagas ja ka mitmekesisem taust. Samuti see, et järgmise aasta vajadust riigikogu valimistele vastu minnes selgete sõnumitega valijaid kõnetada. Ka isikuomadustest lähtuvalt ma arvan, et ma sobin lihtsalt sellesse rolli paremini.

Ma kuidagi ei taha sotsiaaldemokraatiat ainult mõnele teemale kitsendada. Sotsiaaldemokraatia on maailmavaade. Kõiki küsimusi, mis kerkivad, me saame lahendada sotsiaaldemokraatlikult. Nii et, et nõrgemad ei kannata, nii et ebavõrdsus väheneb. Inimlikkus ja hoolivus on sealjuures olemas.

Minu enda mälestus ka nelja aasta tagusest ajast valijana... Ma mäletan seda ootust, et keegi suudaks, lisaks igapäevastele toimetuleku teemadele ja sellele, mis meie maksudest saab, riigikogu valimistele vastu minnes sõnastada ka neid Eesti pikemaid väljakutseid ja sellist mittepolariseerivat tulevikupilti.

Ja mina olen seda teinud läbi hariduse. Mul on tunne, et Eesti kestmiseks ei ole ühtegi muud viisi. Meie laste võrdsed võimalused, tulevane kasv ja keele ning kultuuri hoidmine. See kõik taandub sellele, et kas me suudame tulevikus maailma parimat haridust pakkuda Eestis või mitte.

Nii et kolm asja eristab meid. Senine kogemus ja taust, isiksuse omadused ja Eesti suure tulevikupildi väljajoonistamine.

Lauri Läänemets ütleb selle peale, et nende teemadega sotsiaaldemokraadid juba niikuinii tegelevad ja valida ei tule ainult uus esimees, vaid ka uued tegevussuunad ning sotsiaaldemokraatidel tuleks pöörata rohkem tähelepanu majandusega seotud küsimustele. Mis te selle peale ütlete?

Sellist üldist etteheidet, et rääkige majandusest, muidugi tehakse. Ja kahtlemata on meie majandusprogrammi uuele tasemele viimine, selgete sõnumite välja toomine, vajalik. Aga me ei ole kunagi riik, kes tööjõu- ja ressursimahukat tootmist üles ehitab, sellele oma kasvu rajab. Meie majanduspoliitika peab olema tark - nutikad lahendused, väiksem keskkonna jalajälg, mitte raiskav ressursikasutus. Ja see on väga-väga seotud haridusega. Mida me suudame teha oma majanduses, milliste oskustega on meie töötaja? Seda ei saa lahendada majandusküsimusena.

Milline peaks olema sotsiaaldemokraatide lähenemine energiakriisile?

Selline nagu ta seni olnud on. Ettepanekud, mida me ka energiahüvitise meetme puhul välja käisime, võtavad selgelt arvesse seda, et selline hinnatõus, hinnašokk, on midagi, mille riski peab kandma riik. Kui riik ei suutnud energiahindade tõusmist ette näha, ei saa eeldada, et iga inimene, iga pere suutis selle riski maandada. Nii et hinnašoki leevendamine on esimene samm. Laiem toimetuleku tagamine hinnatõusu tingimustes. Ja kolmandaks tegelikult taastuvenergia võimsuste kiire väljaehitamine. Ei jõua keegi arveid kompenseerida ega käitumisjuhiseid anda, millal lülitit sisse-välja lülitada. Meil on vaja ise energiat toota. Need plaanid on ju olemas. Suhteliselt selged. Nüüd tuleb need ellu viia.

Kas peate õigeks, et Auvere elektrijaam on ikkagi seni jätkanud töötamist ja peaks ka veel pikemat aega töötama?

Meil on tõesti vaja varustuskindluse tagamiseks varuvõimsusi, ükskõik, kas gaasijaamad siin Tallinna lähedal või Auveres põlevkivijaamad. Nad on olemas ja neid kasutatakse olukorras, kus seda piisavalt odavat energiat ei ole saada. Ja see niimoodi jääb. See ei ole midagi, mida saab homme lõpetada. See on meie energeetilise plaani osa, aga see ei tähenda, et kõigi inimeste elekter ja soe tuleb põlevkivist või fossiilsetest kütustest. See muutus, mis me peame tegema, on energiatootmise kasvatamine, taastuvenergia tootmise võimsuste väljaehitamine.

Kuidas te kirjeldaksite tüüpilist sotsiaaldemokraatide valijat aastal 2022?

Eks me näeme, et kaks kolmandikku on naisvalijad jne. Näeme seda, et valimistel noored tulevad kehvemini välja, vanemad inimesed näevad valimistel osalemist olulisemana. Aga lisaks sotsioloogilisele pildile on väga oluline see, et meie valija tegelikult on suuresti see, kellele ei meeldi ebavõrdsus. Nad näevad, et sellega tuleb päriselt tegeleda. Need on ka inimesed, kes oma igapäevaelus seda ebavõrdsust tajuvad. On siis tegemist palgavaesusega, erivajadusega lapse eest hoolitsemisega.

Sellised rasked olukorrad, kus tegelikult ei saagi ilmselt eeldada, et ainult tema pingutusest, jõust ja tahtest peaks piisama. Ja samas on väga palju inimesi, kes peavad seda õigluse küsimuseks. Et me teeme koos. Me läheme appi, keegi üle jõu käivat koormat kandma ei pea. Nii et ma ütleksin, et inimesed, kes tegelikult tahavad seda hoolivat ühiskonda ja kas nad peavad seda lihtsalt väärtuslikuks või siis nad on oma kogemuse tõttu näinud, et teistmoodi ei saa, et sellest omaenda pingutusest ei piisa.

Selle valijagrupiga sotside toetus on seni jäänud kümne protsendi piiresse. Samas on ebavõrdsust tajuvaid ja mitte sallivaid valijaid ilmselt ka teiste erakondade toetajate seas, ka EKRE valijate seas.

Inimesed ei ole kuidagi erakondade külge kinnistatud. Ükski erakond ei saa hääli pidada enda omaks. Ja see ongi reaalsus ja seega ka oma sõnumite kujundamisel ei saa neid suunata konkreetse erakonna valijatele. Ja kuna sotsiaaldemokraatia tuum on nii üldinimlik ja hooliv, siis ta võib kõnetada nii EKRE valijat, Keskerakonna valijat või Reformierakonna valijat, ta võib kõnetada kõiki. Ja see kümme protsenti ei ole kuidagi mingi lagi või piir või hinnang sellele, mis on potentsiaal.

Tegelikult see kriisikogemus on meil ju näidanud, et meil on ühiskondlikku usaldust vähe. Ja see ei ole kuidagi pehme teema või mingisugune mõttetu asi. See teeb meid kriisides nõrgaks. Nüüd me oleme ju väga keerulises julgeolekuolukorras ja me peame riigina ühtsed olema. Me peame suutma ühise eesmärgi nimel tegutseda, isegi kui me ei ole mõne valitseja otsusega nõus. Aga arusaam, et miks seda tehakse ja usaldus, et juhid teavad, kuidas ühiskond kriisist läbi viia, see on väga oluline.

Kunagine sotsiaaldemokraatude juht, mitmekordne minister Eiki Nestor ütles paar aastat tagasi, et sotside kuvand muutus sõbralikust erakonnast käskivaks ja õpetavaks. Kuidas te seda seisukohta hindate ja kuidas see on väljendunud?

Ma olen hästi palju pidanud seda selgitama. Et kuulge, mis te siin siis õpetate? Et tahate öelda inimesele, kuidas elada tuleb. Vot minu jaoks on see täiesti arusaamatu.

Sotsiaaldemokraadid ju vastupidi seisavad selle eest, et ükskõik milline on inimene, millised on tema soovid - tal peaks olema võimalik valikuid teha. See, et sa oled hariduse puudumise tõttu, madala sissetuleku tõttu sundseisus, ei suuda endale kodu lubada või midagi muud... See tegelikult ei ole normaalne, see ei ole aktsepteeritav. Peame tegelema sellega, et igal inimesel oleks oma elus vabadus valikuid teha. See ei ole ei keelamine, käskimine, ega õpetamine.

Sotsiaalse turvavõrgu ja inimliku riigi loodav valikuvabadus kõigile on täpselt vastupidi sellele, mida justkui meile omistatakse. Aga eks tulebki siis selgemalt rääkida.

Kui suureks tagasilöögiks sotsidele võib pidada alkoholiaktsiisi tõstmist?

Eks politoloogid võivad analüüsida ja hinnata, aga ma ei oska niimoodi kõhutunde pealt öelda. Pigem võiks vaadata tulevikus, et mis on need sõnumid, poliitikad või seisukohad, millega nüüd järgmistele riigikogu valimistele vastu minna.

Mida on sotsid saavutanud Tallinna koalitsioonis?

Kõigepealt alustaks sellest suurest muutusest, et tegemist on koalitsioonivalitsusega, mitte enam ainuvõimuga. Pärast valimistulemuse selgumist, eks me olimegi kriitilised, sest häälte saak oli kehv. Aga kokkuvõttes see muutus, mis me Tallinnas saavutasime, oli oluliselt suurem kui see häälte saak.

Kas sellest suurest muutusest on ka midagi kasu?

Meil on kolm abilinnapead, nii planeerimise, ettevõtluse ja kultuuri valdkonnas. Ma arvan, et eks tallinlased nii eelarve prioriteete vaadates, puudutavad need linna liikuvust, kultuuriürituste mitmekesisust, ligipääsu neile, seda varsti tajuvad.

Enne valimisi rääkisid sotsid palju sellest, et nad näeksid Tallinna äriühingute nõukogude puhul lausa nende depolitiseerimist. Nüüd, kui ollakse koalitsioonis, käib jutt selle üle, et esitada enda erakonna esindajad nendesse äriühingute nõukogudesse tasakaalustava poolena. Kas te olete kursis, kui kaugele selle protsessiga praeguseks jõutud on?

Ma arvan, tegelikult Eesti riigi puhul laiemalt, siis selleks, et me teeksime informeeritud otsuseid, et inimesi valitakse ametisse pädevuse järgi, et ettevõtete nõukogudes on inimesed, kes suudavad valdkonnas edasiminekut tagada. See on väga oluline.

Jah, on kahtlemata positsioone, mis ametikoha järgi saadakse. Aga see eesmärk, et meil oleks kvaliteetne juhtimine, informeeritud otsuse tegemine - sellest ei saa ei linna ega riigi tasandil üle ega ümber.

Ka erakondlik kuuluvus ei ole mingisugune märk, mis diskvalifitseerib sind igavesest ajast igavesti. Kahtlemata võib olla väga pädevaid valdkonna eksperte, kes sobivad seda rolli täitma nõukogusse, aga need otsused peabki tegema niimoodi, et oleks konkreetsele valdkonnale ja organisatsioonile hea lahendus leitud.

Aga kas te teate, kas sotsid oma esindajad siis praeguseks on juba kuhugi esitanud?

Konkreetsete linnaasutuste puhul peate te küsima Tallinnast selle järgi, et millised need koosseisud on ja millised lahendused on leitud.

Kuidas te kommenteerite Keskerakonna esimehe Jüri Ratase üleskutseid, et Eesti peab hakkama valmistuma vaktsineerimistõendi siseriiklikuks kaotamiseks?

Me kõik loodame, et koroonaaeg lõpeb. Piiravad meetmed võiks minevikku jääda. Praegune omikroni laine ja nakatunute arv on ikkagi ehmatav. Ma väga loodan, et haiglate koormus ei jõua sellisele tasemele, nagu ta eelmises kahes laines oli. Praegu tuleb usaldada teadusnõukoja soovitusi valitsusele ja neid otsuseid. Aga ma ise näeks samamoodi, et piirangud peavad olema väga selgelt põhjendatud ja siseriiklik koroonapassi kasutamine ei ole mulle algusest peale meeldinud.

Ka põhjus, miks me seda teeme, ei ole olnud selge. Kas me siis hoiame ära nakatumist või motiveerimine vaktsineerimist või kaitseme vaktsineerimata inimesi? See lugu on nii palju muutunud, et inimestel tekib tõrksus. Ükskõik millist instrumenti rakendada, peab olema arusaadav, miks tehakse. Siis on väga lihtne saavutada ka seda, et seda otsust järgitakse.

Kui on segadus ja otsust ei suudeta jõustada, nagu meil oli suvel, siis ei ole selle piirangu rakendamisel mõtet. Praegusel juhul ma arvan ka, et kui olud vähegi võimaldavad, siis me võiksime väiksemate piirangute poole liikuda.

Ja kas kiirtestid tuleks võtta kasutusele vaktsineerimistõendi kõrvale restorani spaasse ja meelelahutusüritustele sisse saamisel?

Samamoodi tuleb aktsepteerida seda soovitust, mis teadusnõukoda on teinud. Aga omikroni kogemus praegu näitab, et ükski tõend ei ole nakkusohutuse garantii. Ja näiteks sotsiaaldemokraadid oma üldkogu plaanides, testivad kõiki kohale tulijaid. Lisaks vähendab seda riski mingilgi viisil maski kandmine.

Kas ma olen teie seisukohtadest saanud õigesti aru, et põhimõtteliselt, et te leiate, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond on seni olnud õigel kursil ja sellesama praeguse kursiga tuleks ilma suuremate põhimõtteliste muutusteta jätkata?

Keegi meil ei ole rahul reitinguga, mis meil praegu on. Selgelt on muutust vaja. Samas sotsiaaldemokraatide ajalugu on nii pikk. Ükskõik, kas me räägime eelmise vabariigi aegsest põhiseadusest või praeguse Eesti näost, siis sotsiaaldemokraatide mõju on olnud väga suur.

See väärtuseline selgroog, mis räägib võrdsete võimaluste loomisest, hoolimisest ebavõrdsuse vähendamisest, seal on vaja teadlikku poliitikat, seal on vaja jõulisi muutusi. Aga see väärtuseline tuum on paigas. Meil ei ole vaja sotsiaaldemokraatiat kui sellist muuta. See on meiega kaasas ja nendest väärtustest lähtuvalt me otsuseid teeme. Samas muutust on vaja nii selles viisis, kuidas me valijat kõnetame, pikaajalises eesmärkide seadmises ja tehnilises pooles ning nähtavuse suurendamises. Ja tegelikult ka inimeste tänast toimetulekut tuleb adresseerida jõuliselt kohe.

Kas te näete, et Eestis tuleks teha ka mingisuguseid kapitaalsemaid maksumuudatusi?

See ongi väga oluline instrument, millega muutusi teha või nende tegemist rahastada. Õnneks on arenguseire keskusel valminud põhjalik analüüs ja minu positiivseks üllatuseks oli igas maksustsenaariumis sees tulumaksuvaba miinimumi oluline tõstmine. Kas alampalgani, kahekordse alampalgani, võib-olla isegi sealt edasi. See tõhus meede aitab sissetulekut teenivaid inimesi, kes seni on olnud palgavaesuses.

Ma arvan, et see on poliitiliselt mitte väga polariseeriv viis maksusüsteemi õiglasemaks muuta, aga sellest kahtlemata ei piisa.

Küsimus on, et kas eelkõige sissetulekute ebavõrdsusega tegeleda astmelise tulumaksu kaudu või varalise ebavõrdsusega tegeleda kinnisvaramaksu kaudu. Aga kuna varamaksud Eestis on võõrad, keeruline saada aktsepteeritavust, siis ilmselt nende kehtestamine peab ka käima koos tööjõumaksude langetamisega.

Meil tervishoiu, sotsiaalhoolekande, hariduse rahastamiseks on täiendavaid vahendeid vaja ja need valikud tuleb ära teha.