Viimasel ajal on palju jutuks olnud piirangute leevendamine, aga mida prognoosid näitavad, mis meid lähema kahe nädala ees ootab?

Ma olen uurinud, kas haigus on tõesti leebem või on madalam haiglakoormus seletatav millegi muuga. Kui vaadata haiglasse mineku tõenäosust eri vanusegruppides, siis tõenäosus haiglasse minna ei ole väga palju väiksemaks jäänud. Eelkõige just vaktsineerimata eakate hulgas on see üsna sama, mis oli enne. Lihtsalt eakaid oli nakatunute seas erakordselt vähe.

Miks see nii on, miks viirus eakateni ei jõua, kas on tegu tüve eripäraga, et see ei nakata vanu inimesi nii kergelt, vähemalt immunoloogid ei ole mulle öelnud, et see nii oleks.

Igal juhul teeb muret see, et kui viirus peaks levima senisest veel jõudsamalt eakate sekka, kus meil on üle  60-aastastest enam kui 70 000 vaktsineerimata, siis haiglates ei pruugi asi enam nii kergesti minna. Seda on väga raske prognoosida, kas vanusjaotus hakkab muutuma või mitte. Varasemates lainetes on alati nii olnud, et alguses levib viirus väga kiiresti noorte hulgas ja siis hakkab perede kaudu vanadeni jõudma. Praegu on juba mõnda aega see laine kestnud ja veel ei ole eakateni jõudnud. Mina oma teadmiste põhjal ei suuda prognoosida, et ei jõuaks eakateni, aga välistada ei saa.

Terviseamet on öelnud välja, et on oodata kuni 10 000 nakatumist päevas. Kas me selle nädalal oleme nakatumistega nii-öelda laineharja tipul või võib see veel kasvada?

See kasv võib veel jätkuda, kuigi näiteks Läänemaa koolilastest on iga viies viimase kuu jooksul nakatunud ehk 20 protsenti. Ka mujal on see protsent väga kõrge. Need, kes korra omikroni saavad, ega nad uuesti ei nakatu, samas paistab, et varasemate tüvede läbipõdemine erilist kaitset ei anna.

Ühel hetkel viiruse levik peab hakkama vaibuma, sest sel viirusel ei ole enam kedagi nakatada või ei leia inimesi nii kiiresti üles. See haripunkt võib varsti käes olla, praegu vist veel ei ole.

Kui testimise poliitikat hakatakse kiiresti muutma, siis me ei näe ka, millal haripunkt täpselt saabub. Me võime näha positiivsete testide arvu vähenemist, aga me ei näe, kas nakatumine ka langes.

Kui suuri muudatusi võib see kaasa tuua, kui riik ühel hetkel tunnistab, et me ei jõuagi enam kõiki ära testida? Lähemegi kiirtestidele üle ja inimestele öeldakse, et kui sul on nohu või köha, kiirtest on positiivne, püsi kodus.

Siin on mitmeid agasid. Statistikuna ma olen natukene mures andmekvaliteedi pärast, aga selge on see, et tuleb teha mingeid mõistlikke otsuseid. Kui testide kuluefektiivsus ei ole enam hea, siis tuleks midagi otsustada, aga ka mõelda, kuidas saada ülevaadet epideemia kulust, nakatumiste muutustest.

Näiteks tekitada kiirtestide registreerimise süsteem, kasvõi perearstide kaudu, või säilitada (PCR – toim.) testimine teatud vanuserühmades. Mingil kujul testimine peab säilima ja siis võiks olla selgesti arusaadav, milline osa andmetest on käsitletav nii nagu varem. Et me saaksime infot ja saaksime prognoose millegi baasil teha, et kas on mingeid ohte ülekoormuse või häiringute tekkeks.

Pühapäevaõhtuses "Aktuaalses kaameras" ütles Lääne-Tallinna keskhaigla juht Arkadi Popov, et võiks veel paar nädalat oodata enne piirangute leevendamist. Irja Lutsar samas saates ütles, et juba 11. jaanuar oli haiglates sama seis nagu praegu, et nüüd on aeg piirangute muutmiseks käes.

Ma rohkem olen nõus Arkadi Popoviga. Meil ei ole ju eriti palju piiranguid, ongi see koroonapasside kontrollimine. Samas on see mõttekoht, sest koroonapass praegu nakkusohutust enam eriti ei näita, kui inimesel on kaks doosi, aga ei ole tõhustusdoosi. Sel juhul on tema nakatumise ja ka viiruse levitamise tõenäosus sarnane vaktsineerimata inimese omale. See võib-olla natuke piirab külastajate hulka erinevates asutustes ja sellega hoiab nakkusohtu madalamal, nii et mingi kasu koroonapassist on.

Küsimus ongi, kuidas piiranguid niimoodi muuta, et nakkusoht ei hakkaks suurenema, et inimesed ei hakkaks rohkem kogunema, kui seni on tehtud, sest me ei taha, et nakkus veelgi kiiremini hakkaks levima. Aga siin on arutelu kohti, millised piirangud on õigustatud ja millised mitte. Üldine sõnum on, et praegu ei saa öelda, et haiglates ei ole probleeme, just sellepärast, et me ei tea, kui kiiresti võib see (haiglaravi vajadus – toim.) suureneda.

Eestis on seni lähtutud põhimõttest, et kõik sõltub haiglaravi olukorrast ja sellest näitajast lähtudes on ka piiranguid kehtestatud. Mis praegu võiks olla haiglaravil olijate arv, mis annaks  inimestele tunnistust, et nüüd on suurem kriis möödas?

Omikroni eripära on, et raske Covidi tõttu haiglasse sattujaid on vähem, aga väga palju on neid, kes haiglas nakatuvad või haiglasse lähevad mingil muul põhjusel, kuid osutuvad Covid-positiivseks. See on samuti probleem, sest haiglasiseselt ei saa lasta sellel viirusel vabalt levida. Kui nõrgas seisus inimene saab selle viiruse, siis see võib tema jaoks saatuslik olla, kuigi omikroni haiguskulg on kergem.

Ma olen selle pandeemia ajal mõelnud, et me ei saa haiglaid võtta ainukese kriteeriumina. Tuleb vaadata laiemalt, millised probleemid veel kaasnevad. Võimalik, et selle arutelu ja mõtlemise tulemusel leitakse, et need ei ole tõsised probleemid, aga me siiski näeme ka mujalt maailmast, et kui nakkus levib väga laialdaselt, siis jäävad paljud töökohad hätta, sest töötajaid pole piisavalt. Neid toimepidevuse häireid tuleb jälgida ja need võivad mingis olukorras olla kriteerium, miks oleks midagi vaja ette võtta nakkuse leviku tõkestamiseks.

Millal võiks kätte jõuda see hetk, et omikron on kõik, keda võimalik kätte saada, kätte saanud ja olukord hakkab maha rahunema?

Praegu paistab, et see asi käib nii kiiresti, et siin võib olla mõne nädala küsimus. Nagu Arkadi Popov ütles, et paar nädalat on veel vastu pidada. Ma arvan, et kaua ei tohiks enam seda jama olla. Ma olen pigem optimistlik.