Võitlus selle vastu, et poliitikud teatavad saavutatud kokkulepetest Facebookis või mõnes muus sotsiaalmeediakanalis, on ilmselt suhteliselt viljatu, sest seda moosi enam piruka sisse tagasi ei topi.

Mõnel puhul on sotsiaalmeediakonto sisust poliitiku sisukuse hindamisel hoopis abi. Olen kindlasti nõus peaministri Kaja Kallasega, kes veel europarlamendi liikmena juba 2017. aasta jaanuaris oma blogis kirjutas: "Kui sotsmeedias võid endast maalida ilusa pildi, siis inimesega näost näkku kohtudes saad kohe aru, kas poliitikus on sisu, kas sõnad on tema enda omad või on ta hoolimata sotsiaalmeedia kelladest ja viledest tühi nagu tünn." Tal on õigus.

Niisiis ei ole poliitikute sõnumiedastus kui säärane sotsiaalmeedias probleem. Probleemiks muutub see siis, kui tegu pole vähemtähtsa teatega, vaid kokkuleppe või otsusega, mis mõjutab meid kõiki. Sellisel puhul peaks olema reegliks, et Facebookis, Twitteris või mujal see info võib olla, aga valitsuse või riigikogu ametlikes kanalites see peab olema. Kas varem või samal ajal, aga mitte hiljem.

Poliitikute sotsiaalmeediapostitused tuleks talletada

Juba 1990. aastatel sõnastati riigiasutuste kommunikatsiooni aluspõhimõtetena, et infot tuleb edastada kõigile osapooltele võrdselt, üht teisele eelistamata. Facebook aga toimib oma algoritmi järgi. Samuti ei saa eeldada, et kõik kodanikud peaksid jälgima riigi ametlikke sõnumeid välisriigi ettevõtte omandis ja kontrolli all oleva platvormi vahendusel.

Ei ole normaalne, et riigijuhtide sotsiaalmeediapostitused ei peegeldu valitsusasutuste kodulehekülgedel, ehkki inimesed esindavad institutsiooni, mille rolli nad täidavad. Seetõttu peaks nende eraalgatuslikust kommunikatsioonist jääma maha ka ametlik ja tagantjärele nähtav jälg.

Sotsiaalmeediakanalid on muutunud üsna tugeva mõjuga ühiskondlike debattide ja nn peavoolumeedia menüüd mõjutavaks teguriks. Ja kui vaadata, millist jama ilmub, ei ole põhjust kurta, nagu oleks nn peavoolumeedias väga tugev filter.

Aga on viimane aeg alustada arutelusid selle üle, kuidas valitsuskommunikatsiooni ja laiemalt ühiskonna seisukohast olulist sotsiaalmeediaplatvormidel ilmuvat infot ja seisukohti platvormineutraalselt talletada. Jäädvustatud info peab olema kättesaadav ka neile, kes ise sotsiaalmeediat ei kasuta. See on oluline nii sõnumiautentsuse kui ka ajaloo jäädvustamise seisukohast.

Arvan, et tuleks välja mõelda mingi sarnane süsteem, nagu on veebilehtedega, mida rahvusraamatukogu kogub ja säilitab teatud põhimõtete järgi. Ühtlasi tuleks määrata kindlaks isikud, kelle sotsiaalmeediakontode sisu koos seal toimuvate aruteludega jäädvustatakse jooksvalt tulenevalt nende ametist ja muudest ühiskondlikest mõjudest.

Kui rääkida vaid kitsamalt poliitvaldkonnast, siis peaks kuuluma nende hulka näiteks kõigi riigikogu liikmete sotsiaalmeediapostitused, valitsuse liikmete postitused, juhtivate poliittaustaga inimeste postitused, juhtivate ekspertide postitused jne. Kindlasti ka teatud mõjutasemest alatest ametkondade nende ametiisikute postitused, kes eri rollides ühiskonda või langetatavaid otsuseid mõjutavad.

Rääkides näiteks praegusest koroonakriisist, siis peaks nii avaliku debati kui ka ajaloouurimise huvides olema kindlasti talletatud Irja Lutsari, Krista Fischeri ja teiste endiste teadusnõukogu liikmete postitused ja kogu muu oluline ühismeedias peetav diskussioon.

Lisaks talletamisele mingis keskses infobaasis, kus see oleks avalikkusele kergesti leitav, indekseeritud jne, oleks oluline peegeldada alaliselt riigikogu liikmete postitusi riigikogu kodulehel ja valitsuse liikmete postitusi valitsuse kodulehel.

Tuleks leida ka lahendus, kuidas saaks nende sisu peegeldada kanalineutraalselt, näiteks valitsuse kodulehel nõnda, et kui inimene või Facebook ise selle postituse ka kustutab, jääks see ometi faktide fikseerimise huvides alles.

Praegu on nii, et kui inimesel tekib tunne, et põrgusse see sotsiaalmeedia, kustutab ta üldse oma konto ära, siis kaob ka kogu see info koos kontoga. Sellega koos võib kaduda suur tükk Eesti poliitilist ajalugu. See teave tuleks säilitada platvormineutraalselt Eesti riigi enda kontrolli all olevas keskkonnas. Kui kontosid peegeldada-dubleerida, jääb see info jääb alles sõltumata mõne platvormi arengus toimuvatest võbelustest või isiku enda soovidest jälgi kustutada.

Postitused sotsiaalmeedias mängivad riigi poliitiliste otsuste ja ühiskonna arengu tingimustes üha enam mõjukat ja ajaloolise väärtusega rolli. Ja siin ei pruugi olla tegu üksnes tekstiliste postitustega. Ei ole välistatud, et mingis situatsioonis võib ka mõne aukandja sotsiaalmeediakontole postitatud kassipilt olla mõjuga, mida võib võrrelda mõne püstolilasuga Sarajevos.

Meil oleks hea võtta eeskuju Ameerika Ühendriikidest, kus sealne rahvusarhiiv seda liiki infot talletab, näiteks on seal arhiveeritud vastavalt seadusele eelmise presidendi kõik postitused Twitteris, mida ta usinalt kasutas. Lisaks arhiveeritakse ka teiste valitsuskommunikatsiooniga seotud olnud inimeste sotsiaalmeediapostitused, mida saab lugeda vastavalt veebilehelt süstematiseerituna ja nii, et selle autentsus on kinnitatud. Säilitamisele kuuluvad ka juba kustutatud postitused.

Riigiaparaadi meilivahetus

Vaja oleks ka arutelu sel teemal, kuidas säilitada riigiaparaadi sisest ja välist meilivahetust. Säilitamine ei tähenda tingimata, et see oleks kõigile tulevikus avalikult kättesaadav, aga meilivahetuseta ei ole enam tegelikult võimalik paljudel juhtudel kunagi aastate pärast kindlaks teha, kuidas üks või teine seisukoht kujunes või otsus langes.

Mõistan, et siin tuleb olla hoolikas konfidentsiaalsuse tagamisel, et see ei tooks kaasa seda, et meil edaspidi üldse kirjalikke jälgi pole, sest keegi ei julge avameelselt neid jätta. Aga ma kardan, et paberdokumentide ajastul langetatud otsustest või avaldatud seisukohtadest ja nende kujunemisest on meil võimalik nii praegu kui ka tulevikus saada palju parem pilt kui viimase paarikümne aasta kohta.

Kui näiteks 18. jaanuaril 1940 saabus Eesti välisministeeriumile šifreeritud telegramm, milles oli info, et BBC teatel olevat kindral Johan Laidoner päev varem avaldanud, et Soome poolel võitleb üle 2000 Eesti vabatahtliku, siis teame, mida Laidoner sellest arvas. Sest dokumendile on ta oma käega kirjutanud resolutsiooni: "Teade otsast lõpuni vale: mina ei ole niisugust teadet avaldanud ja ei saanud seda teha, sest Eesti vabatahtlikude üle Soomes meil mingit teadet ei ole."

Lisaks saame resolutsioonidest teada, kes on isiklikult ülemjuhataja märkuse asjus välisministeeriumiga rääkinud ja andnud korralduse koostada vastustekst (Rahvusarhiiv, ERA.495.12.243, lk 33).

Kust loeme tulevikus meie poliitikute ja ametnike seisukohti ja vastuseid meilide või SMS-ide kohta, mis neile tulevad?