Aasta tagasi rääkis "Pealtnägija" Eesti-Iraani peretülist, kus viimase staadiumi vähiga ema ei saanud tütrega kokku, sest isa ei täitnud kohtumäärust. Pärast eetrit juhtus mitu asja: laps toodi politsei abil emale, kaks kuud hiljem naine suri ja laps läks kohtu otsusega isale.

Kohtuskäimised võinuks siin lõppeda, kuid nüüd selgub, et laps toimetati Teherani, aga isa ise viibib Eestis. Lapse poolvend ja vanavanemad käivad nüüd jälle kohut, et tüdrukuga suhelda.

Ajakirjandus käsitleb hooldusõigusvaidlusi väga erandlikel ja ülekaaluka avaliku huvi juhtudel ja see oli kahtlemata selline olukord. 2020. aasta oktoobris rääkisime, kuidas viimase staadiumi maovähiga Mari polnud juba seitse kuud oma kolmeaastase tütrega kohtunud, sest isa, kelle juures laps elas, ei täitnud kohtumäärusi ja keeldus koostööst. 

Sellised lood pole kunagi päris mustvalged ja aastaid kestnud tüli käigus võib mõlemale poolele teha etteheiteid, aga erakordse draama taga oli mitme asjatundja sõnul süsteemne probleem – kohus võib küll hooldusvaidluses mingi määruse või otsuse teha, kuid selle jõustamist on võimalik sisuliselt lõputult venitada. Ent Mari päevad olid otseses mõttes loetud. 

Antud juhul oli käimas hooldusvaidlus, kus ühel pool olid Mari ja tema vanemad ning teisel pool lapse isa. Kohus oli teinud vaheotsuse, et Mari pidi saama protsessi kestel suhelda oma noorima lapse Lindaga – kasutame seda varjunime – isaga võrdsetel alustel. 

Kuid mees ja tema esindaja tõid ridamisi põhjendusi, miks seda ei saa täita. Jurist Reimo Mets väitis koguni, et nii kohtuasi kui "Pealtnägija" lugu on võõravihast ajendatud rünnakud, sest Mari eksmees on iraanlane. 

"Eesmärk oli isa siit riigist saada lahkuma, ta välja saata, et isal kaoks ära elamisluba ja kui ei ole inimest, siis ei ole ka probleemi. Ehk selle tulemuseks oleks olnud lihtsalt see, et millise õiguse teostamist me siin kohtus siis nõuame, kui seda isa tegelikult sinna riiki üldse ei saagi kohtusse ilmuda," ütles Mets toona.

Pealtnägija küsis nii aasta tagasi kui nüüd korduvalt lapse isa kommentaari, aga ta on juristi vahendusel sellest keeldunud.

Reimo Mets esitas hulga väiteid, kuidas kadunud naine oli manipulaator, vanavanemad ebaausad ja süsteem korruptiivne ning kallutatud. Pealtnägija kontrollis neid etteheiteid, aga need on valdavalt paljasõnalised või asjassepuutumatud.

Laps veetis viimased jõulud emaga

Pärast Pealtnägija lugu võtsid sündmused kiire pöörde. Saates osalenud advokaat Helen Hääl tegi teate hädaohus lapsest ja lastekaitseametniku Ly Rüüsi eestvõttel korraldati juba mõni päev hiljem Eestis üpris tavatu operatsioon, kuhu kaasati isegi politsei eriüksus, et laps ja ema saaksid teineteist taas näha, nagu kohus oli määranud.

"Plaan oli selline, et koputad ja siis uks tehakse lahti. Ja siis me saame sisse. Aga ust lahti ei tehtud. Küll aga oli kuulda lapse nuttu. Ja täiskasvanu hääli nagu ei olnudki. /…/Ja siis lõpuks ikkagi välijuht otsustas, et me ei saa lõpmatuseni hallootada siin ja otsustati ikkagi jõuga siseneda," rääkis Rüüs.

Rüüs on üks valdkonna kogenumaid spetsialiste, kelle töö on nõustada teisi lastekaitsjaid ja ametnikke just eriti keeruliste kaasuste puhul, kuid temagi tunnistab, et see lugu vapustab teda.

Korteris selgus, et Linda oli koos iraanlasest vanaemaga kahekesi. Lastekaitsjad jõudsid lapse minema toimetada, kui loetud minutid hiljem saabus isa ja hakkas olukorda filmima.

Video saatis sündmustest häiritud isa "Pealtnägijale" ise, lisaks tegi sotsiaalmeediasse mitmeid emotsionaalseid postitusi. Võimuesindajad toonitavad, et jõulise operatsiooni eesmärk polnud isa lõplikult tütrest lahutada, vaid anda ka emale võimalus last näha seda enam, et naine oli sisuliselt suremas.

Ometi lisandus sellest episoodist isalt mitu kaebust nii Ly Rüüsi kui teiste asjaosaliste aadressil, kus muuhulgas heideti ette väidetavat võimuliialdust. Mari sai võimaluse veeta oma lastega – Linda ja eelmisest kooselust sündinud Oskariga – viimased jõulud.

"See oli see mida me soovisime. /…/ tahtsimegi kolmekesi edasi elada, aga kahjuks nii ei läinud," rääkis Oskar.

"Ta sai olla ilusti koos. Lapsed veel 24. tegid endale väikse jõululaua ja kuusk oli meil toas. Ja Mari oli ka muretsenud lastele kingitused," rääkis lapse vanaisa Urmas Minn.

"Ta suutis need ka veel lastele üle anda. Ja meie siis tegelikult Urmasega nagu teadsime, et mis tulemas on," ütles lapse vanaema Maie Minn.

"Kui nad hommikul ärkasid, siis põhimõtteliselt oli meil juba nii-öelda nende ema tuba korras, tühi ja meie tegelesime sellega, et lapsi võimalikult turvaliselt sellest olukorrast välja tuua," rääkis Maie Minn.

Hooldusõigus jäi isale

Mari lahkus oma kodus esimesel jõulupühal, 25. detsembril, kuid lähedased pikalt leinata ei saanud. Nädal pärast naise surma, 31. detsembril tegi isa kohtule uue taotluse saada endale Linda täielik hooldusõigus ja juunis 2021 andiski selle 100-protsendiliselt talle.

Ehkki lastekaitse esitas tõendeid, kuidas isal pole piisavaid oskusi tagamaks Linda areng ja heaolu, leidis kohus, et tegu on siiski lähima sugulasega ja seetõttu on ta parim tütre kasvataja. 

"Lähtuti ikka sellest printsiibist, et vanemaid tuleb toetada laste kasvatamisel, et vanem saaks ise hakkama oma lapse kasvatamisega, sellest printsiibist lähtudes määrati sotsiaalprogrammid," ütles lapse riiklik esindaja Anti Aasmaa.

"Ma kahtlemata arvan seda, et isa andis sisuliselt endast parima, kuidas ta oskas. Siin ma ei saa öelda, et isa nagu meelega ei tee välja, et las olla mustad riided. Seda ma ei usu. Ta lihtsalt vajas tuge, aga ta ei lasknud ennast aidata," rääkis Rüüs.

Kui vahepealse aja elas Linda koos vanavanemate ja poolvennaga Rae vallas, käis kohalikus lasteaias ning sai isaga kohtu määratud korras suhelda, siis kohe uue otsuse jõustumise päeval läks mees oma juristiga lasteaeda tütrele pikema jututa järele. 

"Mõtlesime, et saame lihtsalt ilusti ette valmistada ja nii edasi, eks ole rääkida poisiga, tüdrukuga rääkida, aga see oli nii…  Poisile oli see ka järjekordne pauk. Kui pool aastat tagasi kaotas ema, siis pool aastat hiljem pole õde ka enam," rääkis vanaisa Urmas Minn.

Lapse isa elab endiselt Eestis

Harva rahuldab kohtuotsus kõiki osapooli ja sellega tuleb leppida, aga siit algab loos hoopis uus peatükk, milles mängib rolli ka tüdruku poolvend, keda nimetame selles loos Oskariks. 

"Meil on tema jaoks voodi olemas, meil on kapis tema jaoks ruumi. Me panime isegi pildi tema jaoks edasi. Kõik tema lemmikmänguasjad on isegi siin," rääkis Oskar.

Oskar ja tema vanavanemad olid juba leppinud, et õega kohtumiseks tuleb neil ära oodata, kuni suhted lapse isaga soojenevad, kuid läinud suvel juhtus selles loos taas täiesti ootamatu pööre.

"Kusagil juuli lõpus me hakkasime nägema juhuslikult Rapla peal, et lapse isa liigub üksinda. Ja siis mul hakkasid nagu tõesti häirekellad juba lööma, et kus on laps?" ütles vanaema Maie Minn.

Kuna keegi pole Lindat juunist saati oma silmaga näinud, seal hulgas ei naasnud ta lasteaeda, aga samal ajal liikus isa pidevalt Rapla vahel - kus lähedal asub juhuslikult ka vanavanemate kodu - tekkis küsimus, kus on tüdruk? Kuni 21. septembril avastas kohalik lastekaitseametnik, et rahvastikuregistris on tüdruku uueks elukohaks märgitud Iraani pealinn Teheran.

"See oli kahtlemata ehmatus. Et mis siis nüüd saab? Et mis sellest lapsest siis nüüd saab?" sõnas Rüüs.

"Ma ei osanud isegi mitte midagi mõelda. Mul tekkis täiesti selline mõtete blokk. Lapse isa on kogu aeg väitnud, et ta ei saa sinna Iraani ise minna. Kuidas ta viib oma lapse riiki, kuhu ta ise minna ei saa," küsis lapse vanaema Maie Minn.

Hämmastust ja meelehärmi põhjustab kaks asjaolu. Esiteks, mees ei ole pagulane, kuid on siiski väitnud siinsetele võimudele, et sünnimaal ähvardab teda tagakiusamine ja tema elu on seal ohus. Aga nüüd saadab sinna oma tütre? Teiseks, kui kohus määras, et lihase isa hoolitsus on Linda arenguks parim, siis kuidas see toimib mitme tuhande kilomeetri kauguselt?

Isa advokaat Reimo Mets ütles telefoniintervjuus "Pealtnägijale", et tema koht pole ajakirjandusele avaldada, kus laps on.

"Kas sa siis tahad oma last kasvatada ise või sa ei taha? Kui sa nii väga tahad, siis sa seda last kasvatad. Aga kui sa ei kasvata, siis sa järelikult ka ei taha seda last kasvatada," ütles Rüüs.

"See on küllaltki kummaline ka seetõttu, et me ju praegu teame kui palju põgenikest inimesi Iraanist Eesti poole ja samas piirkonnast tulemas on, et on kummaline, et isa ise soovib jääda edasi elama Euroopa Liidu riiki, aga millegipärast lapsele taas oma elukeskkonda ei soovi," ütles lapse riiklik esindaja Anti Aasmaa.

Ühelt sotsiaalmeedia kontolt leitud pildi põhjal oletavad eesti vanavanemad, et isa andis Linda iraani sugulastele üle Türgi pinnal.

Vanaisa Urmas Minni sõnul on see lapsest seni ainus märk ning isa on praktiliselt kogu selle aja Raplas veetnud.

Reimo Metsa sõnul ei tähenda see, et kedagi kuskil kord nähakse, et ta automaatselt seal elab. "See on ju inimeste eraelu küsimus, kuidas ma elan ja olen. kuidas inimesed korraldavad oma eraelu. Kui tahan elan kuu peal, kui tahan elan Haitil, kui tahan elan Iraanis, kui tahan elan Eestis, kes seda keelata saab."

Lapse riikliku esindaja Anti Aasmaa sõnul on tekkinud olukord, kus laps elab keskkonnas, kus läheduses pole ühtegi inimest, kes varem tema tugivõrgustiku moodustasid. "Ta on viidud täiesti tundmatusse. Ja ma julgen küll väita, et selline asi lapse vaimset ja hingelist heaolu ohustab," ütles ta.

"Ta oli ju viieaastane. Viieaastane teab juba täpselt, kes on ta ema, kes on ta isa, kes on ta vend. Ta teab täpselt, kes ja kus tal oli, ja siis ta mõtleb ka seda, et miks tal seda enam kõik ei ole. See tekitab stressi ja küllap ta tahaks need küsimused kellelegi esitada, aga kõige kurvem ongi see, et tal ei ole neid kellelegi esitada. Sealt ta ei saa neid vastuseid," rääkis Rüüs.

Nagu vanavanemad, ei ole tüdrukuga mingil moel ühendust saanud lastekaitse ega isegi tüdrukule varasemate kohtuprotsesside kestel riigi poolt määratud esindaja, advokaat Anti Aasmaa. Novembris tegigi Aasmaa kohtule uue taotluse, et Linda toodaks viivitamatult Eestisse ja võimaldataks suhelda poolvenna ning vanavanematega.

Advokaat Reimo Metsa sõnul pole see põhjendatud. "Minu meelest see on täiesti äraspidine loogika, et mingi suguselts hakkab nõudma, et ma tahan mingit suhtluskorda saada," ütles Mets.

Kohtuasjas palju lootust ei ole

Ülemöödunud nädalal toimus Rapla kohtumajas järjekordne istung, kuid erilist optimismi asjaosalistel pole. Tüdruk on Reimo Metsa sõnul Eesti ja Iraani topeltkodakondsusega, ta toimetati Iraani teadaolevalt igati seaduslikult ja väga erineva õigus- ning kultuuriruumiga riigis Eesti kohtuotsust jõustada pole erilist lootust. 

Aasmaa sõnul võib eeldada, et kui isa on senisesse protsessi suhtunud vastumeelselt, hakkab ta ilmselt takistama ka kohtulahendi täitmist.

Kui uskuda sarnaseid juhtumeid maailma ajakirjanduses, on väljavaated halvad. Ka justiitsministseeriumi rahvusvahelise justiitskoostöö talituse juhataja Astrid Laurendt-Hanioja ütleb otse, et kuna Iraan ei ole Haagi lapseröövi konventsiooniga liitunud, on tegemist väga keerulise juhtumiga.

Juhul, kui siinne kohus leiab, et laps tuleb Eestisse tuua, saab loota vaid Eesti diplomaatide ja lastekaitsjate läbirääkimisoskustele. "Kui riik ei ole selle konventsiooniga ühinenud, siis kahjuks meil ei olegi alust selle riigiga suhelda, ehk siis kogu suhtlus kõik võimaliku abi saab osutada ainult väliministeerium," sõnas Laurendt-Hanioja.

"Kui tõepoolest isa ütleb, et seda lahendit ei täida, et last Eestisse ei tooda, siis tõepoolest peavad sekkuma diplomaatilised kanalid ja elu on näidanud, et see võtab väga-väga kaua aega ja kas see lõpptulem on rahuldav või mitte, seda ei suuda ennustada," sõnas Aasmaa.

Laurendt-Hanioja sõnul on asja potentsiaali raske hinnata. "Kindlasti ei tohi käega lüüa selles olukorras, tuleb proovida."

Samal ajal kui täiskasvanud on end lootusetult sõlme keeranud, ootab ja loodab üks 13-aastane Rapla poiss kannatlikult õega taaskohtumist.

"Väga suur igatsus, aga ma üritan minna igapäevaeluga edasi, käia koolis saada häid hindeid, aga igal õhtul mõtlen kuidas tal on. Tahaks teda varsti näha, aga kardan et seda ei juhtu," ütles Oskar.