Kohtusite just USA välisministri Antony Blinkeniga, mis olid põhiteemad, millest rääkisite?

Kohtusin just Ameerika Ühendriikide välisministriga ja loomulikult, kuna sel aastal tähistame 100 aasta möödumist diplomaatilistest suhetest, siis üks väga oluline aspekt oli just kahepoolsetest suhetest rääkida.

Kahjuks on praegune julgeolekuolukord Euroopas sedavõrd ärev, et loomulikult peatusime pikemalt just nimelt julgeolekuküsimustel ning samuti loomulikult inimõiguste ja põhivabaduste kaitsel ja edendamisel üle maailma, mis on üks valdkond, mis meie riike kõvasti ühendab.

USA on olnud peamine riik, kes on pidevalt rääkinud seda, et Venemaa kavatseb Ukrainasse lähiajal sisse tungida. Kas on näha, et Venemaa on teinud mingisuguseid liikumisi, nagu nad on lubanud, viia vägesid vähemalt osaliselt kodubaasidesse?

See on kindlasti väga oluline, et see informatsioon Vene vägede kogunemisest Ukraina piiridel on avalikustatud, et selliseid rünnakuid ei ole võimalik tänapäeval enam salaja ette valmistada. Ja praegu ei ole me kahjuks näinud küll vägede lahkumist Ukraina piirialadelt, vaid need väed on sinna koondunud ja suuri muudatusi selles osas ei ole olnud täheldada.

Nii et venelased blufivad?

Seda on minul keeruline hinnata, mis nende sõnade taga täpselt on, kuid loomulikult me saame aru, et kui vägede koondumine algas oktoobris ja praegu me räägime seal 150 000 sõjaväelasest orienteeruvalt, siis 24 tunni jooksul me ei saa rääkida vägede lahkumisest, et see on pikaajalisem protsess, mis tähendab seda, et me peame tähelepanelikult jätkama olukorra jälgimist. Ja loomulikult loodan ma väga omalt poolt, et need väed sealt lahkuvad ja see pingete üleskruvimine saab lõpu diplomaatiliste pingutuste näol.

USA, nagu ma juba ütlesin, on olnud see, kes on rääkinud pidevast sõjaohust. On analüütikuid, kes ütlevad, et see on tegelikult Ukrainale mõjunud äärmiselt halvasti. Miks me peaksime hoidma pidevalt seda sõjahirmu üleval?

Praeguses keerulises olukorras on kindlasti tähtis, et me jätkaksime Ukraina toetamist nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka nende kaitsevõime tõstmisel, sest on selge, et Ukraina on praegu kannatajariik.

Osa Ukrainast on annekteeritud 2014. aastast ning kindlasti me peame jätkama Ukraina toetamist sellel keerulisel ajal ja samal ajal loomulikult andma selged sõnumid Venemaa suunas, heidutavad sõnumid Venemaa suunas, et kui tuleb täiendav sõjaline eskalatsioon, siis sellel saab olema väga kallis tagajärg.

Nii et USA sõnumid on pigem heidutus Venemaale?

Kindlasti on heidutus väga oluline põhiaspekt meie praeguses poliitilises tegevuses.

Tundub, et praegu justkui oodatakse, et Venemaa läheb Ukrainasse sisse ja alles siis hakatakse sanktsioonide peale mõtlema. Kas ei oleks targem teha see samm juba ennetavalt ära?

Sanktsioonide maastik on kindlasti väga mitmetahuline ja siinkohal ma kõigepealt meenutan, et meil on Euroopa Liidus Venemaa suhtes sanktsioonid kehtestatud juba 2014. aastast, mida me iga poole aasta tagant oleme ka pikendanud. Selge poliitiline sõnum on Venemaale antud Krimmi annekteerimise võtmes.

Loomulikult praegu on väga tähtis ka see, et me oleme Euroopa Liidus olnud üksmeelel, et ka praegune heidutav sanktsioonipakett on üksmeelselt kokku pandud ja valmis käivitamiseks, kui olukord halveneb.

Aga miks mitte ennetavalt sanktsioone kehtestada?

Me olemegi ennetavalt selle informatsiooniga välja tulnud, et see pakett on kokku pandud, see on koordineeritud ka Ameerika Ühendriikide ja teiste samameelsetega. Loodetavasti on see piisav heidutus, mis annab mõista, kui kalliks võib järgmine sõjaline konflikt minna Euroopas, et see aitab seda ära hoida.

Mitmed riigid on tegelikult Ukrainast toonud ära oma diplomaate või siis liigutanud neid näiteks Lääne-Ukrainasse. Kas see ei ole pigem sõnum, et me justkui karistame seda riiki, keda rünnatakse, et kõik diplomaadid targalt istuvad Moskvas edasi, aga Ukrainast lahkuvad?

Eesti on olnud siin seisukohal, et meie diplomaadid kindlasti jätkavad oma tööd Eesti saatkonnas Kiievis ja väga tervitame, et seda ka väga mitmed teised saatkonnad teevad. Väga nõus selle aspektiga, et Ukrainat tuleb praegu igal võimalikul moel toetada, teha koostööd.

Euroopa Komisjon on tulnud välja 1,2 miljardi suuruse toetuspaketiga. Praegu just kuulsin ka, et Ameerika Ühendriigid on täiendava majanduspaketiga Ukrainat toetamas, et see on selge märk sellest, et tegelikult aidatakse Ukrainal igapäevast elu normaalsel viisil jätkata, hoolimata väga keerulisest julgeolekuolukorrast nende piiridel.

Mida saaks USA teha selleks, et näiteks eestlaste julgeolekut veel rohkem tagada? Tundub pigem, et nende tähelepanu on praegu kas Musta mere piirkonnas või siis Ida-Euroopa riikidest Poolas, aga Eesti ei ole saanud neid lisavägesid, mida oleme ehk oodanud.

Ma ei ole selle küsimusepüstitusega küll kuidagi nõus, esmalt ma ütlen ära, et Eestile ei ole sõjalist ohtu. Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik ja meie turvalisus on Eestis tagatud.

Loomulikult me NATO-s jälgime kogu aeg, kuidas julgeolekupinnas meie ümber on muutumas ja sellele vastavalt ka muudame kaitse- ja heidutusplaane NATO-s ning just neil nädalatel on näiteks Ühendkuningriik suurendamas oma vägesid, vägede koosseisu Eestis, mis tuleneb meie otsustest ja koostööst NATO-s, nii et see protsess on kõik kenasti käimas.

Loomulikult tervitaksime väga ka Ameerika Ühendriikide vägesid Eestis ja selle sõnumi oleme me ka siin välja öelnud. Ja samal ajal muidugi tunnustame ka Ameerika Ühendriike, et nad on suurendanud oma kohalolu Euroopas, ka meie regioonis, Saksamaal, Poolas. Need on väga olulised sammud meie piirkonna julgeoleku tugevdamiseks.

Kas Blinken andis märku, et võib-olla on oodata ka midagi Eestisse?

Nii detailseks me tänastes aruteludes ei läinud.