Kuidas Vene ühiskond on rünnakule reageerinud? Milliseid märke me loeme sotsiaalmeediast? Ka kõik ajakirjanikud Venemaal ei ole ju heaks kiitnud seda.

Jaa. Ma arvan, et Venemaa nii ühiskonnale kui ka suurele osale eliidist, kaasa arvatud välispoliitika ekspertidele, tuli see sõda ikkagi šokina. Nagu minagi, on nad mõistnud Venemaa välispoliitika eesmärke ja vahendeid teistmoodi ja see tuli erakordselt ebameeldiva üllatusena kõikidele, et tõepoolest Putini tõenäoliselt isiklik obsessioon Ukraina suhtes on korraga saanud riigipoliitikaks viisil, mis on viinud suure sõjani.

Ma tean, et välispoliitika ajakirjanikud ja eksperdid on kirjutanud avaliku kirja, et nemad seda sõda ei toeta, sinna järjest tuleb allkirju juurde. Selliseid individuaalseid aktsioone on küll, inimesed on ka tänavatel üksikpikettidel olnud sõjavastaste loosungitega. Muidugi mitte miski sellest ei oma mingit kiiret mõju.

Aga seda ma julgen nüüd küll öelda, et Putini suhe oma ühiskonna ja eliidiga ei saa olema enam endine, isegi arvestades seda, et see oli niikuinii juba väga palju muutunud, võrreldes sellega, mis ta varem oli. Kui te vaatasite seda esmaspäevast julgeolekunõukogu istungit televisioonis, siis ka ei see ei olnud riigi juhtkonna nõupidamine, vaid see oli ikkagi pigem hegemoonia ja alluvad.

Ma arvan, et Venemaa sisepoliitika hakkab muutuma päris olulisel määral.

See julgeolekunõukogu istung oli pigem selline etendus, kus Putin andis märku, et need on minu kaaslased, nemad alluvad mulle ja minu tehtud otsustele. Et ta leidis läbi selle etenduse endale kaasosalised, sundis neid selleks. Kas nii?

Seda ma ei tea, miks tema arvates seda vaja oli. Aga seda oli näha, et need inimesed ei tundnud ennast seal üldse hästi ja mõned olid ikkagi läbinisti hirmunud. Ma ei tea, kas nad teadsid juba tollel hetkel, et nad sanktsioneerivad sõda. Nad ei pruukinud seda teada. Veel teisipäeval oli Moskvas suur segadus isegi selle üle, millistes piirides neid nii-öelda rahvavabariike tunnustati, mitte keegi osanud sellele vastust anda.

Minu meelest see näitab, et poliitiline otsuse langetamine on minetanud enam-vähem igasuguse kollektiivsuse ja nihkunud ühe inimese kätte. Kas ja kellega ta üldse nõu peab, on minu jaoks üsna suur küsimus.

See on ka meie jaoks ülimalt ohtlik areng, et selle kollektiivsusega kaasnevat ikkagi mingisugust ratsionaalsust enam ei ole ja otsused võivad tulla emotsioonipõhiselt.

Ei, need ei tule isegi emotsioonipõhiselt, aga need tulevad Putini prioriteetide põhiselt. Viimaste aastate jooksul on Putinis süvenenud selline ajaloolis-revanšistlik või slavistlik romantiline joon. Ta tõepoolest klammerdub mineviku külge mingisugusel väga tugeval viisil, mida on raske mõista. See ei ole Nõukogude Liidu taastamine, see ei ole ka Vene natsionalism sellisel klassikalisel natsionalistlikul kujul. See on midagi natukene teistsugust, mis teda juhib, aga üks tume jõud on see sellele vaatamata.

Kindlasti tulevad praegu lääneriikide poolt sanktsioonid. Kui me natukene vaatame Venemaa ajalukku tagasi Krimmi sõja peale 19. sajandi paiku, siis sellele kaotusele järgnesid reformid. Kui me mõtleme Jaapani sõja peale, mille järel toimus 1905. aasta revolutsioon. Ja kui me mõtleme Esimese maailmasõja peale, mis siis toimus Venemaal aastal 1917. Ja mõtleme ka sellele, mis juhtus Nõukogude Liiduga, kui ameeriklased väga pikka aega surusid nafta hinda alla. Ehk need protsessid on Venemaal pikemad, üleöö ei juhtu mitte midagi. Aga kas me praegu jõuame sellisesse ootuse aega, kus pikkamööda hakkab see ka Putini ümbritsevate inimeste elu muutuma nii ebamugavaks, et otsitakse mingit teist väljapääsu?

Ma arvan, et see ei juhtu mitte ebamugavusest. Nendel ajaloolistel paralleelidel on kõikidel enda spetsiifika.

Praegune olukord on nagu ta on. See, mida mina näen, on see, et ühiskond on Putinist väsinud ja eliit on väsinud sellest, et ei toimu mitte mingit rotatsiooni. See on olnud süvenev trend juba 2018. aastast alates. Kõik lootsid, et kui tulevad 2018. aasta presidendivalimised, et siis annab Putin mingi indikatsiooni, millal ja kuidas ta ära läheb. Ja terve bürokraatlik eliit on seda oodanud. Inimeste isiklikud karjääriplaanid on takerdunud tänu sellele, et riigis on üleüldine poliitiline seisak.

On täitsa selge, et sellisele demoraliseerunud poliitilisele maastikule on igasugune sõda väga tugev stressitest ja ma ei ole kindel, et see pikas perspektiivis talle kuidagi kasuks saab tulla.

Samas kiiret kokku kukkumist ei ole ka põhjust oodata, eriti majanduslikult. Venemaal on tõesti palju igasuguseid reserve, neil on ühiskond valmis leppima vähesega, kui tarvis. Loota, et me suudame majanduslikult pigistada Putini lähikondseid või eliiti selliselt, et nad läheks riigi poliitikat muutma, see ei pruugi nii olla. Aga kindlasti mingisugused kumulatiivsed protsessid, millel on erinevad juured, sisepoliitilist stabiilsust kõigutavad päris palju.