Venemaa agressiooni valguses on oluline pidada silmas tõsiasja, et meie idanaabri ambitsioonid ei piirdu Ukraina idaaladega, lisaks Ukrainale, Gruusiale ja Moldovale asuvad menüü tagumises osas ka teised endised Nõukogude Liidu liikmesriigid, sealhulgas meie koos Läti ja Leeduga.

See seab meid aga teatud sundvalikute ette, milleks on kõrged kaitsekulud ja vajadus teha asju (sealhulgas kulutada raha) vastasest targemalt.

Kuigi Eesti kaitsevõime tugevdamine on oluliseks teemaks olnud meie iseseisvuse taastamisest alates, on kaitseteemade aktuaalsuse tõus olnud peamiselt seotud meie idanaabri tegevusega. Esimene raputus läbis meid (ja maailma) 2008. aastal, mil Venemaa Föderatsioon tungis Gruusiasse. Teine, maailma veelgi rohkem ehmatanud operatsioon algas 2014. aastal Ukraina vastu. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, nähakse Venemaa Ukraina ründamises ohtu valla päästa kolmas maailmasõda.

Eelarve koostajate jaoks on see olnud see äratuskellaks, "tänu" idanaabri agressiivsele käitumisele on 2015. aastast meie kaitsekulud (või teisisõnu investeeringud vabadusse) ületanud kahte protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Aastal 2022 tähendab see tõsiasja, et riigi kaitsevõime hoidmiseks ja tugevdamiseks läheb ligi 750 miljonit eurot.

Kindlasti ei ole see Eesti jaoks väike raha. Eriti arvestades tõsiasja, et kogu riigi kulude osa 2022. aasta eelarvest on ümmarguselt (koos lisaeraldistega) ligi 14 miljardit eurot.

Vähema raha eest tuleb osta parimaid lahendusi

Pealtnäha tundub, et oleme selles vallas igati eeskujulikud. Eestit ootavad lähitulevikus ees järjekordsed suured kaitsealased investeeringud, lisaks juba allkirjastatud rannakaitse rakettide ostule saab Eesti kaitsevägi lähiaastatel väga suure tõenäosusega enda kasutusse nii mitmelasulised raketiheitjad (MLRS-süsteem) kui ka keskmaa õhutõrje.

Kuid võime ehitamine, säilitamine ja kasutamine on märksa keerulisem saia või vorsti ostmisest, on oluline, et suudaksime siinkohal minevikus tehtud vigadest õppida ning hankida endale relvad, mis pikas perspektiivis sobivad nii meie majanduslike kui sõjaliste vajadustega.

Soome koomikutel oli kunagi vahva škets, milles kuueprotsendilise palgatõusu saanud mees nõutult poes kaupu otsis, mille eest saaks protsentides maksta. Sest tema loogika kohaselt teenis ta tööl palka nii rahas kui ka protsentides, mida tööandja juurde lubas maksta.

Sama mure on ka Eestil, oma 2,3 protsendiga SKT-st oleme kaitsekulude osas küll NATO pailaps, kuid paraku tänu oma väiksusele rahameestena siiski võrdlemisi tagasihoidlikud. Võrdluseks: Ameerika Ühendriikide kaitse-eelarve suurus on ligi 780 miljardit dollarit (ehk siis 700 miljardit eurot). Soome kulutab enda kaitsmiseks sel aastal aga enam kui viis miljardit eurot ehk ligi seitse korda rohkem kui Eesti.

Vajame rätseplahendusi

Eesti peab arvestama tõsiasjaga, et väike rahvaarv toob kaasa ka vähese inimressursi, mistõttu peaksime eelistama lahendusi, mis on nii opereerimise, tulevõime kui ka väljaõppe seisukohalt meie jaoks optimaalsed.

Seega ei saa me relvastuse soetamisel "letilt" esimest ettejuhtuvat lahendust, väikeriik peab teistest hoolikamalt arvestama kaasneva püsikulu ja opereerimiseks vajamineva ressursiga, uus süsteem vajab ju instruktoreid, remondibaasi, laskemoona ning kasutajate väljaõpet.

Kõik see paneb meid olukorda, kus iseseisvat riigikaitset tuleb üles ehitada targalt, säästlikult ja põhimõttel. et vähese raha eest tuleb palju kaitsevõimet saada.

Orkestri ja kaplanaadi asemel paremad riigihanked

Mäletame hästi üllatust ja pahameelt, kui kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem otsustas kaitseväe orkestri ja kaplanaadi kaotada, sest "need ei tee ju pauku". Sellisest toimimisest jääb mulje, nagu oleks kaitsesektoris iga sent piinliku täpsusega arvel ning kus iga senine otsus on olnud nii majanduslikus kui ka sõjalises mõttes parim võimalik.

Ometi ole saladus, et Eesti seniste kaitseinvesteeringute osas on siit-sealt kostunud kriitikat. Näiteks on Hollandist ostetud CV9035 jalaväe lahingumasinad ju omas klassis igati asjalikud, kuid tanke omamata on neist meie potentsiaalse vastase vastu pea sama palju (või vähe) kasu kui soomustranspörtööridest. Ja ometi maksime nende eest kokku 138 miljonit eurot olukorras, kus meil puudusid tankid, keskmaa õhutõrje ja suure laskeulatusega mitmelasulised raketiheitjad.

Võiks ju väita, et soomusvõimekuse ehitamist peab kusagilt alustama, kuid maja ehitamine kulgeb reeglina siiski vundamendist katuseni. Vastupidises järjekorras võib asju ju üritada teha, kuid tulemus saab olema oluliselt vaevarikkam, kallim ja vildakam.

Samuti võiks ju arvata, et ehk osutusid BAE Systemsi toodetud CV90-d riigihanke käigus lihtsalt parimaks. Kuid paraku osteti 44 soomusmasinat hanketa, mistõttu jäävad ostu tagamaad, sealhulgas kõrge hind, mõnevõrra salapäraseks.

Lisaks vajasid masinad sageli miljonite eurode eest "kohandamist" ning Scoutspataljoni kolmest elukutselist jalaväekompaniist, kes olid "vile peale" suutelised oma SISU-soomukitega mistahes ohu peale reageerima, jäi alles vaid üks elukutseline kompanii. Ja seegi peab nüüd enda tehnika liigutamiseks teede säästmise tõttu kasutama treilereid.

Olukorda ei tee paremaks ka teadmine, et sel ajal, kui meie saime hollandlastelt 138 miljoni euro eest 44 "mängutanki", ostis Soome 200 miljoni euro eest Hollandilt 100 "päristanki" Leopard 2A6.

Milliseid süsteeme me vajame?

Vaadates meie igas mõttes nappi ressurssi, peame me sarnaselt soomlaste protsendiostjaga oma 2,3 protsendi eest SKT-st eest saama parimaid lahendusi. Peame arvestama, et Eesti kaitsevõime püsib reservarmeel, mis saab oma väljaõppe kaheksa- ja 11-kuulise ajateenistuse ajal. Sõja korral peavad need endised ajateenijad alla suruma ärevuse ja suutma õpitut lahinguolukorras rakendada.

Seega peavad meie relvad olema võimalikult lihtsalt kasutatavad, vajama vähest inimressurssi ning olema sealjuures efektiivsed. Meil peab olema korralik laskemoona tagavara, samuti ei tohiks lisalaskemoona ostmine olla keeruline.

Heaks (või halvaks) näiteks on selle kohta Ühendriikidest hangitud Javelini tankitõrjerelvad, mille rakette saame juurde osta USA kongressi otsuse alusel. On selge, et praeguses olukorras me ostuks loa saame, kuid kui ohjad võtab üle mõni Putini-lembene poliitik, võime sattuda väga raskesse olukorda.

Ja seda olukorras, kus uue tankitõrjesüsteemi juurutamine (valimine, ostmine, väljaõppe korraldamine ja taktikalise kasutamise põhimõtete väljatöötamine) kulutab aega ja ressurssi, mida meil pole.

Eestiga sarnaste valikute ees on ka meie põhjanaabrid, kellel on oma kaitsevõime ehitamiseks meiega võrreldes küll oluliselt rohkem aega ja raha olnud. Teatud mõttes meenutab Soome Iisraeli, mis vaenlastest ümbritsetuna on iseseisva kaitsevõime ehitamisel arvesse võtnud just nii vaenlase arvuka ülekaalu kui ka tarviduse oma ressurssi säästlikult kasutada.

Ilmselt just paljuski tänu sellele paralleelile leiame soomlaste relvastusest nii Iisraeli päritolu tanki- kui ka laevatõrje raketid. Ka soomlaste rannakaitsesüsteem on pärit Iisraelist (Israel Aerospace Industriesi toodetud Gabriel). Sellised süsteemid sobivad soomlastele peamiselt seetõttu, et nende arendamisel on arvestatud reservarmee eripäradega ning tõsiasjaga, et vaenlase armee on oluliselt suurem kui kaitsja oma.

Iisraeli relvasüsteemide kasuks räägib ka tõsiasi, et need on loodud kasutaja säästmiseks. Heaks näiteks on Merkava tank, millel on ainsana maailmas paigaldatud mootor mitte kere tagumisse, vaid esimesse sektsiooni. Miks? Põhjus on lihtne: Iisraeli insenerid soovisid meeskonnale anda lisakaitset, sest meeskonna elusalt kättesaamine on mootori kaitsmisest olulisem. See on filosoofia, mis kahtlemata meile kui väikeriigile sobib.

Ostame Eestile parimad süsteemid

Loodan siiralt, et suudame mineviku vigadest õppida ja hankida kaitseväele relvad, mis meie vajadusi parimal moel täita suudavad. Alati ei pruugi selleks olla suurriigile sobilik relvasüsteem, mille põhilised kasutuseelised on seotud näiteks eelkõige ekspeditsioonivägede vajadustega.

Samuti peame mõistma, et sõjalise võime planeerimine peab olema pikaajaline ega tohi lähtuda hetkeemotsioonist.

Näiteks tekib küsimus meie kaudtuletoetuse arendamise põhialustest: kui juhitavate rakettidega relvasüsteemid suudavad anda kiiret ning kordades tõhusamat ja kuluefektiivsemat tuld kui liikursuurtükid, siis miks ostsime me endale kõigepealt ülikallid liikursuurtükid K9 ega rajanud oma kaudtulevõimekust kohe raketiheitjate peale? Sest nüüd oleme me ju ometigi rajamas endale ka MLRS võimet.

Vabaduse säilitamiseks peame suutma õppida tehtud vigadest ning kuulama kaitseväe eksperte, sest just nemad omavad ülevaadet nii sellest, mis meil on, kui ka sellest, mida edukaks kaitsetegevuseks vajame.

Kindlasti ei tohi alahinnata iseseisva kaitsevõime vajalikkust ega rajada kõike vaid lootusele, et küll meile meile appi tullakse. On igati arusaadav, et kuigi meie liitlased on võimelised meie võimelünki täitma, saame rünnaku algfaasis loota vaid iseendale. Ning kui me selles faasis hakkama ei saa, ei pruugi liitlaste abi enam meieni jõuda.