Ühel väikesel Riigil oli oma Kaitsevägi. Jõukuse edenedes ehitati Kaitseväele üks baas, seejärel teinegi. Baasidesse soetati tehnikat, kuid millist, see on sõjasaladus ning polegi selle jutu jaoks oluline.

Üks masin pandi igaks juhuks valmidusse, et vaenlase ilmumisel saaks koheselt reageerida. Vaenlane näitaski end. Lahinguvalmis meeskond hüppas masinasse ja oli valmis garaažist välja sõitma, kui juhtus tõrge. Garaaži värav ei avanenud. Kalli tehnika jaoks oli soetatud kallis valvesüsteem ning eriline väravalukk. Viimase hoolduseks ja remondiks oli ette nähtud protseduur, mida keegi peale selleks palgatud firma töölise teostada ei tohtinud.

Ahjaa, Riik oli oma Kaitseväe haldamiseks loonud ka Kontori, mis tegeles selle mainitud firmaga ning palkas ka Baasi töölisi. Kontori eeskujul ja tema reeglite alusel käis tööline oma töökohal, kellast kellani vastavalt töölepingule.

Läks aga nii, et seesama kõnealune õnnetu juhtum toimus tööpäeva lõpus. Protseduuri järgimine viinuks töölise tööpäeva ettenähtud ajast pikemaks ja takkapihta polnud lootustki saada firmast vajalikku toetust. Tööpäeva lõpp on ju püha, Kõige targem oli töölise arvates alustada garaaži värava luku remondiga järgmisel hommikul.

Baasi ülem oli üdini sõjaväelane ning otsustavate liigutustega likvideeris värava luku rikke. Tööline seepeale kirjutas pika kaebuse, kuidas Baasi ülem oli eiranud kõiki protseduuri reegleid. Olgu märgitud, et Baasi ülem oma tegevusega võis oma elu ohtu panna, kuid aruka inimesena oskas ta end kaitsta. Seevastu Staabi ja Kontori silmis oli ta nüüd kurjategija ning seal ta end kaitsta enam ei suutnud.

Staap oli sarnaselt Kontorile samuti muutunud asutuseks, kus töö käis kellast kellani. Tööpäeva lõpus oli lausa ohtlik liikuda koju ruttava inimvoolu vastu. Kuid Baasi ülem võeti letti hommikupoole ning aega asja uurimiseks jätkus. Iseenesest palju uurida polnud vaja ning Baasi ülem määrati kogu selle vahejuhtumi eest tankistiks.

Nüüd aga tulid esile muud probleemid. Peale otsustavat koosolekut hiilis tankistiks määratud Baasi ülema juurde Staabi ülema referent ning uuris, mida see peaks tähendama. Referent tegeles küll paberitega ja kohvimasinaga, kuid erinevalt kohvimasina sisust jäi tal siiski paberite sisu osas teadmistest puudu.

Lisaks oli arutelu käigus öeldud palju lühendeid ja mida iganes, kuid polnud juttugi sellest, kes mida pidi nüüd tegema. Ja ega see polnudki referendi töö, talle oli oluline ühe järjekordse koosoleku protokolliga maha saada.

Mis iganes, sinna (paberitesse) see asi jäi ning Baasi ülem sai tankisti rollis olla ainult koosoleku vältel. Ehtsa ohvitserina püüdis ta hiljem nii Kontoris kui ka Staabis asju selgitada, rõhudes lahinguvalmiduse teemale, kuid ametnikele ja staabirottidele see ei mõjunud. Neil oli muudki tegemist. Neil oli päevakorras konsolideerumise teema.

*

Eelnev mõistujutt võib nii mõnelegi näida tobedana, kuid need, kes teavad kaitseväe siseelust rohkem, võivad ka midagi äratuntavat leida. Kes muheleb, kes kiristab hambaid, kuid see ei muuda asjaolu, et nii mõndagi tuleks meil paremini korraldada ja teha.

Oma riigikaitse ülesehitamise ja arendamise käigus oleme saanud palju võimalusi õppida teiste kulul, otseses ja kaudses mõttes. Õppida on aidanud osalus rahvusvahelistes operatsioonides Bosnias ja Hertsegoviinas, Kosovos, Afganistanis, Iraagis, Malis, kuid ka sõjad, kus meid polnud: Tšetšeenia, Gruusia, nüüd Ukraina.

Kolme aastakümne jooksul on meie riigikaitse olnud totaalne, laiapõhjaline, laiapindne jne, kuid kõige tähtsam, oleme nüüd NATO liikmesriik ning kaitseplaneerimine näikse olevat paika loksunud. Mis sest, et algul koostasime pikaajalisi plaane igal aastal ja reformisime paberile pandud struktuure jms ainult paberil.

Niikuinii pole erakonnad vettpidava kokkuleppeni jõudnud ning pikaajaliste plaanide tagatiseks on ainult riigikaitse eelarve protsendid SKP-st ja riigihangete lepingud. Arengustrateegia vajaks ka plaanidele reaalseid tagatisi, et mitte jääda visklema erinevate ootamatuste keeristes.

Ka aastaeelarvega määratletud tegevuse puhul juhtuvad ootamatused lisaks tavalisele teenistusele. Jah, eks kõike peab arutama, kuid lõpuks peab jõudma konkreetsete tegudeni. Komisjonide, projektide jms. tekitamise osas teab rahvasuu nii mõndagi, mis sellest tuleneb. Midagi ei juhtu, paremal juhul fikseeritakse õppetunnid ja sinna see jääb.

Üks väga lihtne lahendus on luua kaitseväe peastaabi struktuuris direktori ametikoht, kuhu määratakse särasilmne ja arukas kolonelleitnant. Kunagi mõisaajal võis see olla kubjas, kuid ka praegu on vaja niisugust motiveerivat tegelast, ehkki piitsa anda ei tohi. Kuigi meil on kindraleid seal tipus palju, on kindral siiski pea ja tema põhiroll on mõttetöö. Ja kindral meil ei käigi kepiga kaenla all.

Igast arutelust (mis vahel pikkadel kasututel koosolekutel juhtuvad) ja asjalikest ettepanekutest, mis kaitseväest saabuvad, tuleb leida iva, määratleda reaalne tähtaeg ja panna keegi vastutama, et see iva lõpuks kasvaks ka vajaliku suuruse ja küpsuseni.

Direktor koostab sellise konkreetse paberi (task list), edastab vajalike ametiisikuteni ja jälgib, et ülesannete täitmine liiguks vajalikus tempos. Et see protsess ei muutuks tühjaks lobaks a la "tõhustada, parendada, suurendada jne", peavad koos ülesandega kaasnema ka vajalikud ressursid. Selline ametikoht pole minu leiutis, paljud liitlasriikide ja NATO staapide tööga tutvunud meie kaitseväe ohvitserid teavad seda ammu.

*

Siinkohal pöördume veidi tagasi eelneva mõistujutu juurde. Kui Kontor on kõik hoovad enda kätte krabanud, siis ei Staap ning veel enam alluvad väeliigid ja üksused ei suuda reageerida ja tegutseda väikeste, rääkimata suuremate ootamatuste puhul.

Kaitsevägi on loodud just kõige hullemate ootamatuste puhuks ning vastavate ülesannete täitmiseks on vaja inimesi ja raha. Tsiviilsete asutuste personalitöös on vaja piisavalt head valikusüsteemi ning värskelt ametisse astunud inimestel kohanemisaega, kuid kaitseväelaste puhul on tegemist erilise toiminguga.

Märksõnaks on surmaoht, mille tunduvaks vähendamiseks on vaja leida õige inimene õigele kohale ning harjutada kokku üksused ja staabid. Drill, mis sealjuures toimub, nõuab palju aega ja ka ressursse (loe- raha). Mikromanageerimise tõstmine mingi ühe tähtsa Kontori tasemele tähendab Kaitseväe lõppu.

Kui nooremohvitser on täielikult kammitsetud ja tal pole maast-madalast millestki muust aimu, kui "... ja edasi teenida", siis kasvabki üles kõrgem ohvitser, kes ei jaga ressurssidest ja iseseisvast mõtlemisest-tegutsemisest mõhkugi. Lisaks, kui palju ka ei püütaks kehtestada vastupidist, st pelgalt avalikku teenistust kaitseväes, on vaja mõista, et kaitseväeteenistus pole kellast kellani kontoritöö. Lahinguvalmidus on siiski prioriteet ja ootamatuste puhul tuleb tegutseda koheselt.

Võib-olla see kõik on veidi üle võlli jutt, kuid asi liigub sinnapoole ning ma tõesti ei soovi, et initsiatiivsete ohvitseride asemele tuleksid meil tankistid selle sõna halvas tähenduses. Me räägime ka ressurssidega tagatud detsentraliseeritud juhtimisest.

Muidugi läheks kõik veelgi paremini ka paljudes teistes valdkondades, kui tekiks konkreetsus ja vastutus ametkondades, kus viimase paari aasta jooksul on tulnud seista silmitsi tõsiste probleemidega, olgu see pandeemia või praegune migratsioon.

Kui ma mainisin vajadusest kokku harjutada kaitseväe üksusi ja staape, siis sarnane reaalne koostegutsemisvõime peab tekkima ametkondade vahel ning ka sisepoliitilisel rindel, erakondade vahel. Oleme ju näinud neis nii tankiste kui ka tankistikandidaate. Sõnu üksmeelest suure eesmärgi nimel on öeldud palju, nüüd on vaja tegusid. Õppimise vajadust on juba palju rõhutatud, kuid vastavate õppetundide sõnad tuleb mitte ainult plaanidesse sätestada, vaid ka realiseerida.