"Pealtnägija" Poola piiril: sugulastele sõidetakse järele isegi Itaaliast

Foto: ERR

"Pealtnägija" toimetaja Kristjan Pihl tegi kaasa Eesti Pagulasabi korraldatud bussireisi, millega toodi Poola piiri äärest Eestisse pakku Ukraina põgenikud.

26. veebruari õhtu. Maailm alles seedib esimest šokki seoses 62 tundi varem toimunud Venemaa rünnakutega Ukrainale, kui Pealtnägija toimetaja Kristjan Pihl astub Tartus bussi. Ta võttis kaasa hädapärase: vee ja mõned snäkid, sest bussijuhid ütlesid, et pikemaid peatusi teel ei teha.

See on Eesti Pagulasabi humanitaaraktsioon, et tuua Eestisse pered, kes sõja jalgu jäänud. Välja arvatud neli Eestis töötavat ukrainlast, kes suunduvad omal käel rindele, on buss sisuliselt inimtühi ja meeleolu sünge. Tartust 1500 kilomeetri kaugusel Ukraina läänepoolsetes piirpunktides, kuhu Pihl on teel, on sel ajal kerimas hirm, kaos ja isegi paanika. Reisi ukrainlasest koordinaatorile, viis aastat Eestis elanud IT-spetsialistile Sergeile on see esimene sellelaadne humanitaarabireis ning ta ei varjagi, et on sabinas.

Mida piirile lähemale, seda talvisemaks ilm läheb. Ühte väiksemasse piiripunkti kohale jõudes on väljas miinuskraadid ja pakane näpistab üllatavalt valusalt. Poola poolele on kogunenud suur hulk sugulasi, sõpru ja muid abistajaid, kellel igaühel oma lugu. Näiteks Poolas poemüüjana töötav Olena ootab piiril oma kolme last, kes peaks olema teel siia. Sotsiaalmeedias levib õõvastavaid kirjeldusi vigastustes rüselustes transpordis ja tohututest sabadest teisel pool piiri. 

Põgenevad naised lastega

Et teisel poolel valitseb korralagedus, kuuldavasti ka korruptsioon ning Ukraina kuulutas välja sundmobilisatsiooni kõigile meestele, tilgub põgenikke üle, mitte ei voola. Pea eranditult on kõik naised, enamik väikeste lastega. Kiievist pärit Nikita sai Poola poolele napilt mõni päev enne rünnakut ja panustab nüüd vabatahtlikuna.

Lood on erinevad, mõned ootasid kolm päeva, mõni pääses kummalisel kombel üle paari tunniga. Kõiki soovijaid võtab vastu MTÜ-de kiirkorras püstitatud telklinnak, mis töötab ööpäevaringselt ja kus on staap, infopunkt, mitu välikööki sooja toiduga ning laovarud kõige esmatarvilikuga, mille poolakad on annetuste korras kogunud üle terve riigi. 

Korjanud üles esimesed Eestisse suunduvad pagulased, jõutakse esmaspäeva hommikuks Medykasse, mis on neil päevil tuttavaks saanud pea kõigi maailma telekanalite reportaažidest. See on piiripunkt, mis asub Lääne-Ukraina suurimale linnale Lvivile kõige lähemal ja siia jookseb ka raudtee.

Iirlane Andrew aitab vabatahtlikuna põgenikke

Saatetegijad kuulevad ühtaegu jahmatavaid ja inspireerivaid lugusid, kuidas sugulased ja sõbrad sõitsid Euroopa teisest otsast inimestele vastu. Kohtab numbrimärke Itaaliast Soomeni. Või ka täiesti juhuslikud inimesed, kes tulevad ja pakuvad küüti või ulualust täiesti võhivõõrale. Paljude elud on silmapilgust segi pööratud. Üks sellistest on Andrew. Tallinnas elav ja IT-äri ajav iirlane tuli Ukrainasse oma kolleege päästma, aga nähes toimuvat, otsustas jääda teadmata ajaks appi.

Viimased päevad ongi Andrew olnud Eesti justkui mitteametlik konsul piiril. Süsteem loodi sisuliselt käigu pealt. Eestist on startinud mitmeid eri firmade ja MTÜ-de busse, mille kohta info jookseb kokku Pagulasabi kontorisse Tallinnas. Andrew telefon heliseb lakkamatult, sest tema on kontakt, kes viib kokku konkreetsed inimesed, kes tahavad Eestisse jõuda, ja bussid, mida Eestist on sel hetkel piiril kolm. Keset suurt mäsu on see paras kunsttükk seda enam, et Andrew ise ei kavatsenud reisile pikalt jääda ja on õhukese jopega. Ühtelugu sõidab ta isikliku kaubikuga kellelegi teise piiripunkti vastu.

Esmaspäeva lõunaks, ligi 12 tundi pärast piirile jõudmist, on ka meie buss viimaks valmis Eesti poole sõitma. Teiste hulgas on Põlva õpetaja, kes läks vabariigi aastapäeva paiku Ukraina keskosas elavale õele külla ja ärkas keset ööd raketirünnaku peale.

"Kui ta plahvatas, siis maja värises nii kõvasti ja klaasid ka. Ma tundsin, et õhulaine lõikab läbi mind. See oli nii kohutav, hirmus. Siis mu õde vaatas minu poole ja hakkas päriselt nutma. Siis läksime kööki ja kolm täiskasvanud inimest vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, mis saab edasi," rääkis Aljoona Salum.

Võõraid autole ei võeta

IT-ettevõtja Märt Lume koos ukrainlannast abikaasaga proovisid mitmeid piiripunkte ja kõmpisid muuhulgas jala kümneid kilomeetreid enne kui 42 tundi pärast Lvivist teele asumist lõpuks üle said.

"Autode peale kedagi ei võeta. Ilmselt neid palumisi on palju, aga see on natuke julm, kui sa mõtled, et sul on piir, kus on tuhanded inimesed. Väljas on külm ja piir tegelikult ei liigu reaalselt edasi, sa tuled ju kahe päeva toiduga piiri peale, eriti kui sa jala tuled. Ja siis nad ei halasta oma ligimese peale, auto peale veidi ruumi ei tee, see on natuke lubamatu," rääkis Lume.

Alar Kaljund koos ukrainlannast abikaasa Olgaga tulid järgi tema õele. Seitsmekuuse tütrega Jana on üleelatust murtud, seda enam, et tema mees tõi naise ja lapse piirile, aga jäi teisele poole.

Toimetaja: Mari Peegel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: