Harri Tiido: Kreeka tragöödiakultuur ja tänapäeva pinged
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all antiiktragöödia kui lavakunsti seosed tänapäevaga. Rahvusvahelistes suhetes, nagu kreeka tragöödiateski, on häving alati vaid kukesammu kaugusel, märgib Tiido.
Kreeka on tragöödia kui lavakunsti vormi kodumaa. Oli ju ka komöödiaid, kuid enim on meelde jäänud just tragöödia kui etlusvorm. Ja tragöödial oli ühiskonnas tähtis ülesanne. Mõtiskledes elu hapruse ja ebakindluse üle koguti jõudu sangarlikuks käitumiseks juhirollis ning ohvriteks suure eesmärgi nimel. Vähemalt väidavad nii Hal Brands ja Charles Edel oma raamatus "Tragöödia õppetunnid. Riigimehekunst ja maailmakord" (Hal Brands; Charles Edel, "The Lessons of Tragedy. Statecraft and World Order", 2019).
Ateena tippajal, viiendal sajandil enne meie aega, kogunesid kreeklased igal aastal kogema tragöödiat. Suured etendused olid riigi rahastatud ja kõigile avatud. Kuigi tragöödiate sisu muutus, jäi nende mõte samaks: tuntud tegelaste langus teadmatuse, eksituste või juhuse ohvritena.
Sõnum oli filosoofiline – riigi saatus on alati ekslike inimeste kätes ja isegi suurima triumfi hetkel võib ühiskond olla katastroofi künnisel.
Tragöödiad näitasid, et publikule serveeritud õudused olidki tihti vältimatud. See aga omakorda pidanuks sisendama kodanikele moraalset julgust ja vastastikuste kohustuste tunnet.
Ajad muutuvad, kuid tragöödia mõistmine on endiselt vältimatu nii riigimehekunsti kui ka maailmakorra jaoks. Meenutagem, et tragöödiad lõppesid harva veidigi positiivselt ning temaatika oli sarnane: surelikud ja jumalad, seadus ja loodus, isiksus ja riik, kord ja kaos. Kuid tragöödiaid nähti inspireerivaina, üleskutsena tarkusele ja tegutsemisele. Eesmärk oli raputada vaataja välja tuimast rahulolust.
Vanad kreeklased püüdsid tragöödiast pääseda sellele otsa vaadates. Tänapäeval püüame pääseda lootusega, et tragöödiat ikka ei juhtu. Külma Sõja järel on laialt levinud usk, et suurvõimude vahelised sõjad koos oma õudustega on minevik ja rahvusvahelise korra lagunemine on aga võimatu.
Selline mõtlemine viitab lühikesele mälule, sest ajaloos tervikuna on taolised nähtused pigem reegel kui erand. Ajaloost on kogutud mitmeid tsitaate, mis eitavad katastroofi ka selle vahetul eelõhtul. Tegelikult on rahvusvahelistes suhetes, nagu kreeka tragöödiateski, häving alati vaid kukesammu kaugusel.
Lootused, et Venemaa ja Hiina sarnased jõud hakkavad toetama liberaalset ilmakorda ja globaliseerumine asub Külma Sõja asemele, olid ekslikud. Suurvõimude sõda pole veel tagasi tulnud, kuid suurvõimude rahuaeg näikse olevat möödas. Autoritaarsed liidrid kompavad juba lääne võimu piire Ida-Aasias, Lähis- Idas ja Ida-Euroopas.
Otsitakse teid oma kunagise võimu taastamiseks. Hiina on võtnud sihiks täisvõimu taastamise algatuseks Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas. Kagu-Aasia rahvastele näiteks teatas Peking lühidalt, et nood on väikesed ja Hiina on suur ja see lihtsalt ongi nii…
Tegemist ilmselt viitega Peloponnesose sõjast pärit Melose saare loole, milles tugevad teevad, mida tahavad ja nõrgad peavad kannatama seda, mis neile osaks saab. Siia võib lisada ka Venemaa režiimi juhi Putini märkuse Ukraina kohta, et "kannata, kaunitar, kannata".
Kuna Venemaa askeldab meil külje all, siis tasub märkida, et jutuks oleva raamatu autorite arvates on Moskva tühistanud sõjajärgse rahumeelse Euroopa korra ja muutnud riikidevahelise agressiooni taas regionaalpoliitika tööriistaks. Ja seda kirjutasid on juba aastal 2019.
Venemaa on kutsunud otseselt läänejärgse maailmakorra kehtestamisele. Meenutagem Vladimir Putini kuulutust aastal 2014, et Moskva võib kahe päevaga tagada oma vägede kohaloleku mitte ainult Kiievis, vaid ka Riias, Vilniuses, Tallinnas, Varssavis ja Bukarestis.
Selline kraaklemine ei ole mingi anomaalia, tegemist on pelga tagasipöördumisega 19. sajandi impeeriumliku käitumise juurde. Ja tasub toonitada, et Hiina ega Venemaa isu võimu laiendamiseks ei piirdu oma regiooniga, vaadatakse ikka kaugemale, regioonidevahelisele ja globaalsele tasandile.
Seegi on ajalooline suurriikide käitumismall, et huvid kasvavad koos laienemisega, süües kasvab isu ja riskide võtmine kasvab, kui senised panused end ära tasuvad. Sellepärast ongi tähtsaim vastuseis just agressiivse laienemise algetapil, et panustamine jõule või sellega ähvardamisele ei annaks soovitud tulemusi ega innustaks uutele sigadustele.
Kreeka tragöödiate sisuks oli traagika tunnetamise kaudu võimaldada paremat arusaamist ohtudest, mis võivad senist edu kahjustada. Tänapäeval valitseb sõjajärgsest korrast tingitud mälukaotus, mis takistab seda arusaama.
Jõudude tasakaal maailmas on muutunud, kuigi mitte veel lootusetult. Traagilise tunnetus algab selle omaksvõtust, et tragöödia ongi normaalne ning et maailmakord ongi tihti hapram, kui isegi parimad mõtlejad oskavad arvata.
Praegu elame ajal, mil senine süsteem oigab kasvavate survete all. Pinge rahvusvahelises olukorras ei tähenda aga vältimatut kollapsi. Praegu oleks tähtis vältida järeleandmisi ja fatalismi langemist. Senine ilmakord on tegelikult ajalooline saavutus, mis väärib igal juhul säilitamist. Või vähemalt selle poole pürgimist.
Kuid vaba ja avatud maailmakord ei ole odav. Seega on vajalik mõistmine, et vajame kollektiivset tegutsemist ja peame olema valmis ka ohvriteks.
Liberaalne ilmakord on rajatud positiivsele agendale. Tänapäeval ei ole meil vaja kreeklaste kombel kasutada müüte, piisab ka ajaloo meenutamisest, sest sealt on palju õppida ja see on olnud väga reaalne. Vanad kreeklased paigutasid teadlikult tragöödia oma kultuuris kesksele kohale. Nad mõistsid vajadust säilitada traagilise tunnetust läbi aegade.
Tragöödiate õppetunnid inimese ekslikkusest ja saatuse löökidest on vajalikud ka meie ajale. Eriti oludes, kus agressiivsed autoritaarsed jõud on ilmselt oma mõõga vähemalt osaliselt juba tupest välja tõmmanud.
Toimetaja: Kaupo Meiel