René Värk: Putini vastutusele võtmise võimalikkusest rahvusvahelisel tasandil

Viimastel päevadel on korduvalt läbi jooksnud mõte, et Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin tuleks võtta rahvusvaheliselt vastutusele sõjalise sekkumise eest Ukrainas. René Värk kirjutab sellest, kas see on aga võimalik.
Iseenesest on olemas rahvusvahelised institutsioonid ja regulatsioonid, et võtta vastutusele isikuid, kes on toime pannud, aidanud toime panna või käskinud toime panna rahvusvahelisi kuritegusid. Probleem on selles, kuivõrd need on kasutatavad konkreetses olukorras või huvipakkuvate isikute suhtes.
Kus võiks vastutusele võtta?
Potentsiaalselt on võimalik kasutada Haagis asuvat Rahvusvahelist Kriminaalkohut. Tegemist on esimese alalise kohtuga, mille ülesanne on tegeleda kõige tõsisemate juhtumitega ja võtta vastutusele rahvusvahelisi kuritegusid toime pannud isikud.
Olgu toonitatud, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus (International Criminal Court) ei tegele riikide vastutusega, milleks võib kasutada näiteks Rahvusvahelist Kohut (International Court of Justice), mis paikneb samuti Haagis.
Tihti võib kuulda viiteid Haagi sõjatribunalile, kuid sellise nimega kohtuorganit ei ole olemas ja tõenäoliselt mõeldakse Rahvusvahelist Kriminaalkohut.
Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul ei ole piiramatut volitust kuritegude uurimiseks. Ennekõike võib üksikisiku vastutusele võtta juhul, kui kuritegu on toime pandud kohtu liikmeks olevas riigis või viimase kodaniku poolt kustahes maailmas.
Venemaa, Valgevene ja Ukraina ei ole kohtu liikmed, mistõttu need alused ei sobi. Kohus saab uurimise alustada ka juhul, kui julgeolekunõukogu edastab juhtumi kohtule uurimiseks (nagu seda tehti Sudaani ja Liibüa puhul). Kuna Venemaa on julgeolekunõukogu alaline liige, kellel on vetoõigus, siis võib selle variandi kõrvale jätta.
Aga üks võimalus on veel. Riik, mis ei ole kohtu liige, võib nõustuda kohtu uurimisega konkreetse juhtumi osas. Septembris 2015 teatas Ukraina, et kohus võib uurida kuritegusid, mis on toime pandud Ukrainas alates 20. veebruarist 2014, ja võtta vastutusele neid toime pannud isikuid. See nõusolek oli ajendatud esmalt Krimmis ning hiljem Donetskis ja Luhanskis toimunud sündmustest.
Kuna nõusolek oli antud tähtajatult, siis katab see ka Venemaa praeguse sõjalise operatsiooni. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokurör on juba öelnud, et ta jälgib Ukrainas toimuvat ja võib vajadusel algatada uurimise. Võimaliku uurimise ja vastutusele võtmisega peavad arvestama kõik isikud, kes toimetavad Ukrainas, sh Venemaa ja Ukraina relvajõudude liikmed.
Kui leiab kinnitust, et Ukrainas on toime pandud rahvusvahelisi kuritegusid, siis võib Putini vastutus põhineda sellel, et tema käskis neid toime panna. Praegu on uudistest läbi käinud, et rünnatud on tsiviilisikuid ja -objekte. Kui sellised rünnakud on tahtlikud, siis on tegemist sõjakuriteoga.
Nüüd võib küsida, kas relvajõud otsustasid sellised rünnakuid korraldada omaalgatuslikult või nad täitsid kõrgemalt tulnud käsku? Kui viimane variant ja selline käsk pärines lõppastmes Putinilt, siis on võimalik rääkida Putini vastutusest.
Rahvusvahelises Kriminaalkohtus on kõik isikud võrdsed, mis tähendab, et isiku ametlik positsioon ja sellega kaasnevad erisused ei oma tähtsust. Kohus aastate jooksul soovinud kätte saada mitut riigipead (nt Muammar Gaddafi, Omar al-Bashir), kuid keegi ei ole jõudnud kohtu ette. Seega, isegi kui kohtul peaks olema võimalik menetleda Putini kuritegusid, siis kuidas saada Putin reaalselt kohtusse Haagis?
Ühe variandina on välja pakutud ka eritribunali loomist. Iseenesest on see võimalik. Kuidas saab riigi tahte vastaselt luua kohustusliku kohtuorgani? Selleks on vaja julgeolekunõukogu, mille otsused on kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmetele kohustuslikud. Nii loodi endise Jugoslaavia konflikti ja Rwanda genotsiidi uurimiseks spetsiaalsed tribunali. Aga Venemaa paneb kindlasti veto plaanile luua Venemaa sõjalise operatsiooni uurimiseks tribunal.
Mille eest saaks vastutusele võtta?
Kolm keskset rahvusvahelist kuritegu on genotsiidikuritegu, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod. Nendega on teise maailmasõja järel tegelenud mitmed rahvusvahelised ja riigisisesed kohtuorganid. Mõned aastad tagasi lisandus agressioonikuritegu, mille eelkäijaks võib pidada Nürnbergi ja Tokyo tribunalides kasutatud kuritegu rahu vastu.
Genotsiidikuritegu
Genotsiidi on kirjeldatud kui kuritegude kuritegu selle erakordsuse tõttu. Kahjuks viidatakse genotsiidile tihti lubamatult kergekäeliselt ja devalveeritakse niimoodi selle olemust. Kui tahetakse iseloomustada midagi hirmsat, tõmmata millelegi tähelepanu või sildistada kedagi negatiivselt, siis võib kuulda mitmesuguseid genotsiidi vorme, nt kultuuri-, majandus-, keskkonnagenotsiid.
Genotsiidikuritegu on õiguslikus mõttes väga spetsiifiline koosseis, mistõttu ei ole üllatav, et kohtuorganid on vähestel juhtudel suutnud tuvastada selle kuriteo toimepanemise. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on genotsiidiks teod, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult kodakondsusel, rahvusel, rassil ja usul põhinevaid gruppe kui selliseid. Selliseid tegusid saab toime panna mitmel viisil, aga tavaliselt toimub hävitamine tapmise vormis.
Oluline on rõhutada, et tegemist peab olema ühega neist neljast grupist. Näiteks erinevad sotsiaalsed grupid, kes on enamasti tagakiusamiste ohvrid, ei ole kaetud genotsiidikuriteoga.
Niisiis, genotsiidikuritegu eeldab, et toimepanijad valivad välja nõuetele vastava grupi ja hakkavad teadlikult hävitama selle liikmeid, et jõuda grupi osalise või täieliku hävitamiseni. Kui konfliktis on palju ohvreid, aga nende hukkumine ei ole seostatav eespool nimetatud tingimustega, siis seda ei saa lugeda genotsiidiks.
Venemaa on korduvalt süüdistanud, et Ukraina paneb toime genotsiidi vene rahvusest inimeste suhtes. Venemaa sõjalise operatsiooni eel toimunud sõnavõtus väitis Putin, et Donetskis ja Luhanskis on vaja genotsiidi eest kaitsta miljoneid inimesi. Ei paista leiduvat mingeid tõendeid, et Ukrainal on plaan hävitada etnilised venelased Ukrainas. Praegu ei ole näha, et Venemaal oleks sellist plaani ukrainlaste suhtes oma sõjalise operatsiooni raames.
Inimsusevastased kuriteod
Inimsusevastasteks kuritegudeks on teod, mis on teadlikult toime pandud osana massilisest või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu. Tapmine, elanike väljasaatmine või sunniviisiline ümberasustamine, piinamine, seksuaalne vägivald, isikute sunnitud kadunuks jäämine jms. Erinevalt genotsiidikuriteost ei ole siinkohal piiranguid, milliste tunnuste alusel valitakse ohvreid. Seetõttu on erinevaid jõhkrusi palju lihtsam käsitleda ja menetleda inimsusevastaste kuritegudena.
Taas ei ole määravaks pelgalt ohvrite hulk. Olulisel kohal on küsimus, kuidas on ohvrid tekkinud ja milline oli toimepanijate suhtumine. Inimsusevastaste kuritegude taga on tavaliselt plaan, mida hakatakse teadlikult, järjekindlalt ja organiseeritult ellu viima ning mille tulemuseks on suur hulk ohvreid (võib olla tuhandeid, kümneid tuhandeid).
Uudistest on näha, et Venemaa sõjaline operatsioon on negatiivselt mõjutanud tsiviilisikuid ja -objekte erinevates Ukraina piirkondades, aga praeguse informatsiooni põhjal on raske väita, et tegemist oleks tsiviilelanikkonna vastu suunatud massilise või süstemaatilise rünnakuga.
Lõplikke järeldusi on vara teha ja pigem on põhjust olla pessimistlik. Arvestades, kuidas Venemaa on käitunud Krimmis, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias pärast kontrolli saavutamist, siis tuleb valmis olla hullemaks.
Sõjakuriteod
Sõjakuritegudeks on sõjapidamise reeglite tõsised rikkumised. Relvakonflikt on vägivaldne olukord, kus inimesi tapetakse ja vara hävitatakse. Sellest hoolimata on läbi ajaloo püütud sõjapidamist muuta nii humaanseks kui võimalik.
Rahvusvaheline humanitaarõigus ehk relvakonfliktiõigus reguleerib, kuidas peab käituma relvakonfliktis. Reegleid on omajagu ja nende tõsised rikkumised on sõjakuriteod. Tsiviilisikute ja -objektide tahtlik ründamine, piinamine ja ebainimlik kohtlemine, vara laialdane hävitamine, haavatud või alla andnud kombatantide tapmine, asulate rüüstamine, sõjavangide väärkohtlemine, tsiviilisikute ellujäämiseks vajalike objektide või varude hävitamine, keelatud sõjapidamise viiside ja vahendite kasutamine jms.
Sõjakuritegudega on selles mõttes lihtsam, et rikkumised ei pea olema suunatud konkreetsete gruppide vastu ega olema massilised või süstemaatilised. Võib piisata ühest episoodist. Näiteks ühe tsiviilisiku tahtlik tapmine või ühe tsiviilobjekti tahtlik ründamine on sõjakuritegu.
Uudistest on läbi käinud mitmeid näiteid, kuidas Venemaa sõjalise operatsiooni jooksul on rünnatud erinevaid tsiviilisikuid ja -objekte. Kui leiab kinnitus, et seda tehti tahtlikult, siis on tegemist sõjakuriteoga ja on võimalik asjaosalised vastutusele võtta. Konflikti senist kulgu arvestades on kõige realistlikum öelda, et toime on pandud sõjakuritegusid.
Olgu märkusena mainitud, et mitte igasugune kahju tsiviilisikutele ja -objektidele ei ole tingimata sõjakuritegu, sest mõnel juhul on tegemist kaasneva kahjuga, mis tekib kombatantide ja sõjaliste sihtmärkide ründamisega. Relvakonflikti karmi reaalsust arvestades on aktsepteeritav kaasnev kahju, mis ei ole ülemäärane võrreldes saavutatava sõjalise eelisega.
Sõjakuriteod puudutavad lahinguväljal toimuvat. Teisisõnu antakse hinnang sellele, kuidas konflikti osapoole käituvad vaenutegevuses, mitte sellele, miks konflikt puhkes. Seega sõja planeerimine, vallapäästmine või pidamine ei ole sõjakuritegu, vaid agressioonikuritegu.
Agressioonikuritegu
Agressioon on tihti poliitiliselt laetud termin, millele ei ole ühetaolist või ammendavat seletust. Enamasti seostub agressioon relvastatud jõu kasutamisega, aga tihti võib lugeda, kuidas poliitilisi või majanduslikke survemeetmeid nimetatakse agressiooniks.
Ühtse arusaama leidmise keerukust ilmestab ka asjaolu, et kui riigid võtsid juulis 1998 vastu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamisakti, siis see ei sisaldanud agressioonikuritegu definitsiooni. Riigid olid nõus, et kohus peab tegelema selle kuriteoga, aga definitsiooni andmine lükati tulevikku. Nüüd on agressioonikuritegu küll defineeritud, aga selle menetlemisega on seotud mitmed piirangud.
Agressioonikuritegu on lihtsustatult öeldes relvastatud jõu kasutamise planeerimine, alustamine ja elluviimine. Sõja kuulutamine ei ole tänapäeval oluline. Erinevalt teistest eespool käsitletud kuritegudest on agressioonikuritegu nö poliitilise ja sõjalise juhtkonna kuritegu.
Teisisõnu, vastutust kannavad need isikud, kes oma positsiooni tõttu suudavad juhtida ja mõjutada riigi poliitilisi või sõjalisi otsuseid. Agressioonikuriteo saab toime panna president, mitte sõdur.
Arvestades presidendi rolli Venemaal, ei ole kahtlust, et Putin on seotud Venemaa sõjalise operatsiooni planeerimise, alustamise ja elluviimisega. See operatsioon rikub ÜRO hartast tulenevat keeldu kasutada relvastatud jõudu teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu ning vastab agressioonikuriteo tunnustele.
Kuigi algus on paljulubav, siis tulevad mängu agressioonikuriteo menetlemise piirangud. Üks neist välistab kohe menetluse Putini suhtes. Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul ei ole õigust menetleda agressioonikuritegu, kui selle on toime pannud kohtu liikmeks mitte oleva riigi territooriumil või selle kodaniku poolt. Venemaa, Valgevene ja Ukraina ei ole kohtu liikmed. Lisaks ei kata Ukraina eriluba agressioonikuritegu.
Mis saab edasi?
Rahvusvahelised kuriteod on aegumatud, mistõttu võib toimepanija vastutusele võtta kuni tema surmani. Seejuures ei ole tegelikult vaja rahvusvahelist kohtuorganit.
Rahvusvaheliste kuritegude puhul on võimalik rakenda universaalsuse printsiipi, mis tähendab, et igal riigil on õigus võtta vastutusele isik, kes on toime pannud sellise kuriteo. Kas seda tehakse, see on valikute küsimus. Ootus on selline, et riigid reageerivad esimesena ja alles siis, kui riigid ei suuda või ei taha isikut vastutusele võtta, rakendub varuvariandina rahvusvaheline menetlus.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Putini vastutusele võtmine rahvusvahelisel tasandil ei ole nii lihtne, kui see paistab esmapilgul. Formaalselt jääb ka võimalus, et Putin võetakse vastutusele Venemaal. Sealne kriminaalkoodeks sisaldab rahvusvahelisi kuritegusid (sh agressioonikuritegu). Aga selleks on vaja võimuvahetust.
Toimetaja: Kaupo Meiel