Venemaa varasemate sõdade puhul on olnud märgata, et lääneriigid on reageerinud ja olnud šokeeritud, aga kuidagi on sellega ära harjutud, see on saanud normaalsuseks ja unustatud mingil moel. Kas on põhjust karta, et see võiks aastatega nüüd jälle nii minna?

Praegu on Venemaa sammud nii massiivsed ja sõjategevus nii totaalne. Need kaadrid meenutavad nii väga traagilisi Teise maailmasõja sündmusi ja lahinguid, et suhtumine Venemaasse ja arusaam sellest, kuidas Euroopa julgeolekusüsteemi on vaja kaitsta, on ikkagi drastiliselt muutunud. See on pikaajaline ja ma ei näe võimalust, et see kuidagi tagasi tavalisse sängi läheks.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg nimetab seda uueks normaalsuseks ja see on muidugi tõsi. Praegu on vaja välja töötada meetmed, mis pikaajaliselt tagavad selle, et NATO Euroopa liitlased oleksid kaitstud ja demokraatliku Euroopa julgeolekusüsteem oleks samuti kaitstud. Sellega tegeldakse praegu NATO-s lühiajaliselt ja üks väga hea märk on kiire NATO vägede saabumine Ida-Euroopasse – nagu äsja saabusid just Tapale Briti täiendavad väekontingendid.

Teine asi on siis nii-öelda pikaajaline protsess, kus töötatakse välja pidevad põhimõtted selleks, kuidas paigutada NATO väed Ida-Euroopasse. Need otsused peaksid tulema Madridis (NATO tippkohtumisel juunis – toim.). Aga mõlemad on olulised. Nii lühiajaline kiiresti tegutsemine, ja nagu on öelnud NATO vägede ülemjuhataja SACEUR kindral Tod D. Wolters – tal on praegu piisavalt vägesid nii Ida-Euroopas kui ka üldse Euroopa sõjatandril, et tagada NATO riikide julgeolek ja NATO territoriaalne puutumatus.

Teisest küljest käib intensiivne mõttetegevus selle pikaajalise lahenduse välja töötamisega.

Kas me pikaajalise lahenduse puhul võiksime rääkida nii-öelda NATO baasidest Balti riikides?

Minu arust me peaksime rääkima sellest. Meie jaoks on see olnud pikaajaline seisukoht, et NATO kohalolek Balti riikides peab olema permanentne, selge, ühemõtteline ja selles suunas me ka töötame.

Aga siin tuleb arvestada, et praegu on kuum käimasolev kriis ja väga palju sõltub ka sellest, mil viisil jõud paigutuvad peale seda kriisi. Näiteks kas Valgevenesse või ka Kaliningradi paigutatakse tuumarelv Venemaa poolt, kas Ukraina saavutab mingit tüüpi võidu Venemaa üle ja suudab sundida Vene väed lahkuma või siis vallutatakse täielikult või osaliselt.

See kõik mõjutab ka vägede paigutust, sest sellel on nii poliitiline tähtsus, aga kõik see peab olema ka sõjaliselt õigustatud ja hästi läbi mõeldud.

Milliste tunnetega vaadatakse NATO peakorteris neid kaadreid, kus elamurajoonidele lendavad peale kobarpommid ja on teadmine, et tegelikult NATO-l oleks jõudu seda peatada, aga seda ei saa kasutada?

Loomulikult on need traagilised ja dramaatilised pildid. Ja ma arvan, et NATO peakorteris vaadatakse neid pilte täpselt samamoodi kui Euroopa Liidu peakorteris või meie pealinnades. See on väga traagiline olukord ja NATO riigid teevad ikkagi väga palju selleks, et ukrainlastel oleks reaalne šanss vastu saada.

See relvastuse vool, mis praegu läheb Ukraina poole teele erinevate NATO liitlaste poolt ja ka paljude riikide poolt, kes ei ole NATO liitlased, on ikkagi märkimisväärne. Ja see tohutu muutus, mis on toimunud sellistes riikides nagu Saksamaa, Rootsi või Soome – otsused anda ukrainlastele relvi otseseks sõjategevuseks – paljudele riikidele on see ikkagi väga dramaatiline muutus. Meie puhul see ei ole üllatav, aga paljude riikide puhul on see meeldiv üllatus, et nad on oma seisukohti niimoodi muutnud.

Palju räägitakse lennukeelutsoonist, aga sellega on see asi, et tegu on otsese sõjalise operatsiooniga. Selle operatsiooni loogika on see, et iga Vene lennuk, mis lendab, lastakse NATO lennukite poolt alla ja on selge, et see tooks kaasa võimaliku hiigelsuure sõja NATO ja Venemaa vahel. Ja selleks ei ole NATO riigid valmis. Nii et me teeme kõik endast oleneva, aga tõepoolest, NATO ei lähe Ukrainasse sõtta.

Kui poliitiline otsus peaks langema, siis kui kiirelt oleks võimalik Soome ja Rootsi NATO-ga liita?

Üldiselt on olemas päris pikk ja põhjalik protseduur selleks, et saada NATO liikmeks, aga reaalne poliitiline olukord on praegu selline, et ma olen täiesti kindel, et kui Soome ja Rootsi esitaksid praegu avalduse, siis need vaadataks läbi väga kiiresti. Ma ei oska öelda konkreetset tähtaega, aga kindlasti väga kiiresti.

Tegelikult praegu on juba NATO ning Soome ja Rootsi vahel käivitatud eriline koostööprotokoll, mis on mõeldud just kriisiajaks. Soomlased ja rootslased praegu osalevad nendel nõupidamistel, mis käsitlevad Ukrainat.

Tegelikult on praegu Ukraina kriisi mõttes Soome ja Rootsi täiesti eristaatuses just nimelt tänu sellele protokollile, mis oli mõeldud sõja ja kriisi puhuks – intensiivistatud koostöö – ja täna on see käivitatud.