Viimastel nädalatel on arusaadavalt nii Eesti kui ka kogu maailma avalikkuse peatähelepanu koondunud Vene agressori vastu võitlevatele ukrainlastele, kes on kindlasti jõudnud oma julgusega eestimaalaste südamesse.

Sõjategevuse varjupool on aga eriti järsult ja valusalt murdnud sisse nii Eesti kui ka ülejäänud maailma kütusetarbija rahakotti. Viimase kolme nädala jooksul on nii maailmaturu naftahinnad kui ka Eesti tanklahinnad teinud läbi ralli, millesarnast pole turgudel nähtud viimase kümnendi jooksul. Õigusega võib Eesti tarbija ohates küsida: kaua veel?

Venemaa, kui maailma suuruselt teise naftaeksportööri kallaletung oma naabrile tõi nii toornafta maailmaturule kui ka lõpptoodete turule pretsedenditu ebakindluse, mis väljendus esialgu raketina kõrgustesse tõusnud turuhindades ja seejärel ennustamatus hinnaliikumises.

Veel veidi rohkem kui kolm kuud tagasi, eelmise aasta detsembri alguses, püsis Brenti toornafta hind suhteliselt stabiilselt 70-75 dollari juures. See sobis OPEC+ kartelli koondunud nafta tootjariikidele, kelle peamiseks sooviks oli hoida "musta kulla" hinnataset, mis ühelt poolt tooks riikidele mõistlikult eelarvetulu ning teisalt ei oleks liiga kõrge, et see hakkaks naftatarbimist piirama ja tooks taas turule suures mahus USA kildanafta tootjaid.

Ka kütusetarbijatele see sobis, nii Eestis kui mujalgi oli näha, et hinnatase tanklates oli mõistlik ja võimaldas oma autosõite tavapäraselt planeerida.

Jaanuaris kogunesid sõjapilved Euroopa kohale ning see hakkas kergitama ka naftahindasid. Veebruari alguses 90 dollarist läbi murdnud naftahind tõstis tanklahinnad juba sellisele tasemele, mis hakkas Eesti tarbijat valusalt pitsitama. Inimesed olid sunnitud oma liikumisharjumusi koomale tõmbama ja müügimahud langesid kümne protsendi võrra.

Siis sai aga kõige kohutavam teoks ja Venemaa viis oma logiseva sõjamasina Ukraina pinnale. Kõigile, sh agressorile endale, üllatusena reageeris läänemaailm kiiresti ja otsustavalt ning kehtestas mahuka sanktsioonide paketi Venemaale ja selle majandusele.

Kuigi naftasektor sai ametlike sanktsioonidega vaid kaudselt pihta, asusid rahvusvahelised turuosalised Vene naftat vältima ja palehigis alternatiivseid tarneallikaid otsima, et mitte "Putini sõjakirstu" täita.

Selle peale tulistas lakke nafta maailmaturuhind ning diplomaadid ja poliitikud mõlemalt poolt Atlandi ookeani asusid läbirääkimistesse seni sanktsioonide all olnud Iraani ja Venezuela nafta kiireks turule toomiseks.

Lääneriikide poliitikutel on kütusehindade alla toomisega tuli takus ja nii käiakse mesijuttu ajamas ka OPEC-i suurtele tootjariikidele. Just Lähis-Ida suurtel tootjatel oleks võimalus kiiresti suures mahus täiendavat naftat turule pumbata. Tarbijate kurvastuseks pole naftakartell seni näidanud üles erilist entusiasmi nafta hinna alla toomiseks tootmistasemeid tõsta.

Sama kiiresti ja järsult, kui märtsi alguses toimus naftahinna plahvatus dekaadi kõrgeimatele tasemetele, on see viimase mõne päevaga tagasi alla tulnud ja nüüdseks saavutanud taas taseme, millel see püsis enne Vene sõjategevuse alustamist, liikudes hetkel umbes 95-100 dollari juures.

Kuna turuhindades on viimasetel nädalatel palju emotsiooni ja teadmatusest tulenevat nn "riskipreemiat", siis viimaste päevade uudised edusammudest Venemaa ja Ukraina vaheliselt läbirääkimistel on mõjunud hindadele "negatiivselt" ja neid langetanud.

Uue muutujana tõstis Hiinas taas pead koroonapandeemia ja keskvalitsus kehtestas nädalavahetusel kõikehõlmavad liikumispiirangud nii Shanghaile kui ka Shenzheni tööstuskeskusele.

Turg hindab, et see võib mõjutada naftanõudlust juba lühemas perspektiivis, Shanghais ongi liiklus piirangute tõttu juba kolmandiku võrra vähenenud. Samal ajal on Hiina tööstuspiirkondade karantiin järjekordseks murekohaks globaalsele majanduskasvule. Juba praegu hinnatakse, et sõda võib tekitada majandusšoki, mis toob kaasa majandusarengu pidurdumise ja sellest tulenevalt ka naftatarbimise vähenemise.

Kuna praegu valitseb ebakindlus naftanõudluse (ja ka pakkumise) osas nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis, siis ilmselt jätkub hindade tugev volatiilsus ka järgnevatel päevadel ja nädalatel, mil iga geopoliitiline areng või uudis võib märgatavalt hinnatasakaalu turul muuta.

Kui nafta hind on viimase nädala jooksul joonistanud graafikutel korraliku silmuse, siis lõpptoodete turud on liikunud teistsuguste dünaamika järgi. Teatavasti kujunevad Eesti tanklates kütuste hinnad EL-i mootorikütuste hulgituru hindade alusel.

Samuti mängib hinnakujunduse juures arvestatavat rolli ka euro-dollari vahetuskurss. Seetõttu võibki näha anomaaliat, kus toornafta hind oli teisipäeval kolm protsenti kõrgem kui kolm nädalat tagasi (st enne Venemaa sissetungi Ukrainasse), samal ajal kui mootoribensiini hulgituru liitrihind eurodes oli kümme protsenti ja diislikütusel koguni 19 protsenti kõrgem.

Venemaa on suur diislikütuse eksportija ja samuti on nende Euroopasse müüdava Urals toornafta keemiline koostis sobilik just raskema mootorikütuse tootmiseks. Turuosaliste soovimatus Venemaa naftatooteid osta suurendab diislikütuse hinnasurvet Euroopa tarbijatele ja raske on näha, et taastuks tavapärane hindade vahekord Brenti toornafta ning diislikütuse hulgiturul.

Hinnatipud tanklates on viimastel nädalatel šokeerinud lisaks Eestile ka tarbijaid kogu ülejäänud maailmas ja riigid otsivad palehigis võimalusi tarbijaid hinnatõusust säästa ja kerkivaid inflatsiooninumbreid tasandada. Juba on paljud EL-i riigid teatanud kütuseaktsiiside märkimisväärsest langetamisest, Poola on läinud veelgi kaugemale ja vähendanud ka mootorikütuste käibemaksu.

Ka Eestis peaksid diskussioonid kiiresti edasi minema. Isegi kui tanklahinnad on tippudest alla tulnud, siis ka praegune tase ei ole ettevõtetele ega inimestele pikaajaliselt jätkusuutlik. Eestis kehtib EL-i keskmisest kõrgem mootoribensiini aktsiis, samuti on võimalik alandada ettevõtluse vereringeks oleva diislikütuse aktsiisimäära.

Kuigi ebaselgust tuleviku osas on palju, siis teiste riikide otsused lähtuvad eeldusest, et praegused kõrged tasemed jäävad meiega vähemalt lähimateks kuudeks. Kui meie valitsus otsustab ülejäänud maailmaga võrreldes vastuvoolu ujuda ja jätta aktsiisimäärad muutmata, siis tuleks kahjuks kõigi eelduste kohaselt meie inimestel kurb suvi, sest perega maale puhkama sõitmine on poole kallim kui eelmisel aastal.