Olen oma elu jooksul osalenud kahe komisjoni töös, mis tegelesid skulpturaalsete mälestusmärkidega. Ühe komisjoni ettevõtmine oli edukas ja üks väärikas tegelane Eesti ajaloost sai ühe linna peatänavale jäädvustatud ja seal vaatab nüüd pronksist rahuga ajaloole vastu. Teise komisjoni töö katkes ja kuju ei sündinud. Esimesel juhul oli tegu meie seast ammu lahkunud inimesega, teisel juhul isikuga, kes praegugi elab ja tegutseb.

Muidugi oli elavat inimest kujutava skulptuuri puhul esikohal tema kui sümbol, kui üldistav kiitus tema tegevusalale, aga ikkagi olnuks kavandi järgi tegu konkreetse indiviidi kujutisega.

Hea komme, millest vahel on küll mööda vaadatud, näeb ette, et kellelegi ei püstitata ausammast tema eluajal. Sama käib kohanimede kohta, sest seaduski sätestab, et "isiku nime ei või pühendusnimeks määrata selle isiku eluajal.".

See reegel on mõistlik, sest me saame hinnata inimese väärtust alles pärast tema lahkumist, kuna alles siis on tema lugu lõpuni räägitud. Spordisangar võib teha suuri tegusid, tuua oma maale ja rahvale au ja kuulsust, kuid pärast karjääri lõppu on tal enamasti üle poole elust veel ees, mille jooksul võib ta muutuda hoopis teistsuguseks sümboliks.

Monumentide püstitamine ja tänavatele ning väljakutele pühendusnimede andmine või vanade nimede vahetamine uute ja justkui sobivamate vastu on emotsionaalne, aga mõnevõrra isegi rutiinne tegevus. Nõukogude ajal nimetati palju tänavaid ümber ja sageli just võimule ustavate tegelaste järgi. Hiljem selgus, et mõnelgi juhul olid tänavad lihtsalt mölakate ja kaasajooksikute, halvemal juhul massimõrvarite järgi nimetatud ning kohad said kas vana nime tagasi või pandi neile päris uus.

Tänavale või platsile poliitilise või ideoloogilise tähendusega või siis solidaarsust väljendava nime panemine on seega otsus, mida tuleb tõsiselt kaaluda ja soovitavalt siis, kui on tekkinud teatav ajaline distants, et otsust saaks selgemalt ja liigsete emotsioonideta kaaluda.

Praeguse sõja taustal on Eestigi linnade, eriti Tallinna puhul kõlanud mõtteid ja konkreetsemaidki plaane anda mõnele paigale sümboolselt Ukraina nimi.

Eesti Päevaleht kirjutas, et "Tallinna abilinnapea Madle Lippuse sõnul oleks Ukraina väljaku loomine kõnekas toetusavaldus ning linnale on laekunud selle tegemiseks ka ettepanekuid. "Peame praegu toetama Ukrainat kõigil võimalikel viisidel ning ka sümboolne toetus on hetkel väga oluline," ütles Lippus."

Muidugi on sümboolne toetus hetkel väga oluline, aga on, mis on, kuid sümboolsest toetusest Eestis Ukrainale küll puudust ei ole. Kõned ja tänavanimed, kuitahes õiget sõnumit need ka ei kanna, on lõppeks ikkagi vaid sõnad.

Kohalikud omavalitsused peaksid praeguseks olema jõudnud etappi, kus sümboolse toetusega tegeletakse alles siis, kui reaalse toetamisega on kõik, mis vaja, tehtud. Ainsamatki sõjapõgenikku ei aita see, kui Tallinnas on Ukraina väljak, aga mitte kuiva ja sooja tuba elamiseks sellesama väljaku lähedal.

Sümboolse toetuse avaldamisel on üksikisikud Eestis ja üle maailma olnud silmapaistvalt aktiivsed ja tublid, kindlasti on abi mõnest toetavast sõnast Ukrainale ja Putinit mõnitava naljapildi jagamisest sotsiaalmeedias, aga eks mõtle Ukraina sõdur siiski samal ajal, et sümboolne toetus on tore, kuid kasu oleks hoopis relvasaadetisest või muust selgest sõjalisest abist.

Vaidlused ja arutelud kohanimede üle kütavad ikka kirgi ja eriti Tartus näikse selleks palju aega olevat, aga ometi tundub see tegevus praegu nagu iluaiandusega tegelemine maavärina ajal. Kui liiga palju sümbolite ja sümboolse toetusega tegeleda, võimegi nende lõksu jääda. Võime tänavanime muutmise järel tunda, et oleme midagi päriselt ära teinud, aga tegelikult ju ei ole. Kui nõuda omavalitsuselt sümboolset tegevust, siis seda ka saame.

Küll jõuab kätte ka aeg panna tänavatele ja väljakutele uusi ja kõlavaid nimesid, küll tuleb aeg püstitada uusi monumente, aga see aeg ei ole veel käes, sest see lugu ei ole veel lõpuni räägitud ja kui see lugu on tõesti lõpuni räägitud, võib juhtuda, et lihtsalt riiginime kasutamise asemel peame oma sõnumi edastamiseks mõtlema märksa jõulisemate väljendite peale. Mis me siis teeme? Korraldame koosoleku ja hakkame jälle muutma?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.