Kiievist pärit Ljudmilla Blousyuk on üks praegu veel hotellis elavatest põgenikest, kes on alustanud nii töö kui ka elamispinna otsimisega. Kuna tööd ta veel leidnud ei ole, saab ta maksta elamispinna eest kuni 300 eurot kuus. Siiani ei ole ta venekeelsetest sotsiaalmeedia gruppidest jõukohaseid üüripakkumisi leidnud.

"Meil oli Tallinnas kaks varianti. 350 eurot ilma kommunaalideta. Koos kommunaalidega pluss-miinus 400 eurot. Tasuda tuleb ka tagatisraha. Tallinnas oli kaks sellist pakkumist. Tartus ei ole hinnad eriti odavamad," rääkis Blousyuk AK-le.

Samas on aktiivselt üürikortereid asunud otsima ka mitmed juba töö leidnud põgenikud. Kuigi korterite defitsiiti veel Uus Maa kinnisvarabüroo analüütiku Risto Vähi sõnul ei ole, on selgelt näha põgenike mõju üüriturule.

"Üürnikke, kes huvi tunnevad, on väga-väga palju. Nii kiiret üürituru survet ei ole tegelikult Eestis mitte kunagi varem nähtud. Enim tuntakse huvi paneelmajade vastu, üldse tüüpkorterite vastu nii Tallinnas, Tartus kui ka tegelikult väiksemates linnades," rääkis Vähi.

Samas on Ukraina põgenikel üüriturul mitmeid takistusi. Lisaks kõrgetele üürihindadele, võib olla keeruline korteriomanikuga lepinguperioodis kokkuleppele saada.

"Eestis on üldiselt harjutud tegema lepinguid, aastane leping. Kuna ukrainlastega on see, et on teadmata nende siin viibimise periood, siis pigem eelistatakse tähtajatut lepingut või mingit muud varianti. Näiteks selles võib tulla erisusi ja eks mõnel juhul on ka stigmad," rääkis Vähi rahvusepõhistest eelarvamustest Eesti üüriturul.

Riigi eesmärk on aga põgenikud võimalikult kiiresti üüriturule suunata. Selleks pakutakse ka vajaduspõhiselt ühekordset toetust kuni 900 eurot. Kui üüripinna leidmine võtab aga rohkem aega, saab ministeerium pakkuda kuni neljaks kuuks riigi omandis olevaid pindu. Samuti on kaardistatud omavalitsuste majutusvõimalusi ja pagulasabini jõudnud vabatahtlike pakkumisi.

"Kui oleme vaadanud riigile kuuluvaid hooneid, siis ligi 10 000 inimest oleks võimalik neisse majutada. Samas need on erinevas seisukorras: seal on ka ruume, mis vajavad investeeringuid," rääkis sotsiaalministeeriumi asekantsler Hanna Vseviov.

Nii tuleks Vseviovi sõnul vaadata ka väiksemate piirkondade üüripakkumisi. Üks ettevõtetest, mis on juba pakkunud elamispindu Ukraina peredele ka väiksemates kohtades on näiteks Hodes. Ettevõte sõnul on pakkumisi Harjumaal, Viljandis, Pärnus, isegi Karksi-Nuias.

"Eks tõmbekeskustes, kus paljudel eesti inimestelgi on keeruline eluaset leida, on raske teha seda ka põgenikel. Samas teame, et tõmbekeskuses on võibolla ka rohkem vabu töökohti. Selge see, et me ei saa inimesi tõsta lihtsalt ühest kohast teise, vaid tulebki vaadata, mis on inimeste taust ja valmisolek teatud tööd teha," sõnas Vseviov.