Mõne sõja puhul on ebaselge, kuidas sõda algas. Kes täpselt alustas? Kas keegi provotseeris? Milline on konflikti pikem ajalugu?

Seekord on kõik selge, mustvalge: Venemaa alustas provotseerimatut sõda Ukraina vastu. Tegemist on kuritegeliku käitumisega, millele ei ole õigustust.

Niivõrd lähedase ja Eestit puudutava sõja kajastamine on esmakordne. See on pannud ka ERR-i põhjalikult oma kanalite programmi muutma, rohkem kui koroonakriisi ajal.

Maht ja viis

Sõjakäsitluse maht on välja toonud auditooriumi vastandlikud ootused. Sõja alguses olid ülekaalus kirjad ja telefonikõned, kus sooviti rohkem kajastust. 

Kuigi kavasse lisandus mitu sõjateemalist saadet ja uudiste maht suurenes jõudsalt, jätkus ka tavapärane programm. Algse šoki tõttu oli neidki kuulajaid-vaatajaid, kes olid häiritud meelelahutusest ja kergemast sisust. Ka kergete muusikapalade valik tekitas tõrjuvaid reaktsioone: "Kuidas te võite sellisel raskel ajal kerglast muusikat mängida?"

Tuleb siiski rõhutada, et ka sõjaõuduste ajal peab ERR aitama inimestel positiivset rutiini hoida. Eriti koduse eluviisiga inimesed satuksid liiga suure pinge alla, kui sõjateemat vahetpidamata käsitleda. Lapsed võivad ärevaks muutuda, kui ei saa enam vaadata oma tavapäraseid saateid. Psühholoogid soovitavad tõsiste uudiste jälgimist niimoodi sättida, et mitte enda sisemist rahu kaotada.

Tasakaalustatus sõja kajastamisel

Ajakirjanduseetika üks aluspõhimõte on, et konflikti puhul tuleb kuulata ära olulised pooled ning esitada tasakaalustatud vaade.

Ent tasakaalustatusega ei tohi teatud juhtudel üle pingutada. Kui väljas sajab vihma, on arutu öelda, et üks osapool väidab, et sajab ning teine, et ei saja. Ajakirjanik peab aknast välja vaatama ja edastama, mis toimub.

Käimasoleva sõja puhul pole põhjust esitada infot nii, et Ukraina ütleb, et Venemaa ründas teda, aga Venemaa eitab rünnaku toimumist.

Piisab ilmselgest: Venemaa ründas Ukrainat. Pole vaja korrata Kremli arutut valet, et Venemaa ei ole Ukrainat rünnanud. See valeväide on vaja küll uudistest läbi lasta, samuti analüüsides või kommentaarides nimetada, et Kreml sellist fakte eiravat valet levitab.

Selle sõja olemuse tõttu ei ole vaja jooksvasse kajastusse lisada Venemaa alusetuid väiteid, kuidas Ukraina on sõda provotseerinud, tsiviilisikuid tapnud ja natsistlikku režiimi viljelenud.

Küll aga on vaja esitada mõlema poole seisukohti sõjategevuse kulgemise kohta, mida ERR ka teeb.

Tasakaalustatuse teemal on auditooriumi tagasisidet ERR-ile olnud suhteliselt vähe, võrreldes näiteks sisepoliitiliste või koroonateemadega.

Kriitika suund sõltub otseselt inimeste poliitilisest hoiakust sõja suhtes. On neid, kes leiavad, et ka Vladimir Putini pildi näitamine on liig, kujutades endast Kremli sõjapropagandat. Sama loogika järgi ei tuleks tsiteerida Putini või Sergei Lavrovi sõnavõtte, sest nii toimub räige valeinfo levitamine. Kriitika tabab ka uudist, milles Moskva ametnik eitab suhkrupuudust Venemaal.

Siin on vaja kainet meelt. Eeltoodud info esitamine on vajalik, et toimuvat igakülgselt mõista. Jah, piduliku fotogalerii avaldamine Putinist vee all ja vee peal, maa all ja maa peal oleks kohatu. Küll aga on vaja mõista, et agressori tsiteerimine uudistes on sõjakajastuse vajalik osa.

Teisest suunast tuleb kriitika, mis on peamiselt venekeelne ja ennekõike ERR-i venekeelsete kanalite kohta (Raadio 4, ETV+, rus.err.ee). Selle kohaselt on ERR täiesti ühekülgne, edastades vaid lääneriikide seisukohti Ukrainas toimuva kohta. Need kirjad või kõned on mõnikord sellises ropendavas keeles, et teevad vastamise võimatuks.

Avaldatakse ka pahameelt, miks ei saa enam vaadata Kremli kanaleid. "Olen kogu aeg vaadanud, aga kunagi pole seal mingit propagandat näinud," kõlab mõni kommentaar.

Valed ei vaja kordamist

Vastus ERR-i ajakirjandusliku lähenemise kohta on lihtne: agressori ilmselged valed ja tühiterminid (näiteks denatsifitseerimine) ei vaja kordamist, vaid markeerimist. Sõjakaotuste kohta Venemaa üldiselt infot ei annagi, nii et pole midagi kajastada.

Pärast tsensuuriseaduse vastuvõtmist Venemaal, mis ei luba sõda Ukraina vastu nimetada sõjaks, on toimetustel muutunud raskeks leida Venemaalt allikaid, mis sealset olukorda kirjeldaks. Inimesed Venemaal on hakanud pelgama ajakirjanduse jaoks kommentaaride andmist.

Neist raskustest hoolimata peab ERR oma auditooriumi kursis hoidma, kuidas Venemaa oma tegevust sõja kulgedes selgitab. See on ERR-i auditooriumi igakülgse informeerituse küsimus. Ent selline info peab olema esitatud kontekstis, mis arvestab kontrollitavaid tõsiasju, nagu Venemaa rünnaku fakt Ukraina vastu.

Ajakirjanduseetika reeglid näevad ette, et fakt ja hinnang sellele tuleb lahus hoida. Faktidega tõendatud asjaolud annavad aga mõnikord aluse lisada kohe ka hinnang. "Käimas on Venemaa barbaarne rünnak Ukraina vastu" on faktipõhist hinnangut sisaldav uudislause.

On neid, kes leiavad, et ETV+ on liiga meelelahutuslik. Auditooriumiuuringud näitavad aga, et ETV+ vaadatavuse eesotsas ei ole meelelahutus, vaid päevakajalised saated: "Aktuaalne kaamera", intervjuusaated, uus välispoliitikasaade "Orbiit".

Väike, aga järjekindel osa kriitikutest tegeleb värvide ja sümbolite maailmaga. Miks on telestuudio laud ühelt poolt profiilis vaadates Z-kujuline? Millist signaali te sellega välja saadate? Miks võib saatejuhi kampsunil leida Venemaa lipuvärvid? Mis sümboli tekitab joogiklaaside vari stuudios? Kas stuudiokujunduses on teadlikult valitud agressori lipuvärvid?

Aeg on raske, aga tõmbame selle koha peal hinge. Sinine on klassikaline telestuudio värv, mida tihti kombineeritakse punase ja valgega, hoolimata riikide sümboolikast. Kirjul kampsunil oli aga vist vähemalt seitse värvi.

Sõjakoledused pildis

Tundlik teema igasuguse vägivaldse sisu puhul on pildimaterjali valik. Näiteks on mitmed lapsevanemad palunud uudistes mitte näidata veriseid kaadreid ja koledaid purustusi.

Paraku pole võimalik sõja ulatusest ja iseloomust rääkides hoiduda sõjakoleduste näitamisest. See oleks põhjendamatu ilustamine. Küll aga teevad toimetused hoolikalt valikuid, et mitte sõjatraagika pildilise poolega liiale minna. Eriti häirivate kaadrite ees esitavad ERR-i telekanalid ka hoiatuse.

Sõjateema paraku lähiajal ajakirjandusest kaduda ei saa. Tuleb oma infotaluvust hinnata ja selle põhjal otsused teha, et ennast säästes asjadega kursis olla.