X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Saks: Venemaal kulub sõjaeelse militaarvõimekuse taastamiseks aastaid

Rainer Saks
Rainer Saks Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Julgeolekuekspert Rainer Saks ütles intervjuus ERR-ile, et Venemaal kulub oma sõjaeelse militaarse võimekuse taastamiseks aastaid ning NATO riikide ründamine on praegu väga ebatõenäoline.

Sõja puhkemisest on möödunud kuu. Millises seisus on praeguseks teie hinnangul Venemaa oma eesmärkide täitmisel ja Ukraina oma eesmärkide täitmisel?

Kui väga üldiselt öelda, siis kumbki ei ole otseselt oma eesmärki täitnud. Vene väed on siiski Ukraina territooriumil. Aga kui vaadata konkreetselt sõda, siis Venemaa oma eesmärke saavutanud ei ole, mitte ligilähedaseltki, ja põhjus on eelkõige selles, et poliitiline ülesanne oli sundida Ukraina valitsus kapituleeruma. Venemaa tahtis Ukraina poliitilise süsteemi täielikult ümber korraldada. See eesmärk on läbi kukkunud.

Nüüd võib Venemaa endale püstitada mingid uued eesmärgid ja sõda käib juba edasi nende pärast. Ikkagi soovitakse Ukrainale suruda peale selline rahuleping, mis jätaks Venemaale võimaluse Ukraina tulevikku oluliselt mõjutada. Kindlasti on Venemaa jaoks oluline Krimmi küsimus ja Donbassi küsimus. Ta ilmselgelt üritab neid piirkondi enda kätte jätta. Ja ma ütleks, et see ei tundu ka enam väga realistlik. Vaadates siin veel seda momenti, et Venemaa vist ei ole loobunud Kiievi ründamise plaanidest, siis tekib tunne, et nad ikkagi ei oska hinnata olukorda nii-öelda sõjaväljal adekvaatselt ja ma ei saa ka aru, mille peale nad loodavad. Sest neil ei ole enam selliseid reserve, millega saaks sellise suure rünnaku ette võtta.

Kui Ukraina poolt vaadata, siis nemad on suutnud sõjalises mõttes teha seda, mis oli nende eesmärk - kurnata Vene väed välja. Kuna Venemaa otsustas nii pikal rindel nii väheste vägedega rünnata, siis see kurnamistaktika sai olla ukrainlaste vägede arvu ja relvastust arvestades ainuvõimalik lähenemine. Venemaa on selle õnge läinud.

Ukraina sõjaplaneerimine on operatiivolukorrale vastavuses ja nad on olukorrale väga adekvaatselt lähenenud. Sellega on küll kaasnenud väga suured tsiviilohvrid, vaevalt et Ukraina seda plaanis. Aga nad on näidanud seda, et nad on valmis seda ära kannatama. Ja see on tohutu eelis võrreldes Venemaaga, kes ei ole valmis oma kaotusteks, kes ei ole teinud ettevalmistusi nende kaotuste korvamiseks. Ja seetõttu on olemas võimalus, et kui Ukraina sama targalt edasi sõdib, siis on tal võimalus saada initsiatiiv enda kätte.

Kas Venemaa lüüasaamine Ukrainas või vähemalt eesmärkide mittetäitmine oleks Venemaale heidutava mõjuga ka teiste riikide ründamise mõttes või tekitab see teatud kättemaksuiha, et ikkagi Euroopale või läänele koht kätte näidata?

Lühikeses perspektiivis on see kindlasti heidutav, ma räägin siin viiest aastast.
Nad on kaotanud väga suure osa oma kõige võitlusvõimelisematest vägedest, nii tehnika, elavjõu kui ka muude sõjapidamisvahendite mõttes, mis kõige selle juurde käib.

Neil on jäänud alles kaks suurt võimepaketti - üks on õhutõrje ja teine on strateegilised raketiväed, mis tähendab tuumarelva. Kõik strateegilised võimed, mis on tuumarelvaga seotud, on neil alles. Neid kahtlemata ei saa Ukraina ka parima tahtmise juures hävitada, see on täiesti selge. Aga nende elementidega ei ole võimalik heidutada NATO laienemist, sest tuumarelv ja õhutõrje on kaitsva iseloomuga. Sa võid küll ähvardada tuumasõjaga, näiteks, kui Soome liitub NATO-ga, aga tõenäoliselt see heidutus sellisel kujul on naeruväärne ja ei toimi. On selge, et riik, kes üritaks kasutada tuumarelva ründaval eesmärgil, kaoks rahvusvahelisest suhtlusest ikka väga pikaks ajaks.

Venemaal on vaja konventsionaalseid vägesid selleks, et üldse reaalselt ähvardada ja nende vägede kaotuste taastamine võtab praegu väga pikalt aega.

Räägitakse küll, et Venemaa kaotused on väga suured, aga ometi on Nõukogude ajast ladudes väga palju erinevat sõjatehnikat, mille saab tolmust puhtaks pühkida ja kasutusele võtta.

Võib-olla mõnes laos mõni selline tehnika osa ka on, mis võib-olla liigub, aga enamasti need, mis on nendesse hoiuladudesse paigutatud, neid ei saa niisama kasutusele võtta. Esiteks, suurem osa neist ei ole liikuvad. Teiseks, nad on moderniseerimata. Kolmandaks, kui võtta kasvõi tavalised veoautod sealt ladudest välja, siis tuleb nad kõigepealt saata remonti, selleks, et nad üldse muutuksid käigukõlbulikuks, sest nad on seal niimoodi konserveeritud, et nendega ei saa sõita lihtsalt sealt laost välja.

Tavaliselt on tegelikult neid hoiuladusid kasutatud ka varuosade baasina, seda ei tohi küll teha, aga ikkagi tehakse. Ja kui te panete tähele, siis Venemaal on mitmed tankitehased ja remondibaasid hakanud seisma jääma, sest varuosasid, mida nad on harjunud läänest ostma, nad enam läänest ei saa ja neid nad kõike ise tootma ei ole võimelised.

Järelikult see protsess selleks, et taastada Vene konventsionaalsete vägede võitlusvõime, venib väga pikaks. Lisaks kaob nende võimekus seda relvastust moderniseerida ja seda me näeme juba Ukraina sõjas. Vene armee ei ole võimeline praegusel kujul pidama moodsat sõda. Kaasaegset. Ja selles mõttes kindlasti Venemaa juhtkond ei ole nii rumal, et ta sellest aru ei saa ja kindlasti hakatakse tegema plaane, kuidas neid võimelünkasid hakata ületama. Aga see võtab ikkagi väga pikki aastaid. Me räägime perioodist, mis on pikem kui viis aastat.

Selles mõttes on küsimus Venemaale, kui ta on liiga agressiivne, et kui sa vallandad uue sõja läänega, siis kuidas sa kaitsed Kaliningradi ja teisi oma positsioone. See ei ole enam nii kerge.

Ukrainas Mariupolis võitleva Aasovi rügemendi video kaader hetkest 16.märtsil, kus Venemaa tank saab tankitõrjeraketi tabamuse. Autor/allikas: SCANPIX / REUTERS

Kas sellisel juhul ka erinevad avalikud andmed selle kohta, mis hindavad Venemaa sõjalist võimekust, lugedes üles tanke, sõjalennukeid ja muud sõjatehnikat, ei ole täiesti adekvaatsed? Tegelikkuses osa sellest tehnikast lihtsalt ei liigu?

Jah, kindlasti mitte. Lendavate platvormide osas on ta tõele lähemal, kuigi ka seal me teame, et Vene armeel on probleeme. Aga kõik see, mis puudutab tanke, soomukeid ja muid maavägede komponente, siis paberi peal on see armee väga suur, aga reaalselt võitlusvõimelisi osasid nendest on kindlasti palju vähem. Kui vaadata seda, et nad on Ukraina vastu koondanud 1200 tanki ja kui neil on 21 000, siis tekib küsimus, miks nad siis koondasid nii vähe. Mis see põhjus oli? Ja miks nad ei suuda seniseid kaotusi korvata? See tähendab ikkagi seda, et neid ei ole nii palju kui see paberi peal välja paistab.

Lääs kardab otsest sõda Venemaaga, üritatakse vältida kolmandat maailmasõda. Samas, vaadates Venemaa meedias edastatavaid sõnumeid, siis võib jääda mulje, et Venemaa eesmärk justkui on eskaleerida konflikt otseseks vastasseisuks NATO-ga.

Siin on lääne strateegiline kommunikatsioon läinud natukene halvasti. Ja Venemaa seda just ära kasutabki. Kui lääs ütleb, et me tahame vältida kolmandat maailmasõda, siis Venemaa tajub ja käsitleb seda sõnumit nõrkusena ja selle peale mängitaksegi Venemaa strateegilises kommunikatsioonis vastu. Ja tegelikult on see lääne nõrkus tõepoolest. Sest kui puhkes Ukraina sõda, siis Venemaa kaotas hoobilt igasuguse initsiatiivi kommunikatsioonis, Venemaa president kadus isegi teleekraanidelt mõneks ajaks ja initsiatiiv oli puhtalt lääneriikide käes. Seda ära kasutada ei osatud, nüüd on Venemaa uuesti hakanud heidutama oma sõnumitega. Ja see initsiatiiv ei ole võib-olla täielikult Venemaa käes, aga see ei näe väga hea välja. Ma ei taha ka öelda, et lääneriigid peaksid õhutama kolmandat maailmasõda, seda ma kindlasti ei soovita, aga siin on ilmselgelt mingid puudujäägid.

Kas Venemaa tegelikkuses ise kardab sellise otsese sõjalise konflikti tekkimist NATO-ga? Kas Venemaal on üldse sõjajõudu, et NATO-ga sõdida?

Vähemalt ta ei näita välja, et ta kardab. See on väga tähtis ja NATO pool peaks ka näitama välja, et ta ei karda. See on oluline asi. Seda on nüüd NATO üritanud oma kaitsepositsioonilt rõhutada, et me kaitseme ennast kindlasti. Aga see on sõnum, mis ei ole jäänud selgelt domineerima selles plaanis, et NATO on valmis seda sõda pidama, juhul kui Venemaa selle vallandab. Aga siin ongi pigem kommunikatsiooniprobleemid, kui reaalsed probleemid. Ma rõhutan, et Venemaa ei saa pidada NATO-vastast sõda ilma konventsionaalsete üksusteta. Ja kuna ta kogu sõjaline võimekus on praegu tavaüksuste näol hõivatud Ukrainas, siis ta ei suuda praegu isegi kaitsta Kaliningradi. Nii et ma arvaks, et sellist välktuumasõda vaevalt keegi pidama hakkab. See Venemaa praegu ei suuda kolmandat maailmasõda pidada.

Kas üldmobilisatsiooni välja kuulutamine on reaalne võimalus? Kas Venemaa suudaks kõik mobiliseeritud ära relvastada?

Venemaa ei ole mitte kunagi kokku harjutanud mitte ühtegi üldmobilisatsiooni käigus tekkivat reservüksust. On toodud tagasi erru läinud kutselisi sõjaväelasi või on värvatud uusi kutselisi sõjaväelasi ja neid harjutatud kokku mingi pikema aja vältel ründava iseloomuga üksusteks. Territoriaalkaitse on nominaalselt Venemaal olemas, aga ta on tegelikult sisuliselt mehitamata ja sisuliselt
eksisteerib ta ainult paberil. Selles sõjas on Venemaa kaotused olnud väga suured, eriti ohvitseride osas, ja reservüksuste moodustamisel on ohvitseride olemasolu esimene kriitiline element. Siis tuleb relvastus, igasugused muud asjad, kokkuharjutamine ja väljaõpe.

Ja kuna seda kunagi varem tehtud ei ole, siis ma usun, et kui oleks olukord selline, et kui Venemaa satub ise rünnaku alla ja ta peab ennast kaitsma, siis on üks motivatsiooni küsimus. Võib-olla siis selline süsteem kuidagi ehitatakse käigu pealt ja suhteliselt kiiresti üles. Aga sellises olukorras nagu praegu hakata viima läbi üldmobilisatsiooni ja hakata käigu pealt seda süsteemi välja ehitama, võtab vähemalt pool aastat, isegi kui uskuda, et selles ollakse edukad. Selle tõttu sellise üldmobilisatsiooni läbiviimine võib Venemaal olla omakorda katastroofiline.

Ma usun, et nad üritaksid pigem teha mingi osalise mobilisatsiooni, kui nad tahavad oma vägesid täiendada. Aga ka selle läbiviimine võtab väga kaua aega. Nii et praegu tehakse igasuguseid kombineeritud variante, et kaotusi Ukrainas korvata. Aga kui nüüd kujutada ette kolmanda maailmasõja konteksti, siis kui nad Ukraina kampaaniat valmistasid ette tugevalt aasta, siis selleks, et rünnata kogu NATO koalitsiooni või NATO liikmesmaid, peaksid nad seda ikka mitu aastat ette valmistama.

Zapadi õppustel on seda aastaid harjutatud.

Viimane Zapad valmistas ette sõjakäiku Ukrainasse. Ja sellest ei ole midagi välja tulnud. Võrrelge Ukraina kaitsejõude ja nende relvastust ja NATO riikide relvastust.

Mõkolajivi oblast. Autor/allikas: Kristjan Svirgsden / ERR

Kuidas te hindate tulemusi NATO tippkohtumiselt? Balti riikide tugevdamiseks konkreetseid sõnumeid sealt ei tulnud.

Ma arvan, et siin on jälle tegemist pigem kommunikatsiooniprobleemiga. See oli erakorraline tippkohtumine, korraline tuleb Madridis suvel. Las meie valitsus kommenteerib seda, kuidas nemad sellega rahul on. Ma ei arva, et see, mis meil praegu siia kaitsesse on paigutatud, et seda oleks liiga vähe. See on juba tegelikult väga arvestatav jõud ja need otsused idatiiva tugevdamiseks on veel alles väga värskelt tehtud. Mis on puudu veel, on see püsilahendus. Aga ma usun, et Eesti valitsusametnikud ja poliitikud selle nimel töötavad. Teine pool on see, et Eesti peab ise ka oma võimeid arendama ja muutma need kestlikuks. Need kaks asja tuleb kokku panna, siis tekib päris heidutus. Ma ei vaataks seda praegust tippkohtumist sellise pilguga, et see määras midagi ära. Ma arvan, et on kiire vaheetapp, mille peateema oli see, kuidas Ukrainat toetada.

Kui tõenäoliseks te peate mingit piiratud raketirünnakut Venemaa poolt mõne NATO riigi sõjalisele taristule, et saata hoiatav sõnum läänele ja võidukas sõnum kodupublikule?

Selleks puudub igasugune loogika. Esiteks Venemaal rakette peaaegu ei ole enam, aga see ei olegi kõige olulisem hetkel. Oluline on see, et NATO ründab sellisel juhul vastu. Ja mitte ainult kahe raketiga, vaid kogu oma jõuga.

Aga kas ründab ikka?

Jah. Absoluutselt. Mitte mingit kahtlust ei ole selles. See tähendaks seda, et siis Venemaa vallandaks suure sõja. Kui ta ei ole selleks ajaks valmis, kui tal puuduvad jõud, kes suudavad NATO-ga sõdida, siis ta seda ei tee. Ja siis on juba mõtet ähvardada tuumarelvaga, nagu nad praegu verbaalselt teevad. See on kommunikatsioonisõda. See ei ole reaalne tuumasõja oht praegu, vaid see on puhtalt kommunikatsioonisõda. Ja selle tõttu ma ütlen, et eriti tobe oleks nüüd Venemaa vaates rünnata oma väga väheste alles jäänud täppisrelvadega mõnda NATO riigi objekti. Tõenäoliselt kukuks see rünnak ka veel lisaks kõigele läbi, sest NATO riikidel on ikkagi arvestatav õhutõrje. Ja see võiks muuta Venemaa veel totaalselt naeruväärseks. Seetõttu ma arvan, et see on ainult kommunikatsioonis esinev hirmutamine, mida reaalses elus ei peaks üldse pidama tõenäoliseks.

Kas siiski siia piirkonda peaks liitlased tooma ajutise õhutõrje või näiteks kesk- või kaugmaa õhutõrjevõimekusega sõjalaeva Tallinna lahte?

Sellised laevad ei saa väga kaua siin olla. Aga tegelikult see näitab seda, et ohuhinnang on praegu selline, et sellist võimet siia vaja tuua ei ole. Järelikult ei pea me seda pidama hetkel tõsiseks probleemiks, aga Eesti peab selle küsimuse ise lahendama. Ja võimalikult kiiresti siiski. See ei saa olla selline asi, mida hakatakse ohu korral siia tooma. See peab olema siin kogu aeg. Siis langeb terve hulk igasuguseid murekohti ära.

USA president Joe Biden ütles neljapäeval, et keemiarelva kasutamine Venemaa poolt Ukrainas tooks NATO reageeringu. Mida see tähendab, kas sõjalise reageeringu?

Ma ei ütleks, et sõjalise tingimata, aga ma ei tea. Ma usun, et mitteavalik kommunikatsioon on seda ehk natukene täpsustanud.

Kas see võib just provotseerida Putinit keemiarelva kasutama, et testida Bidenit?

Venemaa riskib eelkõige sellega, et ta muutub totaalseks paariariigiks ja ta peab mõtlema sellele, milline on olukord ka pärast selle konflikti lõppu. Ta võib hambad ristis mingisuguseid tehnogeenseid õnnetusi või ökokatastroofe esile kutsudes Ukraina vastupanu murda. Sõjaliselt ta ei ole võimeline Ukraina vastupanu murdma. Aga peale seda oled sa võib-olla nii totaalses rahvusvahelises isolatsioonis, sanktsioone ei saagi maha. Ja selles mõttes see kalkulatsioon ei ole ainult sõjaline.

Millal sõda lõppeb?

Ei tea, aga ma arvaks, et vähemalt kaks nädalat edasi, me näeme sellist kurnamissõda mõlemalt poolt ja kus Ukrainal on võimalus võtta initsiatiiv. Kui juhtub see, et ukrainlased seda initsiatiivi ei saa, siis on Venemaal see otsustuspunkt, et kust leida reservid, et minna pikaajalise kurnamissõja peale. Ja see otsustuspunkt saabub aprilli alguses. Venemaal on kaks võimalust - kas lõpetada sõda kahe nädala jooksul ära, leida mingi vaherahulahendus ja lõpetada sõjategevus või minna drastilisemate meetmete peale, nagu osaline mobilisatsioon jne, et suuta pidada suuremat kurnamissõda. Ka sellisel juhul ma hästi ei kujuta ette, et nad suudaks seda teha pikemalt, kui kuskil jaanipäeva kanti.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: