Küsimused ja arutelud meedias ning sotsiaalmeedias on lõpuks kuuldavaks teinud kaitseväe juhtivate isikute positsioonid õhukaitse teemal. Ehkki ka nemad nimetavad peateemana ainult "keskmaa õhutõrjet", kuid ei maini konkreetselt, mida ja kuidas saab kaitsta.

Kui kaitseväe teine juhtiv isik alustas oma kommentaari tuliselt toetava fraasiga, siis edasine jutt polnud informatiivne ning ka esimese isiku pikem intervjuu jättis sellise mulje, et tuleks õhukaitse teemat veidi fokusseeritumalt lahata.

Võib-olla polnud kindralitel kõige parem päev, sest tegemist jagub neil kuhjaga. Igal juhul loodan, et kindralid arutavad oma lähimate abilistega õhuväest ja peastaabiga õhukaitse teemat peensusteni, vähemalt rohkem kui militaar.net foorumis.

Ma usun, et saadete kuulajatele sai selgeks, mida tähendab relvasüsteemi hange ning kuidas seda teostatakse. Rõhutan, et see kehtib kõigi relvasüsteemide puhul. On muidugi nüansse, kuid mingite teiste raketisüsteemide hange ei erine õhukaitsesüsteemide hankest, nii et uuest kollist pole vaja rääkida. Pigem on nende uute võimetega rohkem probleeme.

Tegelikult on täiesti uuteks raketisüsteemideks, laevatõrjeks ja MLRS- Multiple Launch Rocket System (mitmikraketiheitja) vaja välja arendada "olukorrateadlikkust". Õhukaitsesüsteemi osas on see töö juba põhiliselt tehtud. Lisatavad õhutõrjeüksused lülitatakse koos nende endi radarite ja laskeseadmetega ühtsesse NATO õhukaitsesüsteemi.

Viimase koosseisu kuuluvad NATO liikmesriikidele kuuluvad radarid, AWACS süsteemi lennukid, hävituslennukite üksused, maapealsed õhukaitse üksused jm. Kõige tähtsam sealjuures on see, et need, kes peavad relva kasutama, maal või õhus, saavad kogu vajaliku info relvastuse kasutamiseks.

Süsteem tähendab, et isegi kui mõni sensor või üksus langeb välja, jätkab see funktsioneerimist. Meie maapealse patarei üksus saab jätkuvalt infot ja on olukorrateadlik suurtüki või raketi kasutamiseks vaenlase allatulistamiseks.

Sama õhukaitsesüsteemi kaudu tuleb ka info, mida vajame elanikkonna teavitamiseks. Kuidas seda teostatakse, selgitavad vastavad ametnikud.

Õhukaitsesüsteemi juhtimine on oluline ja keeruline. Kui 1979. aastal alustati ideest NATO enda süsteemi muutmisest kaasaegseks, siis võeti aluseks kogu sõjategevuse õhus juhtimise koondamine sellesse loodavasse süsteemi.

Projekti arendati aastakümneid, sest tehnoloogia ja tehnika arenesid kiiremini, kui süsteemi arendajad suutsid seda n-ö paberile panna. Lisaks ka erinevate liikmesriikide vajadused ja erisused. Kuid tööle ta on pandud ning üheks eredamaks näiteks ning juveeliks on sellesse süsteemi tulnud hävituslennuk F-35. Euroopa tootjad on nüüdseks rohkem panustanud maapealsete raketisüsteemide arendamisse ja üheks huvitavaks näiteks on erinevates riikides toodetud komponentide kasutamine ühes kompleksis.

Vast üks tähtis küsimus vajab selgitamist. Kuna ma ei valda salajaste plaanide teemat ning pole ka vajadust pooltõdede najal arutleda, siis mõned põhimõtted õhukaitse eesmärkide osas.

Iisraeli territoorium on üle kahe korra väiksem kui Eesti pindala ning rahvastiku tihedus üle 15 korra suurem. Sealjuures hõlmab Negev üle poole riigi pindalast ja elanike arv on seal alla kümnendiku kogu riigi elanikkonnast, võib öelda, et suurusjärgus umbes pool Eesti rahvaarvust. Tõin selle näite lihtsalt selgitamaks, et õhukaitsel on Iisraeli elanikkonna jaoks eriline tähendus ja selle teostamine pea kõigi elanike jaoks on reaalsus.

Meil tuleb siiski teha valikuid, eriti alustades tõsiseltvõetava õhukaitsesüsteemi tõrjeüksuste loomisega. Kogu riigi õhuruumi katmine pikamaa või keskmaa õhukaitseüksustega pole reaalne. Kuid hea uudis on siiski see, et hajaasustusel on oma positiivne mõju.

Kogu riiki katavad liitlaste hävituslennukite üksused. Rahuajal toimub see õhuturbe raames väikeste jõududega. Kuid ei maksa unustada, et õppuste ajal on neid masinaid siin rohkem ning vajadusel kaasatakse ka neid. Hävituslennukite üksused kuuluvad vastavate liitlasriikide õhujõudude koosseisu ja nad on kõige mobiilsem ning kiirem NATO vägede komponent. Reageerimisaega võib lugeda tundidega.

Maapealsed üksused asuvadad maaväe ja õhuväe koosseisus ning neid kasutatakse vastavalt maaväe üksuste kaitseks ning riigile oluliste piirkondade ja objektide kaitseks. Tähelepanu, need on erinevaks otstarbeks ja erineva alluvusega.

Kui maaväe üksuste ülemad räägivad õhutõrje kasutamisest vastavalt plaanile, siis see plaan hõlmab just nende üksuste tähtsamate relvasüsteemide ja võimalusel teiste allüksuste tegevuspiirkonna kaitset.

Raskerelvad nagu MLRS ja iseliikuvad haubitsad kuuluvad nimelt nende hulka. Loomulikult teeb ülematele peavalu, kuidas nappide vahenditega seda teostada. Kuid juhul, kui seda ei tehta, on vaenlasel hoopiski kergem suhteliselt kaugel kokkupuutejoonest, rindest tabada õhulöökidega meie kaugtulevahendeid.

Pole mõtet tuua näiteid Mariupoli kaitsest, kus "keskmaa õhutõrje" meid ei aitaks. Õhukaitseks mõeldud rakettidega vastase suurtükipatareisid tõesti ei taba, küll aga meie kaugtulerelvi ründavaid ründekoptereid ja -lennukeid või droone, mis aitavad korrigeerida duellsituatsioonis vastase haubitsate tuld.

Õhujõudude koosseisus on tavaliselt suurema tabamiskaugusega raketisüsteemid piirkondade ja objektide kaitseks, viimaste puhul lisatakse ka lühema tegevuskaugusega raketisüsteemid. Näiteks on lennubaas on üks nendest.

Muidugi on riikliku tähtsusega piirkond pealinn koos sadamatega Muugast Paldiskini ja Tallinna lennujaam. Küsimus polegi selles, et milline süsteem on parim, vaid selles kompromissis, mida on võimalik saavutada ressursside, liitlaste toetuse ja eesmärkide vahel. Kuid tõsiasi on see, et maaväelastel on oma mured, mitte nimetatud objektide õhukaitse. Kui aga liitlased vajadusel reageerivad, siis esmase ohutuse saabumispaikades peame tagama just meie.

Me teame, kes peitub detailides. Kõigepealt, keegi ei meelita lennukeid õhukaitse "mullidesse". Vastupidi, neid õhutõrjevahendeid (tabamispiirkondi) kas välditakse, surutakse maha või hävitatakse. Seetõttu peavad maaväe õhutõrjeüksused täiesti õigustatult liikuma koos kaitstavate allüksustega. Kuid ka nende varustamisel tuleb arvestada, et üle poole Eesti territooriumist on kaetud metsaga. Õhumärkide avastamine on palju efektiivsem, kui radar või isegi silmapaar(id) asuvad puude latvade kohal. Puude keskel on samal ajal hoopis turvalisem tegutseda.

Nii et kui hangete puhul on selles osas mööda pandud, tuleb maksta vigade paranduse eest, kuid radar peab tagama hea vaatevälja ka puudelatvade kohal. Osaliselt avitab ühtse õhukaitsesüsteemi info, kuid õhukaitsepatarei peab olema suuteline ka iseseisvalt tegutsema.

Vägagi erinevat juttu kuuleme isegi peale valitsuse otsust. Kuid jättes selle probleemi kõrvale, toonitan, et väljaõppega tulnuks alustada juba eile. Üks lihtne kontrollküsimus: mitu lektorit on meil kaitseväe akadeemias, kes on suutelised heal tasemel õpetama õhusõja tarkusi, sealjuures ka õhukaitse teemasid? Lisaks ka personali haldamise teema, mis veerandsada aastat tagasi keeras meil nii mõndagi vussi.

Nimelt, pea kõik noormehed, kes said Soomes spetsiaalse kursuse õhutõrje vallas, määrati hoopiski muudele ametikohtadele ning kogu see vaev läks luhta. Kuid spetsiifiliste erialade puhul on vaja tegutseda sihikindlalt ning täpselt, arvestades ajakuluga. Raske uskuda, et värskelt "konsolideeritud" ametnikud suudavad seda hoomata.

Isegi kui "keskmaa õhutõrje" hange lükatakse kuhugi kaugemale (plaanid ja eelarvestrateegiad on juba sellised), seisame ikka probleemi ees, et pole enam spetsialiste, kes suudavad seda hanget vajalikul määral nõustada. Vähemalt praeguste kõrgemate ohvitseride nooruspõlv ja õpinguaastad kulgesid keerulises olukorras, mistõttu ühendoperatsioonide teema (joint warfare and operations) võis neile jääda lünklikuks. Relvakaupmeeste nõuanded annavad teadmisi juurde, kuid mitte sõjaliste operatsioonide osas.

Kui meil on hankeplaanid ammu olemas ja staabis vastavad paberid laual, siis ei tohiks ka praegu olla probleem leida need vajalikud ning mitte tuututada, kui raske see on ning kuidas tuleks jälle alustada. Kui need ettevalmistatud paberid on aga primitiivsel tasemel, siis tuleb need uuesti koostada. Peaasi, et õhukaitse eesmärgid ja ülesanded oleksid selged. Sealjuures tuleb jätta see vana vimm, mis tekitas maaväele kiiresti õhutõrje kui relvaliigi, kuid pani põntsu riigi õhukaitse arengule.

Liitlaste nõu ja abi on teretulnud. Kuid tuleb meeles pidada, et Eesti pinnal oleme ka ise vastutavad ning meil peavad olema hädavajalikud relvad ja päästikule vajutab Eesti sõduri näpp. Pole ka vajadust meenutada, kui kiivalt saadetakse õhukaitseüksusi teiste liitlaste juurde, kui üldse. Ma siiski ei usu, et tuleb kasutada tulist ora, sest nii või teisiti, selle asja saab rajale.

Palju on veel muidki tegemisi, näiteks, sageduste valdkonnas ja loodetavasti elektroonilise sõja labor saab kiiresti jalad alla. Õhukaitse jaoks on see väga oluline. Ukraina õppetundide kaardistamisel peaks meeles pidama, et seal on aastakümneid tegeletud ning õpetatud spetsialiste kosmosetehnika, lennunduse, raketikaitse ja õhukaitse valdkondades.