"Venemaa püüab nii rahvusvahelises plaanis kui ka Ukrainat survestades luua sellised tingimused, et Ukraina tuleks rääkima vaherahu üle. See on praegu nende eesmärk ja näha on ka seda, et nad arvestavad sellega, et peavad lähinädalatel jääma peaaegu kõikidel rinnetel kaitsele, sest nad on hakanud neid kaitsepositsioone väga aktiivselt rajama. Küsimus on väga lihtsalt ressursipuuduses suure pealetungisõja pidamiseks Venemaa poolt," rääkis Saks teisipäeval "Vikerhommikus".

Kunagine Eesti välisluure juht Saks tõdes, et Vene vägedel ei lähe Ukrainas erinevatel rinnetel hästi ning kuigi Ukraina üksused on Donbassis surve all, siis Venemaa pealetung ei edene.

"Venelastel ei ole lihtsalt jõudu. Ja tegelikult ka Donbassis [pealetung] praegu seisab, kuna neil pole piisavalt jõudu. Nad on kõikidest endale seatud tähtaegadest üle läinud, ei ole suutnud neid ülesandeid täita," rääkis ekspert. "Venemaa plaanides peaks Donbassi hõivamine olema ammu lõppenud ja tegelikult Venemaa eesmärk hõivata Odessa ja luua maismaaühendus Transnistriaga ei ole ka kuhugi kadunud. Aga see ei ole praegu lihtsalt teostatav nende jaoks, nad ei saa sellega hakkama."

Seepärast püüabki Venemaa survestada Ukrainat teisel moel, rünnates sealset tsiviiltaristut nagu esmaspäeval raketitabamuse saanud kaubanduskeskus Poltaava oblastis, leidis Saks. "See on nüüd Vene poole katse saada enda kätte suurem initsiatiiv ka visuaalselt ja suruda Ukraina ühiskonda ja riiki psühholoogiliselt," tõdes ta.

"Neil on vaja oma poliitiline tahe Ukrainale peale suruda. Neil on veel võimalus väga kitsal territooriumil, Severodonetskist läänes, Lõssõtšanski linnas rünnata ning rünnata ka Slovjanski linna. Aga suuremaks pealetungioperatsiooniks praegu jõudu ei ole," rääkis Saks.

"Seetõttu on neil vaja jõuda kuidagi sinna punkti, et Ukraina tuleks läbirääkimiste laua taha ja käivituks uuesti selline protsess, kus nad saavad hakata mõjutama Ukrainat ka teiste vahenditega kui sõjalistega. Ja selleks Venemaal väga palju muid vahendeid peale tsiviiltaristu ründamise kaugelt tulistatavate rakettidega ei ole, sest venelaste jaoks on nende enda kaotused väga tundlik teema. Praeguseks on neid kaotusi juba korvata väga raske ja selliseid massilisi vägede pealetunge ta ei suuda teha, uusi territooriume hõivata. Järelikult tahetakse valu teha sellega, et häirida Ukraina võimekust rindest eemal igapäevast elu elada ja majandust ehitada. See on see, mida nad praegu plaanivad," rääkis julgeolekuekspert.

Vene rünnakuoht Eestile pole suur

Kommenteerides peaminister Kaja Kallase eelmise nädala paljastust, et NATO praeguste plaanide kohaselt langeks Eesti territoorium Vene vägede kätte ning selle vabastamine algaks alles 180 päeva pärast, ütles Saks, et kui see ka oleks saladus, siis peaministril peaks olema õigus seda avaldada. Küll aga leidis ta, et Venemaa rünnak ei ole tõenäoline ning selle peamine suund ei pruugi olla Eesti.

"Kui Eestil kellelgi on õigus sellist info avaldada, siis see on peaminister. Praeguseks on 180 päeva doktriin – väe kokkupanek, et vallutatud alad tagasi võtta – vananenud. Praeguseks on hakatud rajama liitlaste eelpaigutatud üksusi, mis vähendab rünnaku tõenäosust ühtepidi ja teisalt aitab kiiremini reageerida," selgitas Saks.

Ekspert selgitas, et Venemaa kogu sõjaline disain on üles ehitatud selliselt, et kuna nad teavad, et ei suuda pikaajalises sõjas NATO-le vastu saada, aga NATO kollektiivkaitse käivitamine võtab aega, siis üritab Venemaa oma plaanides olla eskaleeriv pool, kes hoiab initsiatiivi enda käes ja avaldab pidevalt sõjalist survet enne, kui NATO oma väevõime on suutnud kokku panna.

Saksa sõnul ei saa siiski ka Venemaa päevapealt rünnakut alustada ja peab selleks ettevalmistusi tegema. See aga võimaldab ka NATO-l oma kaitsetegevust planeerida.

"Esiteks ei teki sellised rünnakud Venemaa poolt ootamatult – selleks on pikem eskalatsiooni periood, ka Venemaa ei saa rünnata lihtsalt nii nagu tuju tuleb, suvalisel päeval. Tal võtab ründeformatsiooni loomine samuti pikemalt aega. Nii et siin on kõige olulisem vältida 180-päevase lünga tekkimist – selleks on eelpositsioneeritud üksused ja väevõimed, luure ja eelhoiatus. Et olla kindel, mida vastane planeerib ja suuta mittesõjaliste meetmetega õigel ajal reageerida. Vastasel juhul ei ole ju luurel ja eelhoiatusel mingit mõtet," rääkis ta.

Lisaks ei ole ka Eesti territoorium Venemaa sõjalisel planeerimisel kõige olulisem sihtmärk, usub Saks.

"Kui vaadata neid sihtmärke, mida Venemaa ründaks oma põhivägedega, siis see on ikkagi Suwalki koridor, et luua Valgevene kaudu maismaaühendus Kaliningradiga ja lõigata Balti riigid ära. Aga see ei omaks Soome ja Rootsi ühinemisel NATO-ga enam sellist tähendust. See oleks oluline, aga mitte enam nii dramaatiline, kui see oli siiani. Ja teiseks on kindlasti Riia suunas liikumine kahtlemata olulisem kui Eestis oma vägesid raisata," rääkis ta.

"Kui aga vaadata suuremat konflikti NATO ja Venemaa vahel, siis ma väidan, et esiteks selle puhkemise hoiab ära tuumaheidutus. Selle pärast ei tasu üldse närvis olla," ütles Saks. "Teiseks, kui viia ka tavarelvade heidutus piisavale tasemele, siis puudub [Venemaal] igasugune motivatsioon seda testida."