Minult küsitakse tihti, kui palju raha on riigikaitsesse vaja. See on vale küsimus. Raha on tarvis nii palju, kui palju kulub meie kaitsevõimete ülesehitamises tasemele, et agressorile vastu panna. Otsuste tegemisel tulebki lähtuda sellest, mitte mingist abstraktsest maagilisest arvust.

Ohust lähtuvalt on Eesti kui rinderiigi julgeolekuolukord varasemast ajast täiesti erinev ja koos sellega on fundamentaalselt muutunud alusbaas kümneaastase riigikaitse arengukava jaoks. Eestil on uued võimevajadused ja rahasummad nende vajaduste rahuldamiseks on hoopis uutes suuruskategooriates.

Kaitseväe ülesanne on praegu analüüsida, kui palju raha kulub ohuga toime tulemiseks ja minna saadud tulemusega valitsuse juurde vajalikku summat küsima. Siiani on poliitikud kaitsekulusid planeerides lähtunud sellest, et raha ei ole piisavalt. Selline lähtekoht tuleb poliitikutel täiesti ära unustada. Lühidalt öeldes tuleb Eesti riigikaitse tugevdamiseks anda nii palju raha, kui palju kaitseväe juhataja Martin Herem küsib.

Tuleb arvestada, et reaalne sõjaline oht Eestile jääb püsima pikaajaliselt. Reaalse sõjalise ohu all olevates riikides ei ole vaja kaitsekuludesse investeerida kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, vaid isegi viis kuni kümme protsenti. See pole lihtsalt raha, mis kulub riigikaitse jaoks, vaid investeering, et riik üleüldse eksisteerima jääks.

Selles kontekstis tuleb palju rohkem ära teha elanikkonnakaitse süsteemi ülesehitamiseks. Tasub kaaluda, kuidas see Eestis kõige paremini toimima saada ja häid eeskujusid on Euroopas mitmeid. Näiteks Šveitsis peab iga kortermaja omanik ehitama majja varjendi. Riigis on kokku 360 000 kogukondlikku varjendit, mis mahutavad vajadusel ära kogu elanikkonna ja kuhu pääseb kriisi olukorras kiiresti ligi.

Lennart Meri on öelnud: "Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele." President Meri jutus on tõetera sees, sest väikese rahvana peame iga elaniku kohta panustama oma julgeolekusse palju rohkem kui suurte rahvaste elanikud. Elades putinliku Venemaa kõrval, tuleb vabadust ja iseseisvust armastavatel inimestel leppida, et riigikaitse valdkonnas ei tohi sentigi kokku hoida.

Eesti on aastaid olnud väikseima valitsussektori laenukoormusega riik Euroopas. Reaalse sõjalise ohu olukorras pole selle statistilise näitajaga suurt midagi peale hakata. Riigikaitse tugevdamiseks on laenukoormuse tõstmine möödapääsmatu ja Eesti kaitseväe rahasoovile eitava vastuse andmine oleks täiesti vastutustundetu. Arvestades praegust suurt inflatsiooni, mis laenuintressid ära sööb, oleks laenu võtmata jätmine suisa rumalus.

Investeerides Eesti riigikaitsesse nii palju, kui ohuga toime tulemiseks vaja läheb, ei tugevda me üksnes oma heidutusvõimet. Sellega kasvatame nii oma rahva kaitsetahet kui ka NATO liitlaste tahet meile sõja korral appi tulla.

Kui me ei suuda iseend kaitsta, ei saa me loota, et keegi teine seda meie eest teeks. Euroopa uues julgeolekuolukorras peame näitama selgroogu ja olema tugevad mitte pelgalt sõnades, vaid ka tegudes.

Ukrainlased maksavad oma vabaduse eest praegu oma eludega. Meie saame praegu veel maksta oma vabaduse kaitsmise eest eurodega. Maksame nii palju, kui on vaja, ja näitame, kui kallis Eesti meile on.