"Mulle tundub, et oleme jõudnud sellesse hetke, kus lääneriigid hakkavad väsima sellest sõjast," rääkis Raik Vikerraadio saates "Uudis +". "Esimesest šokist on üle saadud, nii Euroopa Liit kui ka NATO on teinud väga tugevaid otsuseid – Venemaale kehtestatud sanktsioonid ja relvaabi Ukrainale on ennenägematult tugevad, aga nüüd tuleks siit edasi minna, sest sellest veel ei piisa."

Tema hinnangul on sõjaga seoses avalikkuses väljendatud kahte eesmärki, mis aga on osaliselt omavahel vastuolus.

Lääne jaoks on kõige tähtsam sõda võimalikult kiiresti lõpetada ning naasta normaalsusesse ning selleks ollakse valmis otsima erinevaid lahendusi, vaherahu, et sõjategevust peatada, tõdes Raik.

Kuna aga Venemaa ilmselgelt ei ole praegu valmis Ukrainast lahkuma, siis see eesmärk läheb vastuollu teisega, mida näevad ennekõike just Venemaa naabrid, rääkis välispoliitika instituudi juht: "Ukraina ja ma ütleks, et ka  Eesti jaoks on kõige olulisem eesmärk saavutada selline tulemus, kus Venemaa saab täielikult lüüa ning Ukraina territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus saavad täieliku kindluse."

Kuna sellele eesmärgile me lähedal ei ole, siis oleks vaja oluliselt suurendada survet Venemaale, lisada sanktsioone ja teiselt poolt lisada relvaabi Ukrainale.

"Aga tundub, et selles osas on mingi piir vastu tulnud, et hind lääneriikide jaoks on kasvamas nii suureks, et nüüd paljud lääne liidrid hindavad, et enam nad ei ole valmis kiiresti edasi liikuma. Võib-olla ei ole ka kodanikelt piisavat toetust selleks ja otsitakse muud väljapääsu, mis viib tagasi selle esimese eesmärgi juurde – sõda kiiresti lõpetada," selgitas Raik.

Vaherahu jätaks konflikti vinduma

Raik avaldas lootust, et läänes siiski päris nii ei mõelda, et ohverdades osa Ukrainat Putinile jätab ta NATO ja teised riigid rahule.

"Aga siin tuleb välja demokraatlike süsteemide nõrk külg – poliitikutel on raske teha kaugele tulevikku ulatuvaid otsuseid, teha täna otsuseid, mille hind on täna väga kõrge, aga tuleviku kasutegur on ebakindel või ei ole inimestele nii nähtav," tõdes ta.

"Ma ise leian küll ja tundub, et Venemaa naaberriikides on see tunnetus, et me peame maksma, mis vaja, Ukraina suveräänsuse eest täna ja homme, sest muidu maksame ju palju rohkem oma julgeoleku eest tulevastel aastatel ja võib-olla isegi aastakümnetel," jätkas Raik.

Kui Venemaa ei pea selgelt Ukrainast taganema ning Ukraina territoriaalset terviklikkust ei taastata, siis see konflikt ei ole lahendatud, see jääb edasi vinduma, rääkis Raik.

Ta tõi näiteks aastatel 2014–2015 sõlmitud Minski lepped, mis ei olnud kummagi jaoks rahuldav tulemus –  Venemaa ei loobunud oma eesmärkidest ja kogus lihtsalt jõudu selleks, et veel jõulisemalt neid peale suruma hakata.

"Ka praegu on oht, et see konflikt venib veel väga palju pikemaks, isegi kui aktiivne sõjategevus ei saa väga kaua jätkuda, kuna ressursid saavad otsa – sõjanduseksperdid räägivad siin nädalatest, võib-olla kuust, kui aktiivne sõjategevus peaks vaibuma – siis see ei tähenda veel konflikti lahenduseni jõudmist. Mina ei näe, et Venemaa oleks niipea valmis tunnistama oma kaotust," tõdes ekspert.

Lääs jääb reageerima

Raigi hinnangul võetakse läänes keemiarelva kasutamise riski väga tõsiselt, seda näitab see, et Ukrainale lubati toetust, et ta suudaks toime tulla võimaliku keemiarelva rünnakuga ning ka NATO ise tõstab oma valmisolekut.

"Aga mis puudutab lääne võimalikku reaktsiooni, siis ega me selles osas [neljapäeval peetud NATO ja EL-i tippkohtumistelt] tõesti palju targemaks ei saanud. Nii et tundub, et siin jätkub ikka see sama muster, et lääs esitab oma hoiatusi ja ähvardusi Venemaale – et kui te veel edasi lähete oma agressiooniga, siis sellel on teile valusad tagajärjed, aga siiani ükski selline hoiatus ei ole Vladimir Putinit peatanud. Ja ma kardan, et kahjuks see sama loogika jätkub ja puudutab ka võimalikku keemiarelva kasutust," arutles ta.

"Nii see on jah, et Euroopa Liit ja NATO on pigem reageerija rollis," tõdes ta.

Eesti mõjukus on kasvanud

Raigi hinnangul kuulatakse Eestit praegu läänes tõsisemalt kui kunagi varem ja Eestil on rohkem mõju lääneriikide Venemaa-teemalistele aruteludele kui kunagi varem.

"Varasemalt oli Balti riigid ikka üsna marginaalses positsioonis, võib-olla küll natuke vähem pärast 2014. aastat (kui Venemaa Krimmi annekteeris – toim.), aga täna on see muutunud: lääneriigid tunnistavad, et need hoiatused ja suhtumine Venemaasse, mis valitses Balti riikides, oli õigustatud," rääkis Raik. "Ja nüüd ollakse valmis kuulama Balti riikide ettepanekuid, neid võetakse tõsiselt. Ja sellele muidugi aitab kaasa see, et Eestil on peaminister, kes oskab kõnetada ja esitada neid ettepanekuid sellises vormis, mida ära kuulatakse," lisas ta.

Raik rääkis, et läänes on siiski alanud arutelud, kuidas peaks EL-i ja NATO suhtumine Venemaasse muutuma. "Siin on oluline saavutada, et see muutus oleks pikaajaline, et siin ei tule mingit kiiret lahendust sellele konfliktile, mis võimaldaks tagasiminekut normaalsusesse," rõhutas ta.

Raik möönis, et lääs tunnistab, et pikemas perspektiivis on energeetikas vaja saada lahti sõltuvusest Venemaast ning Euroopa Liit sellega ka tegeleb.