Mariupol, linn, millest Ukraina välisministeeriumi teatel on järele jäänud ainult tolm ja põrm. Linn, mille tsiviilkvartalite pihta sissetungijate kahurvägi armutult tuld on andnud. See on selge näide Vene armee sõjakuritegudest.

"Mariupoli blokaad läheb sõjakuritegude ajalukku. Toimida rahumeelse linnaga nii, nagu okupandid tegid, on terror, mida mäletatakse tulevail sajandeil ja mida rohkem ukrainlased sellest maailmale räägivad, seda rohkem toetust me saame. Mida rohkem kasutab Venemaa Ukraina vastu terrorit, seda hullemad tagajärjed talle endale on," on öelnud Ukraina president Volodõmõr Zelenski.

Ukraina hakkas Venemaa Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse kaebamisest rääkima kohe pärast sõja algust.

Üsna sõja esimestel päevadel võttis sõna ka Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis, kes teatas, et Leedu kogub materjale sõja- ja inimsusevastaste kuritegude kohta, mida Vene väed Ukrainas toime panevad. Hiljem on Ukrainale andmete kogumisel appi tulnud teisedki riigid, muuhulgas Ühendkuningriik ja USA.

"Meil on selged tõendid, et Venemaa väed panevad toime sõjakuritegusid ja me aitame koguda tõendusmaterjali selle kohta, aga käimas on juurdlused ja me laseme neil toimuda. Me kavatseme juurdlusprotsessile omalt poolt kaasa aidata," ütles USA kaitseministeeriumi eestkõneleja John Kirby.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus alustas teisel märtsil täiemõõdulist juurdlust.

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor Rene Värk ütles, et rahvusvaheline kriminaalkohus on praegu leidnud, et tõendusmaterjali paistab olema inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude puhul.

"Genotsiidikuritegu ei ole veel hetkel näha olnud, aga ei tea veel, mida tulevik toob ja jutt on olnud ka agressioonikuriteost, mis on selline omapärane kuritegu, mis on tõepoolest sellise poliitilise, sõjalise ladviku või juhtkonna kuritegu," rääkis Värk.

Heaks näiteks rahvusvahelise kohtu õigusemõistmise kohta sõja- ja inimsusevastaste kuritegude eest, on endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal. Enne kui ÜRO alluvusse loodud tribunal 2017. aastal oma töö lõpetas, jõuti edukalt kohtu ette tuua ja vangi panna suuremaid ja väiksemaid Jugoslaavia sõjakurjategijaid. Jugoslaavia sõdades, Bosnia-Hertsegoviinas ja Kosovos toimunu on üsna sarnane praegu Ukrainas toimuvale. Sarnane on seegi, et kummalgi juhul on arvatavaid kurjategijaid raske kohtu ette saada.

"Ka Jugoslaavias neid rahvusvahelisi kuritegusid toime pandi, ka seal mindi väevõimuga inimeste vastu, kes ei tahtnud kohtusse tulla, näiteks Milosevic, Mladic ja Dragic," meenutas Rene Värk.

Paraku on Jugoslaavial ja Ukrainal üks oluline vahe. Kui kõik Jugoslaavia aladel iseseisvunud või taasiseseisvunud riigid, sealhulgas ka Serbia, tahtsid läände lõimuda ning need kõik tajusid koostööd läänega kasulikuna, siis Putini Venemaa seda kindlasti ei tee.

"Me ei saa ju inimest kätte muidu ühest riigist, kui see riik peab koostööd tegema ja selle inimese välja andma. Me ei saa väevõimuga Venemaale minna ja Putinit sealt ära tuua," lausus Värk.

Kohtumõistmine pole kerge sellegi poolest, et pildid sõjakuritegudest on pidevalt meie silme ees, kui neid aga lähemalt uurima hakata, on asi hoopis raskem. Pole teada, kes millise käsu ja kus andis, mille eest vastutab Venemaa režiimi juht Vladimir Putin isiklikult ning mis läheb puhtalt tema alluvate paturegistrisse.

"Kui me näeme, et Harkivi kesklinn on puruks pommitatud, siis lõpuks on meil vaja teada ühel hetkel, kes see oli, kes seda tegi, kelle käsul seda tehti ja kui meil seda informatsiooni ei ole, siis me mõnes mõttes oleme ikkagi tupikus," tõdes Värk.

Hoolimata sellest, et Venemaa võimuladviku kohtu ette toomine ei pruugigi õnnestuda, on just praegu materjali kogumiseks kuritegude kohta õige aeg.

"Tõendid tuleb ju kokku korjata võimalikult vara. Praegu on sõda käimas, ega hiljem seda kõike tõenäoliselt teha ei saa. Palju asju võidakse ära purustada, dokumente võidakse hävitada, inimesed võivad surma saada. Nii et see dokumentide, tõendite kogumine peabki praegu käima," märkis Värk.

Mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud kohtueksperdid on tõdenud, et Venemaa poliitiline juhtkond on ise esinenud rahvusvahelisest meediast läbi käinud ja hästi dokumenteeritud avaldustega, mis teeb nende hilisema süüdimõistmise lihtsamaks. Praegu on Rahvusvaheline Kriminaalkohus kindel ainult ühes asjas, nimelt selles, et Venemaal ei olnud pädevaid põhjendusi sõja alustamiseks ning jutud sellest, nagu oleks ukrainlased viinud vene keele kõnelejate kallal läbi genotsiidi, ei vasta tõele.