Sel kevadel avastas maailm õudusega, et Vene sõjavägi on võimeline pühkima maa pealt linnu, laskma tankidest maha terveid perekondi, piinama, röövima, laskma maha lapsi ja lemmikloomi. Tõenditest ei ole puudust: praegust sõda jälgivad kümned satelliidid, Ukrainasse on akrediteeritud 6000 välisajakirjanikku, kes toimuvat filmivad.

See sõda pole hilise NSV Liidu ja tema järglase Venemaa jaoks esimene ega ka teine. Kõik, mida praegu Ukrainas näeme, on juba olnud – Afganistanis, Tšetšeenias, Süürias. Vahe on ainult selles, et varem me ei jälginud seda õudust ööpäevaringselt reaalajas.

Afganistani asemele tuli Tšetšeenia

Esimest Tšetšeenia sõda ei nimetatud samuti ametlikult sõjaks, vaid operatsiooniks. Venemaa ametliku versiooni kohaselt algas see põhjusel, et Tšetšeeni Inguššias "aktiveerusid natsionalistlikud liikumised". Tšetšeeni rahva üleriigiline kongress seadis eesmärgiks iseseisva riigi loomise, kuid Venemaa Föderatsioon ei saanud Tšetšeenia iseseisvust kuidagi lubada, seepärast alustati operatsiooni põhiseadusliku korra taastamiseks Tšetšeenias ja sellega piirnevatel territooriumitel (detsember 1994 – august 1996).

Sõdima saadeti ajateenijad, kelle hulgas oli ka 18-aastane Arkadi Babtšenko, praegune tuntud kirjanik ja sõjakorrespondent. "Meile ei öeldud, kuhu me sõidame. Seda, et me sõidame Tšetšeeniasse, öeldi meile alles Mozdokis. Olime algõppe läbi teinud, meid aeti rongi nagu lambaid. Sõitsime... See tunne polnud isegi hirm, vaid täielik must tühjus, absoluutne lootusetus: kogu elu oli läbi."

"Me ei tea, mille eest sõdime. Meil pole eesmärki, pole moraalset sisemist õigustust. Meid saadetakse surema ja tapma ei tea mille nimel, meil lihtsalt ei vedanud - meie saatus oli sündida 18 aastat tagasi ja saada täiskasvanuks just selle sõja künnisel," kirjutab Babtšenko oma raamatus "Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu".

Putin: "Lööme nad peldikus mättasse"

Täieliku lootusetuse tunne polnud ainult Vene sõduritel, vaid ka neil, kelle põhiseaduslikku korda nad taastama läksid. Veriseid pommirünnakuid Groznõile ei näidatud telerist nii sageli nagu Ukraina linna Mariupoli hävitamist, kuid Tšetšeenia tragöödia polnud sellepärast väiksem.

Babtšenko oma raamatus: "Groznõi on varemetes. Siia ei ole jäänud mitte ühtegi tervet hoonet, mitte ühtegi puud, mitte ühtegi inimest. Pommilehtritest lõhestatud tänavad on kaetud telliskivide ja puuokstega. Siin seal vedelevad koristamata laibad."

1995. aasta aprillis viis Venemaa siseministeerium Atšhoi-Martani rajooni Samaški külas läbi "bandiitidest puhastamise" operatsiooni. Punase Risti komitee andmetel hukkus "puhastamise" tagajärjel 250 rahulikku külaelanikku. Kohalike väitel oli hukkunuid palju rohkem. Samaški küla "puhastamisest" sai üks esimese Tšetšeenia sõja kõige verisemaid lehekülgi.

Üks vähestest, kes juhtis pidevalt tähelepanu rahulike elanike hävitamisele Tšetšeenias, oli 90-ndate lõpul Novaja Gazeta ajakirjanik Anna Politkovskaja. Ta veetis pikki kuid sõdivas Tšetšeenias ja kirjutas seeria artikleid sellest, kuidas sõdurid tapavad lapsi, naisi ja vanakesi. Ühes vanas filmis jutustab Anna Politkovskaja: "Ühes külas tuleb minu juurde naine ja ütleb mulle niimoodi tõsiselt: "Ma olen ema, kelle poeg löödi peldikus mättasse!" Te ilmselt teate, et sellest algas sõda." Ja tõesti, Vladimir Putin lubas: "Me jälitame terroriste kõikjal... Kui tualetis kätte saame, siis vabandust - lööme ka peldikus mättasse!"

Vene sõdurid täitsid Putini käsu sõnasõnalt. Perekond, kellest Politkovskaja rääkis, elas vaeses Tšetšeenia külas. Nende aia taga paiknes sõjaväeosa ja suurtükid olid pööratud küla poole. "Ükskord läks 14-aastane poiss tualetti. Sõdurid nägid seda. Nad nägid, et ta läks tualetti, ja andsid suutükkidest tualeti pihta tuld," kirjeldab ajakirjanik lapse surma. Kuid kaua tal rääkida ei lastud: 2006. aastal lasti Politkovskaja oma maja trepikojas maha.

"Töötasime koos Novaja Gazetas. Meie kabinetid olid peaaegu kõrvuti," meenutab Babtšenko. "Anna Stepanovna pidi minu raamatule eessõna kirjutama, aga ei jõudnud. Ta tapeti. Tööasjus me eriti kokku ei puutunud, sest kogu sõjatemaatikaga tegeles tema. Minul polnud seal midagi teha, olin nagu väike paadike ookeanilaineri kõrval."

Politkovskaja kirjutas Vene sõdurite ohvritest, kuid ta ei suutnud selgitada, miks nad seda teevad. Sellest kirjutas Babtšenko. Ta on käinud mitmes sõjas ja tal on oma arusaam sellest, miks Vene sõjavägi sõdib Tšetšeenias, Süüria ja Ukrainas nii, nagu ta seda teeb.

"See on alati nii olnud... Nad ei sõdi rahulike elanikega, nad sõdivad riigiga tervikuna. Nad sülitavad selle peale, on seal rahulikud elanikud või sõjaväelased. On see laps, lehm või koer, neile pole mingit vahet... Mida te tahate riigist, kus rahvuslikuks meelelahutuseks on kaklus "rajoon rajooni vastu", kusjuures mitte lihtsalt kaklus, vaid lööming jalgrattakettide, naasklite ja kangidega?!"

Kui kõik on süüdi, pole keegi süüdi

Psühhoanalüütik Endel Talvik on uurinud suurte gruppide käitumist sõjatingimustes. Ta räägib, et sel juhul tekib grupimõtlemine. "Grupimõtlemises kaob individuaalne vastutus. See antakse üle grupile. Kui teised räägivad, et tuleb teha seda ja seda, siis üksikindiviid ei pea ise mõtlema ja see, mida teed konkreetselt sina, ei ole enam nii tähtis. Seejärel hakkavad inimesed tegutsema nii, nagu tegutseb nende nõrgim lüli."

Erinevalt Ukrainast ei sõdinud Tšetšeenias palgasõdurid, vaid ajateenijad. Arkadi sõnul ei olnud äsja armeesse kutsutud valmis teisi inimesi niisama lihtsalt tapma. Veel eile olid nemad olnud need, keda lihtsalt niisama poolsurnuks kolgiti. Dedovštšina sõjaväes oli nii metsik, et seda oleks võinud nimetada sõjaks omade vahel.

Katkendid Babtšenko raamatust. "Mulle näib, et Poksija lööb ta kohe surnuks. Ta võib seda teha. Nad kõik võivad. Nad on juba tapnud... Mis seal vahet on, kus me sureme – siin või seal? Meie vanakesed on juba inimesi tapnud ja oma kaaslasi matnud, nad ei usu, et ise selles sõjas ellu jäävad. Sellepärast on peks siin normiks. Dembelid peksavad noori labidatega, kolgivad neid nii, et need poovad end üles. Laipu viiakse ära kadestusväärse perioodilisusega..."

"Siin peksavad kõik kõiki. Dembelid, ohvitserid, lipnikud. Joovad ennast maani täis ja kolgivad noori... Keegi ei räägi kellegagi inimese moodi, ainult vastu lõugu antakse. Sest Kodumaa sunnib tapma inimesi - oma inimesi, kes räägivad vene keeles, ja neid tuleb tulistada pähe, et ajud lendaksid seintele, ja lömastada tankidega ja rebida tükkideks. Sest sinu soldatid tulid just eile koolist, aga täna vedelevad kasarmus põlenud lihatükkidena."

Üleüldine vihkamise ja peksmise traditsioon sai alguse Nõukogude armeest. Nõukogude Liit ei sõdinud Afganistanis vähem barbaarsete meetoditega kui Venemaa Tšetšeenias: kümne aasta jooksul sai erinevatel andmetel surma 500 000 kuni 2 000 000 tsiviilisikut. Rohkem kui viiest miljonist inimesest said sõjapõgenikud. Nõukogude sõjaväes õitses dedovštšina, seepärast pole üllatav, et kasarmus kogemusi omandanud sõdurid jätkasid tapmist ka võõral maal. Lisage äärmiselt rasketele tingimustele ka hirm kaljudes peituva nähtamatu ohu ees ja selle võõra sõja eesmärkide täielik mittemõistmine. Tänapäeval nii hirmsat dedovštšinat Vene sõjaväes ei ole, kuid hirm ja surmamineku mõttetuse tunnetamine pole kuhugi kadunud.

Tapavad, sest saavad

Seda, mis toimub Ukraina linnades Butšas, Irpenis, Hostomelis ja Vorzelis, põhjendab Babtšenko erinevate teguritega, sest ka inimesed on sõjaväes väga erinevad. "Esimene asi on see, et tuleb jõuk madala haridusega relvastatud mehi, kes on närvivapustuse seisundis. Nad lihtsalt tulistavad kõige pihta, mis liigutab, kõige pihta, mis tundub neile kahtlane. Minu jaoks on Butšas tehtud fotodest kõige hirmsam pilt jalgrattal sõitnud mehest, kes on tapetud. Ei tohi sõita jalgrattaga, kui on sõda. Sa oled teistsugune! Sa oled võõras! Sa jääd silma, sind märgatakse kohe. Pauh! Lastigi maha. Seda tehakse alateadlikult. Teine asi on tapmine röövimise käigus. Seal võis keegi vastu hakata, öelda, et ei anna... Lasti maha ja kõik. Keda kotib? "Ära usu, ära karda, ära palu! Sina kärvad täna, mina homme. See ongi nende ideoloogia."

"Sel moel avaldub massipsühhoos ja ellujäämisinstinkt," selgitab psühhoanalüütik Endel Talvik. "Inimene toimib nii, et ellu jääda. Kõik me võitleme oma ellujäämise ja huvide eest, võitleme enda eest. Isegi need inimesed, kes olid täiesti normaalsed ja kultuursed, võivad karmides sõjatingimustes kaotada terve mõistuse, sest kogu süsteem on väga vale. Alates sellest, et kõik need noored testosteroonist pulbitsevad mehed on paigutatud ühte ruumi, kus pole naisi, ja see võimas seksuaalne pinge peab leidma mingi väljapääsu."

Kui vedru on pingul tohutu riigi sadadel tuhandetel inimestel, siis head väljapääsu ei ole.

"Panin need oma Tšetšeenia mälestused kirja ühel eesmärgil – selline asi ei tohi enam kunagi korduda! Ja ma uskusin seda!" nendib Babtšenko. "Arvasin, et panen selle kirja, kõik loevad ja ütlevad: "Me ei tee enam kunagi niimoodi!" Aga siis tuli Gruusia sõda, siis 2014. aasta. Ja nüüd - olge lahked..."