Meretuulenergia valdkonnas on kasutusel kaks regulatsioonimudelit: näiteks Inglismaal, Jaapanis ja USA-s n-ö arendajatepõhine ja Taanis, Saksamaal ning Hollandis riigi poolt tsentraalselt korraldatud mudel.

Arendajatepõhises mudelis kannavad ettevõtjad kogu arenduse raskuse, valivad alad, taotlevad load jne. Riik teeb taastuvenergia vähempakkumisi ja konkurss on avatud kõigile arendajatele kuni konkursi mahu täitumiseni, kuid ise tuuleparke ei arenda. Riiklikult tsentraliseeritud mudelis valib riik meretuulepargi ala, teeb vajalikud uuringud ja eeltöö ning otsib konkreetsele kõigi lubadega projektile arendaja odavaima hinna põhimõttel.

Eestis on meretuuleparkide arendus praeguseni põhinenud ainult ettevõtetel, kuid nüüd jõustunud muudatusega tekib ka riigil õigus teha ettevalmistusi meretuulepargi arendamiseks ning esitada need alad avalikule konkursile. Samuti on riigil eksklusiivselt õigus arendusalasid valida.

Iseenesest ei ole riigi eelarendatud alade konkurss kuidagi halb, pigem vastupidi. Kuid Eesti varasema ettevõtjatel põhineva praktika tõttu tekib olukord, kus korraga on kasutusel nii arendajatepõhine kui ka riiklik tsentraalne meretuuleparkide arendusmudel. Kahe süsteemi paralleelselt kehtimine rikub võrdsetel alustel konkureerimise põhimõtteid ning võib takistada eraarendajate tuuleparkide rajamise võimalusi.

Praegu on Eestis juba aastaid käimas viis meretuulepargi arendust ja vajadus taastuvenergia suures mahus tootmise järgi on väga suur. Kui suudame riigina toota ise rohkem taskukohase hinnaga taastuvenergiat, siis võime ennast kindlamalt tunda nii energiajulgeoleku kui ka rohepöörde eesmärkidega.

Mitme merepargi projektiga on tehtud väga suur eeltöö ja samal ajal läheb taastuvenergia vajadus üha kriitilisemaks, mistõttu oleks riigilgi mõistlik panustada võimalikult palju nende projektide õnnestumisse. Ei ole põhjust arvata, et praegu nullist alustades õnnestuks riigil planeerimist ja uuringuid korraldada kuidagi kiiremini või nii palju paremini, et viie aasta pärast hakkaks riigipargist tuuleenergiat kodudesse jõudma.

Vaadates praegu arenduses olevaid projekte on kõige kaugemal neist kaks: Liivi lahe ja Saaremaa läänerannikule planeeritud meretuulepargid. Liivi lahes on hoonestusloa menetlus alustatud, olemas on kinnitatud mereala planeering ja kinnitatud on keskkonnamõjude hindamise programm. Uuringuteks kulub projektil veel vähemalt kaks aastat.

Aastal 2025 võiks arendaja Eesti Energia hinnangul langetada investeerimisotsuse ja 2028 hakkaks park toodangut andma. Selle pargi valmimine tähendaks, et pool Eesti energiavajadusest oleks kaetud.

Saaremaast läände jääval Saare Wind Energy arendusprojektil on partneriks suure kogemusega Hollandi ettevõte VanOord, hoonestusloa menetlus on alustatud ja valmimas keskkonnamõjude hindamise tulemused. Pargi arendaja Saare Wind Energy on pargi valmimise ja elektri toomise tähtajaks kinnitanud aasta 2028. Saare Wind Energy park jääb riigi uue merealaplaneeringu sisse, mille riik lähiajal kinnitab. Selle pargi toodang katab üle poole Eesti aastasest elektrivajadusest.

Meretuulepargi rajamiseks on lisaks põhjalikule eeltööle vaja ka väga suurt investeeringut. Investorite leidmiseks on kõige tähtsam selgus ja kindlus rollide ning regulatsioonide osas. Nende regulatsioonide või oluliste aluspõhimõtete muutmine moel, mis arendusi ei toeta, ei toeta ka investeeringuid ega taastuvenergia arengut.

Arendajad ise saavad tulukindlust luua pikaajaliste elektrilepingutega. Nii on näiteks Enefit Greeni Soome rajatava tuulepargi esimese seitsme aasta toodangust ette ära müüdud. Samal ajal on Eesti riigil suures mahus taastuvenergiat hädasti vaja ja arendajate motiveerimine peaks samuti olema riiklik huvi.

Leedu kuulutas hiljaaegu välja seaduse, mis pani paika tuuleenergia hinnapõranda, millest madalama hinna korral tagab riik pargi omanikule minimaalse tulu. See on väga tugev sõnum meretuule arendajatele ja investoritele.

Üks oluline võimalus suure mõjuga taastuvenergia projektide jaoks on kaasata Euroopa Liidu vahendeid. Siin saab riik ka endale kohustusi võtmata olla sõnaga toeks eraettevõtjatele, kes Euroopa rahastu võimalusi kasutada soovivad.

Investeeringuid soodustavad väga selgelt ka riiklikud vähempakkumised. Kuigi Euroopas on arendusi, mis riigilt mingil moel tulukindlust ei taotle, pole ühtegi sellist näidet, kus seisust null arendust maismaal ja null arendust merel oleks ühe sammuga jõutud ainult turutingimuste vastu tehtavate projektideni. Sageli on nendes riikides ka turutingimised täiesti teistsugused ja elektri müügikoguseid ei anna Eestiga võrrelda.

On kuulda olnud mõtteid, et meretuuleparki pole mõtet arendada enne, kui see odavamaks muutub. Reaalsuses läheb tavaliselt kõige kallimaks see otsus, mis jäi õigel ajal tegemata. Tuuleassotsiatsiooni juhina saan kinnitada, et aeg Eesti meretuuleenergeetikale hoogu anda on praegu ja projektid, mis suudaks kliima- ja julgeolekueesmärgid koos taskukohase elektriga koju tuua, on Eestil olemas.