"Kokkuvõttes jõuame olukorda, kus palgatulu pealt korjatav sotsiaalmaks ei anna meile enam senisel tasemel tervishoidu ja pensionit ning ligikaudu kümne aasta pärast ei anna ka keskkonnamaksud enam oma varasemat panust näiteks teedevõrgu korrashoidu. Aga ühiskonna ootused taristule ja vajadus sotsiaalteenuste järele kasvavad, mitte ei vähene," kirjutab Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov keskuse blogis.

Ta  toob esile, et Eesti madala maksukoormuse (33 protsenti SKP-st) Euroopa Liidu kontekstis (EL riikide keskmine on 41 protsenti) ning maksusüsteemi lihtsuse (Eestis moodustavad maksuerandid vaid 1 protsent SKP-st, mis on Euroopa Liidu madalaim näitaja, näiteks Soomes on see 12 protsenti SKP-st), tõttu püsib riik juba aastaid rahvusvahelise maksukonkurentsi edetabeli tipus.

"Aga maksutulu suhtena SKP-st oleme Euroopa Liidu riikide alumises kolmandikus. Kuigi nii mõndagi saab kahtlemata saavutada efektiivsuse tõusu ja innovatsiooniga, on siia siiski sisse programmeeritud silmnähtav vastuolu," tõdeb ta.  

Danilov kirjeldab, kuidas tööealise rahvastiku kahanemine ja inimeste liikumine palgatöölt iseseisvaks teenuseosutajaks vähendab sotsiaalmaksubaasi ning rohepöördega kuivab kokku ka tulu, mida toovad CO2 heitega seotud maksud, saastetasud või kütuseaktsiis.

Eksperdi hinnangul ei saa jääda lootma tarbimismaksudele, mis hindade kasvu tõttu toovad riigile sisse varasemast rohkem, sest teistpidi nõuab hinnatõus toimetulekutoetuste tõstmist või aktsiiside ja elutähtsate kaupade käibemaksu langetamist.

Lisaks on tarbimismaksude tase Eestis Euroopa Liidu keskmisega võrreldes juba praegugi üsna kõrge, moodustades 42 protsenti maksutulust, samas kui EL-i keskmine on 28 protsenti. "Tegemist on ka regressiivsete ehk ühiskondlikku ebavõrdsust suurendavate maksudega – vaesemad maksavad neid oma sissetulekust suhteliselt rohkem kui jõukad, kuna suurem osa nende sissetulekust kulub tarbimiseks ära," rõhutas Danilov.

Ta räägib ka riikidevahelise  maksukonkurentsi vähenemisest ning leiab, et Eesti eeliseks ei peaks jääma mitte niivõrd madalamad maksud, kuivõrd lihtne ja arusaadav maksude kogumise süsteem ning maksude tasumise ja tagastamise kiirus ja operatiivsus. "(Need) kujutavad juba praegu endast paljude investorite jaoks tugevamat konkurentsiargumenti sihtriikide vahel valimisel kui väikesed erinevused maksumääras," märgib Danilov.

Eraldi käsitleb Danilov varamaksusid, mis on Eestis viis korda madalamad kui EL-is keskmiselt. "Kuuleme sageli, et me pole veel nii rikkad, et varamakse suurendada. Ehk tõesti. Teisest küljest on majanduses tänu aastaid kestnud rahatrükile kujunenud olukord, kus passiivne tulu näiteks kinnisvara omamisest ületab aktiivset tulu, mida on võimalik teenida ettevõtjana tegutsedes. Selline olukord õõnestab majanduse pikaajalist tootlikkust," rõhutab ta.

"Kas kompromiss saaks olla näiteks maksustada kinnisvara alates poole miljoni või miljoni euro väärtusest? Võrdluseks, et kinnisvara mediaanväärtus leibkonna kohta Eestis oli 2019. aastal 81 000 eurot, seega sellistes suurusjärkudes lävend jätaks 99 protsenti leibkondadest puutumata. Kinnisvara kui maksubaas on ka üks kõige tulevikukindlamaid, seda pole lihtne varjata ega saa seda ka riigist välja viia," kirjutab Danilov.