Kusagil Eestis pole nii palju eri sõdadele pühendatud mälestusmärke kui Narva kandis. Põhjasõda, Vabadussõda ja loomulikult Teine maailmasõda. Punaarmee tegevust mälestavaid monumente on eriti palju Narva jõe kaldal. Kui Suure Isamaasõja mälestajad kinnitavad, et see on meie ühine ajalugu, siis eestlastele on see tank eeskätt võõrvägede vallutuse sümboliks. Ja ka Ukrainas käib praegu sõda just sama loosungi all, mis oli siin 80 aastat tagasi.

Narva punamonumendid tähistavadki suurt võitu fašismi üle ja Eesti vabastamist. See lugu on nõukogude meelsuse kandjatele püha ja selle üle on võimatu vaielda.

"Nende monumentide taak on selles, et nad on ju omaaegse nõukogude ideoloogia kandjad. Kui me jõuame tänasesse päeva, siis on meil tegu kultuuride sõjaga, sõna otseses mõttes, sest meil on erinevad lood, mida me räägime," ütles Vaivara Sinimägede Muuseumi juhataja Ivika Maidre.

Erinev lugu ilmneb eredalt Meriküla dessandi mälestusmärgis. Monument on vabastajatele, kuid kohalike elanike seas külvas see konkreetne dessant surma ja kannatusi.

"Võiks ju panna sinna ühe stendi ja kirjeldame siis seda lugu ka mõnes teises võtmes, aga. Nüüd tuleb see aga-koht. Kui see tekst ikka ei meeldi ja kui meil on ikkagi arusaamade ja mentaalsuse kokkupõrge, siis need, kellele see ei meeldi, need ka selle ära võtavad, ära sodivad ja teevad maatasa," rääkis Maidre.

Selgitav stend on pandud Narva tanki juurde, kuid vaevalt, et see üldist muljet muudab, sest tankitoru osutab vabastajatele suunda ka tänapäeval. Punamonumentide austajad kinnitavad, et mälestusmärkide rohkus on Narva saatus ja ka tankil on oma koht Põhjasõja ja Vabadussõja monumentide seas.

"Kõik peaksid lihtsalt aru saama, et need on mälestusmärgid ning see on meie ajalugu. Kusjuures nii venelaste kui eestlaste ajalugu. Narva ja kogu Eesti maapind on ohtralt kastetud eri rahvusest ja eri usutunnistusega inimeste verega. Mälestusmärgid räägivadki meile sellest, mis juhtub siis, kui üksteisega kokkuleppele ei jõua. Sõda mälestusmärkidega pole absoluutselt see, millega me praegu tegelema peaksime," ütles SA Narva Kant juhatuse liige Daniil Galitski.

Punamonumentide teisaldamine näib lihtne vaid teoorias. Peale aprillirahutusi ei julge mälestusmärke Eestis keegi enam näppida.

"Kõige lihtsam on võtta üks kraana, mingi pikk auto, mis selle tanki ära viib. Aga mis pärast tuleb? Siin oleks vaja nüüd, ma ei tea, tervet brigaadi psühholooge ja ka propagandameistreid, kes ütleksid, mida tuleks teha enne ja mida tuleks teha pärast," rääkis Maidre.

Kui raske on Narvas midagi muuta, näitab kurikuulsate tänavanimede lugu, mida aastakümneid, isegi riigi survel, ümber nimetada ei soovita.

23. augustil 1991 võeti maha Lenin omaaegse EKP keskkomitee, praeguse välisministeeriumi hoone eest. Lenineid oli nõukogude tänavail sama palju kui miilitsaid ja neisse ei suhtutud kuigi tõsiselt. Paljud võeti maha rahvaalgatusena, nagu näiteks Tartus. Puuslike paigaldamine on võimu jõudemonstratsioon ja nende eemaldamine samuti. Kui rahvas tunnetab jõudu, võib temagi kuju maha võtta.

"Nad kajastavad hetke arusaamist, milline on õige ajalugu, kes olid võitjad, kes kaotajad. Ja seetõttu monumentidega ongi probleem, et kui võim vahetub, võib tekkida teine arusaam sellest, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Ja tulemuseks on monumendi konflikt ja kiusatus vana maha võtta ja uus asemele panna," kirjeldas Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

Monumentide seas on nii ausambaid kui memoriaale

Pronkssõdur, venelaste jaoks Aljoša, on mälestusmärk, mille esteetika ei lähe kokku sõnumiga. Kui Lenini ja Stalini puuslikud olid pealetükkivad, siis arhitekt Arnold Alase ja skulptor Enn Roosi pronkssõdur ei ole.

"Monumente on laias lastus kahte tüüpi - ausambad, mida rajatakse võitjatele ja võidukatele lahingutele. Ja teiselt poolt on memoriaalid, mida püstitatakse pigem kaotuste ja langenute mälestamiseks," rääkis Tamm.

Pronkssõdur on esteetikalt memoriaal langenute mälestamiseks. Kuid algusest peale ei mängi esteetika selle kuju juures pearolli. Juba 1945. aastal pandi Tõnismäele puust obelisk vabastajatele. Eestlaste jaoks polnud punaväelane vabastaja. Obeliski lasid samal ööl õhku koolitüdrukud Ageeda Paavel ja Aili Jürgenson.

Venelaste jaoks on punaarmeelane vabastaja. Vene impeerium on olemuselt koloniaalne - see tekkis territooriumi vallutamise teel. Koloniaalimpeeriumis valitseb isandrahvas alistatud rahvaste üle. Enamlased nimetasid alistamise vabastamiseks ning andsid kolonialismile juurde poliitilise religiooni - pööblikultuse.

"Kui 2007 seal ümber olid arutelud, mida temaga teha, siis üks plaan oligi, et tähendust muuta ta kõigi teises maailmasõjas hukkunute mälestussambaks," rääkis Tamm.

Pronkssõdur on saanud nõukogude imperialismi kirikuks ja selle leinav vorm ei mängi sealjuures mingit rolli.

Kirikuid on ka varem lammutatud või defunktsionaliseeritud. Mis sellest abi oli?

Tartus on Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi haud, mille juures käisid nõukogude ajal keelust hoolimata noored. Vabadussõjast ei kuulnud nad kooli ajalootunnis. Vabadussõja monumendid olid stalinistid hävitanud. Tallinnas Reaalkooli ees seisvat mälestusmärki on taastatud kolm korda.

"Vabadussõda monumentide lõhkumise pärast inimeste mälust ju ära ei kadunud. Ka vaatamata selle sõna keelustamisele kirjasõnas jne. Võitlus mäluga on keeruline, aga inimkond seda pidevalt üritab teha," rääkis poliitik ja diplomaat Indrek Tarand.

Tundub, et mälestusmärkide lõhkumine annab pigem kindlustunnet lõhkujale või teisaldajale kui kustutab ajalugu nende mälust, kelle mälestusmärke maha võetakse.

Arhitekt ja raamatu 101 Eesti monumenti autor Raul Vaiksoo ütleb, et Vabadussõja mälestusmärkidest Eestis säilis neli. Vaiksoo arvab, et päris tulemusteta nõukogude vandalism ei möödunud.

"Nad ikkagi saavutasid lõpuks selle. Kui nad see põlvkond selle põlvkonna, kes veel mäletasid venelaste sissetulekut - kui need olid ära surnud, siis nooremad enam ei jaganud, võtsid seda täiesti loomulikult. Et KGB meid jälgis, mingi lollakas partei tuli," rääkis arhitekt ja raamatu "101 Eesti monumenti" autor Raul Vaiksoo. "Tegelikult tunnistame - me enam ei uskunud Eesti Vabariiki."

Võimu tööriistaks on ka skulptor. Reaalkooli poisi skulptor Ferdi Sannamees näiteks oli esimese Eesti skulptorite poolt loodud Tartu Lenini ausamba üks autoritest.

Riigimehed ei pea olema pealetükkivad. Kadriorus tõttav Jaan Poska ei manitse ega valitse, vaid kutsub pigem terekätt pakkuma.

Jaan Poska skulptor Elo Liiv tunnistab - tal on kahju, et tänaseni tuleb taastada stalinismi ohvriks saanud skulptuure. Võibolla peaks avalikus ruumis olema rohkem hoopis selliseid teoseid, mille kallal võimul pole kiusatust vägivalda tarvitada?

"Kui rääkida sellest avaliku ruumi rikastamisest, siis võiks olla seal ka monument, mis on pühendatud üldinimlikele väärtustele. Ja mida ehk siis aja möödudes kohe maha jälle ei tõmmata," ütles Liiv.

Russalka on selline mälestusmärk. 1893. aastal Tallinna lahel hukkunud sõjalaev eestikeelse nimega Näkineid viis põhja 177 meremeest. Nimemüstika oli nii võimas, et mälestusmärgi püstitamiseks vajaliku raha annetasid inimesed üle terve Venemaa. Samal ajal ei saadud kokku raha puuslikule olulise tsaariperekonnaliikme auks.

Mälestusmärgid püstitatakse tihti surnute auks, alati elavatele mõeldes. Kuid tihti ronib neile hing sisse - kas hea või õel.