Agressori ja okupandi saabumise üks paratamatuid tagajärgi on massihaudade teke. Mida hullem ja metsikum barbar külla tuleb, mida vähem on tal lugupidamist inimõiguste või ka sõjaõiguse, sealhulgas oma sõdurite elu vastu, seda suuremad massihauad sünnivad.

Massihaud jääb oma kodumaa kaitsjate seisukohast vaadates vallutatud territooriumile, kus surnuid kohaliku tavaga sobivasse viimsesse puhkepaika viia ei saa. Aga niipea kui okupeeritud maa jälle vabastatakse, võetakse ette ka massihauad. Loomulik ju, sest esiteks on omastel õigus oma lähedaste surnukehadele, teiseks varjavad massihauad endas tõendeid toimunud kuritegude kohta üksikust röövmõrvast genotsiidini.

Mida rohkem, kiiremini ja õigemini saavad asjatundjad kohtukõlbulikud tõendid kokku koguda, seda suurem on tõenäosus, et vähemalt mõni kurjategija ka oma karistuse saab. Ja kolmandaks, need massihauad asuvad üldjuhul täiesti vales kohas ega vasta rahuaja normaalse ruumikasutuse põhimõtetele.

Sõda Ukrainas ja töö massihaudadega okupantidest vabastatud aladel näitab jälle hästi kätte, mida ja kuidas peab tegema. Iga soovija Eestiski on saanud ukrainlaste tegevust vaadata kui õppefilmi, mis peab meelde tuletama, et meilgi on teise maailmasõja aegne korralagedus massihaudade, nende asukoha, tähistamise ja seletamisega lõpuni likvideerimata.

Läinud nädalal meenutati meedias laialdaselt Eesti vaprust 15 aasta eest Tallinna Tõnismäe sõjahaua lahtikaevamisel ning hauatähise teisaldamisel kaitseväe kalmistule. Lõpuks ju enam-vähem hästi tehtud, aga see sunnib ka küsima, miks mujal töö tegemata on ning miks riigi lõputu hoolitsus ajaloo väärtõlgenduse käes vaevlevate immigrantide tunnete eest ei laiene põliselanike hingedele.

Tartu südalinnast vaid paari kilomeetri kaugusel Raadi järve linnapoolsel kaldal seisab memoriaalkompleks, mille demonteerimise taotlusi on Tartu linnavalitsusele aastate jooksul korduvalt esitatud, kuid kunagi ei ole linnavõimu meelest olnud parasjagu õige aeg. Nüüd on kõigi sõjajärgsete aegade õigeim hetk kindlasti käes.

Hiljuti Z-tähe ja mõne värvilindi olemust ja tähendust uurides jõudsid valitsus ja riigikogu järelduseni, et kõik sõltub kontekstist. Raadi memoriaal on asunud negatiivses kontekstis aastakümneid, sest seda ei saa vaadelda nägemata otse üle järve selle taga Raadi mõisa peahoone varemeid. Seega mälestatakse isikuid, kes langesid töös Eesti Rahva Muuseumi hävitamise nimel. Nüüdses tähenduses oleks sihilik rünnak rahvusmuuseumi ja seal paiknevate unikaalsete kultuuriväärtuste vastu vaieldamatult sõjakuritegu, mille sooritajatele mingeid monumente ei püstitata.

Kuid Raadil on asi veel lihtsam. Memoriaali kivisse raiutud tekst koosneb mitmest lihtlabasest valest ja on seega Eestiga alalisel vaenujalal oleva riigi jätkuv infooperatsioon meie territooriumil, mis tuleb viivitamatult lõpetada. Monumendil on kirjas: " Suur isamaasõda. Oma kaitsjaid ja vabastajaid – kõigi NSV Liidu rahvaste poegi – mäletab tänulik Tartu ajast aega." Vale vale otsa.

Esiteks ei ole Eesti territooriumil kunagi toimunud ühtki suurt ega väikest isamaasõda. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vallutussõdadel pole Eestis mingit pistmist vallutajate isamaaga, nemad sõdisid Eestis võõral maal, võõrastest ideoloogiatest ajupestuna ja toorelt põlisrahva genotsiidi läbi viies.

Teiseks. Järelikult ei saanud kumbki vaenuvägi Tartut ei kaitsta ega vabastada. Mida nn kaitsmine ja vabastamine Tartule tähendas, on dokumenteeritud kaartidel, fotodel ja kroonikafilmides ja selle jälgi on linnaruumis tänaseni näha. Punaarmee suutis peamiselt süütepommidega 1941. aastal ning õhu- ja kahurväe rünnakutega 1944. aastal täielikult hävitada poole Tartu hoonestusest. Tänapäevases argikeeles ründas agressor teadlikult tsiviiltaristut ja elanikke, haiglaid, koole, elamuid jne, tehes kõike, mida sõjaõigus keelab.

Niisiis, Tartut saanuks mistahes okupandi käest vabastada ainult Eesti Vabariigi sõjajõud või diplomaadid. Aga Raadil ei ole monumenti neile, vaid "kõigile NSV Liidu rahvastele", kellel eestlaste vabadusega mingit asja pole.

Kolmandaks ei saa Tartu ega tartlased kuidagi olla ajast aega tänulikud kellelegi, kes nende linnast poole hävitas nii, et tartlased sõjahaavade likvideerimisega linnaruumis tänapäevani kulukalt tegelema peavad.

Väide, et Tartu tänab okupante, on korraga vale ja solvav. Noa keeramine paranemata haavas. Kui Tartu tõesti tänab ajast aega, siis tähendab see tänu Kivisilla, Vanemuise, Kaubahoovi ja Jaani kiriku purustamise eest ning üldse peaks iga teise kinnistu piiril seisma tänusilt sm Stalinile kui linnaruumi meisterkorrastajale ja suurplaneerijale.

Õnneks on Tartu linnavõimu käes lihtne ja turvaline lahendus, mis on kirjas ka juba enam kui kümne aasta eest linna tellimusel Raadi massihaua ja monumendi ajalooliste alusandmete põhjal valminud analüüsis, mida linnavõim siiamaani ei ole tahtnud avalikkusega jagada, aga võiks. Ja kui raehärrad juhtumisi enne lähenevat 9. maid ei peaks dokumenti üles leidma, siis panen selle ise lugemiseks välja, näiteks Sirbi kodulehele.

Sest seal on tartlastele palju kasulikku teavet, mille alusel, kui linnavõim end piisavalt kiiresti ei liiguta, memoriaali demonteerimiseks ja massihaua asukate ümbermatmiseks rahvaalgatus käivitada.

Juba 15 aastat jõus oleva sõjahaudade kaitse seaduse paragrahv 8 ütleb: "Käesoleva seaduse alusel kuuluvad säilmed ümbermatmisele, kui sõjahaud asub ebasobivas kohas. Sõjahauale ebasobivaks kohaks on eelkõige pargid, muud haljasalad ja hooned tiheasustusaladel väljaspool kalmistuid."

Massihaud asub sobimatus kohas ning selle tähis kubiseb valedest. Kuni vale on Raadil kivisse raiutud, park kängub, sest tartlane seal käia ei saa ja sobivaim nimi talle ongi Suure Vale park.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.