Me kõik ju teame, et 9. mai on meie jaoks mitme erineva tähendusega. Pea 80 aastat tagasi, algas Eesti ja paljude teiste riikide jaoks Nõukogude okupatsioon. Pool sajandit punast terrorit, totaalset jura, tagakiusamist, mõnitamist ja näkku sülitamist.

Ajaloost aga teame suurepäraselt, et sel kuupäeval ei lõppenud veel teine maailmasõda. Saksamaa kapitulatsiooniakti sõlmimine ei toimunud Euroopa jaoks 9. kuupäeval. 9. mai ei ole ega saa kunagi olema Euroopa rahvaste jaoks pidu, mida ja millist tähistab meie agressorist idanaaber.

9. mail peetakse mujal maailmas ka mitmeid pühasid. Pilana tähistatakse näiteks "kadunud soki memoriaalpüha". Mõnel pool peetakse erinevaid budistlike tähtpäevi.

Meie kehitame tavaliselt selliste pühade traditsiooni nähes õlgu. Meil on ju teised pühad, teised traditsioonid, teistel kuupäevadel. Ja kui nad langevadki ühele ja samale päevale "kadunud sokkide pühaga", kehitame samamoodi õlgu. 

Kuniks nad ei tule oma sokke meile nina alla hõõruma. Või gigantsete betoonpõlvikutega Toompead vallutama.

See kõik ei vähenda meie õigust tähistada oma tähtpäevi. Nendel päevadel, mis meile korda lähevad. Ja põhjustel, mis meile hetkel tähtsad näivad. NSVL on lõpetanud oma eksistentsi. Seda ei ole enam olemas. Endised okupeeritud alad ei tähista selle liidu pühasid.

Meie rahva jaoks on olnud läbi ajaloo mitmeid leinapäevi, millest paljusid enam ei meenutata. Sest nende meenutamiseks puudub rahval huvi. Huvi, mida võiks ju ühelt rahvalt loota… Huvi oma ajaloo tundmise huvi. Nõuda seda muidugi ei saa. Võib-olla meenutaks neid päevi, kui need oleksid kuidagi kalendrisse märgitud. Sel eesmärgil ju tähtpäevad loodud ongi. 

Ka Euroopa päev omas mahlas on üks neist kalendrimärgetest, mis viib meie mõtted kõigile neile tahkudele. Ja nii see peabki ju olema. Euroopa päev on võimalus proovida alustada elamata jäänud vabu aastaid sellelt kohalt, kus kunagi katkes priius.

See on võimalus vaadata naabripoistele ja -tüdrukutele julgelt silma. Nendele, kellega kunagi lapsepõlves kakeldi. Keda tögati. Kelle aknasse löödi kättemaksuks pall. "Noh, ikka mõnuga."

See on ka võimalus läbi saada nendega, kes loopisid sind lapsepõlves kiviga või piinasid sinu kassi. Rumalusest. Vihast. Tingituna noorusest või siis kellegi suurema poisi käsul. Kui nad nüüd on valmis aitama kõiki, kaasa arvatud sind ennast, ehitama üles paremat olevikku ja helgemat tulevikku. Tunnistama kunagisi vigu, sest peame neid ju toetama ja julgustama. Sest on saadud targemaks ja kasvatud suureks.

Need ent, kellest on kasvanud kriminaalid, pätid, lõhkujad, laaberdajad, roimarid? Nemad saame võtta vastutusele. Koos naabripoiste ja -tüdrukutega, kes siin, Euroopas, on huvitatud parema tuleviku eest seismisest ja targaks kasvamisest.

Just selle kõige pärast teemegi 9. mail Tallinnas välisministeeriumi ees tasuta kontserdi. Sel kontserdil on inimesed, kes teavad, mille eest ja kuidas meie vabas Euroopas seista. Püstipäi. Relvastatud õiguse ja hea tahtega.